Noah ei olnud nii sale ja heas vormis nagu Gary – siniseruuduline särk ei varjanud päriselt pehmet kõhukest –, aga ta oli siiski kena mees. Enesekindel. Rahuliku olekuga.
Hoolimata Gary kõhulihastest, mille nimel ta iga päev tund aega koduses jõusaalis vaeva nägi, oli tema kehas mingi kangus, mis ei edastanud sellist jõudu nagu Noah Whitmani tugevus. Mida siis Juliette Evelyni abikaasas nägi? Kas ta tahtis lihtsalt midagi teistsugust? Mingit tuunitud täiuslikkust vahelduseks Noah’ karvastele käsivartele?
Evelyn vahtis mehe käsivarsi, kuldseid karvu, jämedaid randmeid ja sõrmi, mis ei läinud otsast peenemaks, vaid lihtsalt lõppesid. Järsku mõtles ta, kas mehe ülejäänud keha oli samasugune. Tugev ja tömp.
Vaikus jahmatas teda samal hetkel nagu see šokeeriv mõte. Ta rebis pilgu Noah’ sõrmedelt ja avastas, et mees vaatab teda, huuled paokil, nagu oleks ta just rääkimise lõpetanud, pruunide silmade soojas pilgus endiselt küsimus, mille ta oli esitanud ja millele naine ei olnud vastanud.
Evelyn tahtis puterdada midagi vabanduseks, et oli vahtinud meest, mitte pilti, aga mingit vabandust ei olnud. Võib-olla ei oodanudki Noah seda, sest ta pööras end seljaga oma armsate piltide ja näoga naise poole. „Kas te olete kunstnik?“ küsis ta.
„Ei!“ See sõna hüppas naise huulilt ja kõlas nagu hoiatus. „Ma tahan öelda, et ma maalisin küll, aga tegelikult õppisin lihtsalt kunstiajalugu. Kasutu haridus.“ Evelyn taipas, et oli sellega meest solvanud, ja lõi väriseva käega, et oma avaldust tühistada. „Ma tahan öelda, et muidugi, kui te just ei taha galeriid pidada. Siis on see äärmiselt kasulik. Ilmselgelt.“
Õnneks puhkes mees naerma ja see heli oli rikkalik ja tugev nagu kõik muu mehes. „Mina õppisin geoloogiat. Te ei pea seletama.“
„Geoloogiat?“ Evelyn kavatses maali poole osutada, aga närvilisus muutis lihased tuimaks. Kohv loksus üle kruusiserva pluusile. Ta ahmis õhku, sest kohv oli kuum, aga raputas mehe mureliku pomina peale pead.
„Pole midagi,“ ütles ta, aga Noah oli tal juba küünarnukist haaranud ja tõmbas teda laua poole. Ta tegi sahtli lahti, võttis sellest karbi pabersalvrätikuid.
„Tagapool on tualett,“ ütles ta salvrätte naisele pihku surudes. „Kui te kõrvetada saite…“
„Ei saanud,“ ütles Evelyn, ehkki tema nahk kipitas. „Ma olen lihtsalt käpard.“
Tume plekk määris kaht tolli tema pluusil, täpselt parema rinna all. Ta surus salvräti vastu pluusi ja nüüd oli ta teadlik sellest, et tõmbab tähelepanu oma rinnale, lopsakale kumerusele oma käe kohal. Ta tõmbas salvräti ära ja kortsutas kokku.
„Keegi pole varem minu geoloogiahariduse peale kohkunud.“
Evelyn tõstis pilgu ja nägi, et Noah naeratab talle ja ta näis nii lahke. Siis mõtles ta, kas ta tuli siia mehele tõtt rääkima. Mitte ainult tema abielu kohta, vaid ka tumedamat, ohtlikumat tõtt sellest, mida tema koletislik naine oli teinud. Miks ta muidu oli nii väga tahtnud mehe galeriid külastada? Miks muidu oli tal tunne, et tegemist oli piltmõistatuse viimase tükiga?
Pluus kleepus keha külge, nüüd oli kangas külm ja ebameeldiv, märg laik tema soojal kehal. Märk.
„Olete kindel, et kõik on korras?“ küsis mees.
Võib-olla oligi kõik korras, sest Evelyn ei suutnud sellele õnnelikule mehele rääkida, mida ta teab. Võib-olla oli Evelyn parem inimene, kui ta ise arvas.
„Mul on kahju,“ ütles ta, kui pisarad korraga silmadesse kerkisid.
„Kuulge,“ ütles mees, aga kui ta veel midagi lisas, siis ei kuulnud Evelyn seda ukse poole kiirustades üle kontsaklõbina, ta kibeles mehest kaugemale, eemale sellest pommist, mille ta oli kavatsenud keset mehe ilusat elu visata.
