Hanna tõstis tervituseks käe ja naeratas ühe suunurgaga. Erik lootis, et Ove ei sunni uut kolleegi midagi ütlema, tõmbas tooli laua alt välja ja võttis istet.
Silmanähtavalt häirituna tegi Hanna sama.
Ove jälgis teda mõne hetke. Paistis, nagu kaaluks ta ise, kas öelda mõni sõna, kuid lõpuks piirdus ta sellega, et palus teistel end esitleda.
„Meie juba tervitasime,“ kostis Erik.
Nagu harilikult, viskas Amer nalja oma perekonnanimega, mis oli Moghadan. Tema sõnul ei suutnud keegi töörühmast seda õigesti välja hääldada, aga Erik ei kuulnud endiselt mingit erinevust. Amer meeldis talle, mehel olid nagu alati jalas laitmatud tumesinised teksad ja seljas pintsak, habe korralikult pügatud. Daniel esitles ennast lühidalt ja korrektselt ees- ja perekonnanimega Lilja, Carina aga pidas oluliseks peale perekonnanime Hansson lisada, et ta on pärit Kalmarist ja töötanud politseis üle kahekümne aasta.
„Tänan,“ ütles Ove. „Jah, küllap võiksime nüüd samahästi pihta hakata. Meil tuleb Stadshotelleti ees toimunud kaklusega otsast peale alata.“
Ove pöördus Hanna poole ja rääkis mehest, keda oli pekstud nii jõhkralt, et ta sattus ratastooli, ja mitme nädala pikkusest uurimisest hoolimata ei olnud nad kuhugi jõudnud. Osalt seetõttu, et ohver ei mäletanud juhtunust midagi.
„Ma käin kõik tunnistused läbi, et näha, millest me oleme mööda vaadanud,“ ütles Amer.
Tema oli selles asjas peamine vastutaja, kuna oli neist ainus, kes rääkis pärsia keelt. Ohver oli pärit Iraanist nagu Amergi.
„Eile pandi Norra Långgatani Systembolageti ees toime rööv,“ jätkas Ove. „Oma poiss-sõbra juurest koju suunduvat kahekümneaastast naisterahvast pussitati, ta viibib nüüd intensiivis. Daniel, kas sina räägiksid poiss-sõbraga ja uuriksid välja, millal ja kas naist üle kuulata saab?“
„Muidugi,“ vastas Daniel, tehes samal ajal märkmeid.
Amer kallutas end Carina poole ja sosistas midagi. Naise õlad vajusid longu ja ta turtsatas naerda. Amer oli inimene, kes kõige rohkem teiste heaolu eest hoolt kandis, ning ilmselt oli temagi tajunud Carina vastumeelsust uue kolleegi suhtes.
„Andestust?“ uuris Ove.
Amer vaatas talle mõistmatust teeseldes otsa.
„Tahaksid ehk nalja ülejäänud töörühmaga jagada?“
Enne kui Amer vastata jõudis, avanes uks ja jaoskonnaülem pistis pea sisse.
„Ölandi loopealselt leiti surnud inimene.“
5. peatükk
Kui Hanna kuulis, et surnu leiti loopealselt, libistas ta end toolil ettepoole, et end väiksemaks teha. Mis pole kõige kergem, kui oled meeter kaheksakümmend viis pikk. Võib-olla oli ta töörühmas ainus, kes Ölandil elab, ja ta tahtis politseimajja jääda. Enne välitöödele minemist pisut rohkem kohaneda. Lühikeseks silmapilguks oli ta uskunud, et Ove mainib teda esitledes Larsi, kuigi oli lubanud seda mitte teha.
Ove pilk riivas teda, ent peatus Erikul. Esimene sõna, mis Hannale seda meest kohates pähe lõi, oli „surfar“. Ehkki oli alles maikuu keskpaik, oli mees päevitunud ja häbitult treenitud vormis. Mugavalt heledatesse teksadesse ja musta T-särki riietunud. Tumeblondide lokkis juustega. Pealegi oli temas seda professionaali viisakust, mis tekitas Hannas lausa sügelust.
„Erik, kas sa saad Hanna kaasa võtta ja sinna sõita? Ta on ju sealt pärit.“
Kaasa võtta. Nagu oleks ta midagi, mille saaks kotti pista ja kaasa võtta. Või pigem tagastada. Erik noogutas ning tõusis.
„Aga meie kohtumine?“ lipsas Hannal suust.
Nad olid kokku leppinud, et pärast hommikust koosolekut läheb ta Ove kabinetti. Ta polnud veel saanud uksekaarti ega töötelefoni. Ega teenistusrelva.
„Teeme selle hiljem.“
Mure ei tahtnud kuidagi järele anda. Ta polnud ikkagi olnud päris valmis selleks, kui keeruline oli siia tulles Ovega kokku saada. Ta tahtis, et teda hinnataks selle järgi, kes ta ise on, ja oli ääretult kurb, et oli lasknud end juhtunust sel viisil pisendada. Kõikide pilgud olid pööratud talle. Tolle Carina vaenulikkus oli silmatorkav. Naine teadis täiesti kindlalt, kes Hanna isa oli. Võimalik, et ta oli olnud juurdlusega seotud, sest töötas siin juba toona. Daniel oli aastaid noorem ja tema pilgust paistis vaid huvi, kuid Hannal oli raske ka tema poole vaadata. Oma lühikeseks lõigatud tumedate juustega meenutas mees pisut Fabiani. Töökaaslast, kellega tal enne Stockholmist ära kolimist suhe oli olnud. Amer noogutas julgustavalt, veidi nagu vastuvõtutöötaja ennist, ja Hanna noogutas vastu.
Ta võttis Erikule sappa ja kõndis ta järel garaaži poole. Mees ei teinud katset temaga juttu ajada. Tempot vähendamata võttis ta mobiiltelefoni ja tippis sinna midagi. Arvatavasti otsis informatsiooni selle väljakutse kohta. Kuna Hanna ei olnud veel töötelefoni kätte saanud, ei olnud tal võimalik ka süsteemi logida.
Relvalao juures tegi Erik peatuse ja võttis sealt oma Sig Saueri. Ta vaatas küsivalt Hanna poole ning too raputas pead. Polnud veel kordagi juhtunud, et tal oleks teenistuses relva vaja läinud, kuid ilma selleta teele asuda tundus siiski imelik. Kunagi ei tea, mis võib juhtuda.
„Kas tahad rooli minna?“ küsis Erik, kui nad auto juurde jõudsid.
„Ei.“
„Kas sa tead, kus Möckelmossen asub?“ jätkas mees turvavööd kinnitades.
Hanna mäletas uduselt põhikooli ajal sinna tehtud kooliekskursiooni. Kive, istumisaluseid ja putukaid. Einet, mida ta väitis koju unustanud olevat, sest oleks olnud piinlik võtta kaasa ilma katteta võileivad. Ta parim sõbranna Rebecka oli andnud mõne oma pannkookidest. Oli olnud varajane sügis ja nad käisid vaatamas kurgesid, kes teel lõunasse seal ööbisid. Pikkade jalgade ja kaeladega linnud olid seisnud parvedes kõledal tühermaal. Nende hüüded kõlasid kui kaebelaulud trompetitel.
„Jah, aga ilmselt oleks parem ka GPS sisse lülitada.“
Mitte et Ölandi teedel oleks kombeks ümber kolida, kuid Hanna ei usaldanud oma mälu. Miks peaks keegi kõikidest paikadest just Möckelmossenis surnult lebama? Kuigi Möckelmossen on järv, mitte soo. Äkki oli tegemist mõne turisti või mandriinimesega, kes oli õnnetult kukkunud. Löönud pea vastu mõnda sealset kivi. See tundus usutavam kui uppumine, arvestades, kui madal see järv on. Suviti kuivas see mitmest kohast ära. Ja kuidas nad sinna kohale peaksid jõudma? Sinna polnud peaaegu võimalik sõitagi.
„Ohver leiti ühelt puhkeplatsilt,“ selgitas Erik, nagu oleks ta mõtteid lugenud.
Niisiis varises Hanna esimene teooria põrmuks, kuigi ka puhkeplats on üsna kivine.
„Nii et sa oled Ölandilt pärit,“ märkis Erik. „See selgitab Stockholmi häälduse puudumist.“
„Ma olen viimased kuusteist aastat Stockholmis elanud.“
„Miks sa tagasi tulid?“
Hanna kehitas õlgu. See polnud teema, millest ta oleks temaga rääkida tahtnud.
„Millega sa Stockholmis töötasid?“
„Juurdlustega,“ vastas ta.
„Ära sa räägi,“ reageeris Erik.
Hannat ärritas ta lõbus hääletoon, kuid veelgi rohkem ärritus ta iseenda peale, et ta midagi etemat vastata ei suutnud. Ta vastas midagi siluvat, umbes et Erik ju teab, milline see töö on. Ja et suurt erinevust linna ja maakoha vahel ilmselt polegi. Erik hakkas rääkima aastatest, mil ta Malmös oli töötanud.
Niipea kui nad sillale jõudsid,