Mida paganat ta siin teeb?
Ta jooksis auto juurde ja kohmitses luku kallal, vaatas üle õla veendumaks, et keegi ei järgne talle. Mees ei olnud talle järgnenud, aga ta seisis galerii ees ja jälgis teda. Käes, mille mees oli päikesevarjuks silma ette tõstnud, oli ikka veel salvrätik ja tema suu oli murest pingule tõmbunud.
Evelyn oli hull, et ta siia tuli, aga kui ta mehe pilgu tabas, ei olnud tema keha läbiv tume tundesööst hirm. See oli äratundmine. Nad olid seotud, tema ja Noah, seotud oma abikaasade tõttu ja ühendatud igaveseks tänu ühele kohutavale, pöördumatute tagajärgedega ööle.
Evelyn ei saa talle sellest kunagi midagi rääkida.
2. PEATÜKK
Enne
Kui mees helistas, nägi Evelyn unes linde. Põllult tõusis õhku terve parv musträstaid. See oli kurjakuulutav vaatepilt, aga ilus, ja linnud lendasid laiali nagu lehed tuules, kui telefon kisama hakkas.
Evelynile tundus, et telefon oli kaua aega helisenud, aga see ei saanud tõsi olla. Kõne oleks automaatvastajale läinud.
Tema käsi leidis pimedas juhtmeta telefoni toru. Naine arvas millegipärast, et see on raske, ja lõi toru liiga kõvasti vastu meelekohta, kui ta kõne vastu võttis. „Halloo?“
„Sa pead Range Roveriga Old Highway 23-le tulema.“
Evelyn kortsutas kulmu, tema kõrvad kumisesid unerohust. „Mida? Gary?“
„Evelyn, ära üles!“ Mehe järsk toon tungis läbi kumina.
Evelyn püüdis end istukile ajada, aga gravitatsioon tundus kummalisena. „Mis kell on?“
„Peaaegu üksteist. Pane riidesse ja tule siia. Palun.“ Mehe hääl oli pingul ja vaikne ning sõnad kõverdusid kummalisel kombel läbi tema unerohu mõju all oleva mõistuse.
„Highway 23?“
„Old Highway 23,“ parandas mees. „Tule White Oaki kaudu.“
Evelyni mõistus hakkas tööle ja liipas aeglaselt edasi. Ta hõõrus silmi. „Kas juhtus midagi?“
„Jah, mul… juhtus üks väike äpardus. Auto on vist korras. Sa pead lihtsalt siia tulema ja mind kraavist välja tõmbama. Kiiresti. Palun.“
„Oh jumalukene.“ Lõpuks hajutas hirm suurema osa hägust, Evelyn tõstis jalad üle voodiserva ja ajas end istukile. „Hea küll. Ole seal. Ma olen viieteistkümne minutiga kohal. Kas sinuga on kõik korras?“
„Minuga on kõik korras. Ära unusta, White Oak Road, siis pöörad paremale. Tee ruttu.“
Mees lõpetas kõne, Evelyn istus hetke voodis ja vahtis ribakardinate vahelt langevaid kuuvalguse triipe.
Tee ruttu. Evelyn püüdis sundida aju jäsemeid tagant kiirustama. Gary oli talle kõigest kaks kuud tagasi uued unerohud kirjutanud ja ta ei olnudki taibanud, kui tugeva ravimiga tegemist oli, aga kohvi joomiseks pole aega. Mees võib vigastatud olla.
„Ta ei ole vigastatud,“ ütles Evelyn, sõnad kõlasid tema kõrvadest häirivalt kaugel. Kui Gary oleks viga saanud, oleks ta kiirabi kutsunud. Tal oli lihtsalt vaja, et keegi ta kraavist välja tõmbaks.
Evelynil õnnestus püsti tõusta ja riidekapi poole komberdada. Ta tiris öösärgi seljast, sikutas jalga joogapüksid ja dressipluusi, mida ta oli varem kandnud. Kui ta kööki käekoti järele läks, tundis ta end piisavalt ärkvel olevat, et autot juhtida. Suuremalt jaolt.
Garaaži ukse juures jäi ta seisma ja pööras uuesti kööki, et külmkapist pudel vett võtta. See tähendas küll viivitust, aga see oli õige otsus. Jääkülm vesi ergutas teda, ta kiirustas Range Roveri juurde ja tagurdas garaažist välja.
Kui Evelyn sissesõiduteele keeras, valgustasid auto esituled garaažiust, mille taga oli poja auto. Võib-olla oleks pidanud Cameronile ütlema, kuhu ta läheb, aga ei. Küll poeg võtab ühendust, kui märkab, et ema ei ole. Evelyn sõitis minema.
Kümne minuti pärast keeras ta White Oaki teele ja lõdvendas krampliku