„Kas härra Forrest on ikka veel lähetuses?“ küsin ma vaikselt naise õe käest.
„Kolm nädalat veel,“ vastab too.
Sõrmed võtavad kinni minu omadest ja ma vaatan alla, nähes, kuidas proua Forrest mulle pisarsilmil otsa vaatab. Ma pigistan ta kätt.
„Me saame sellega hakkama,“ ütlen ma.
Naine noogutab ja ma silitan veel kord ta juukseid, enne kui oma kohale lähen.
„Kuidas meil läheb?“ küsin ma ühelt õelt, kes proua Forresti olukorda jälgib.
„Kümme sentimeetrit,“ vastab õde. „Ta on valmis.“
Enrique tuleb operatsioonirüüga mu kõrvale ja ma võtan kitli seljast, et käed selle rüü varrukatesse torgata. Ta tõmbab mulle kummikindad kätte, samal ajal kui õed mu ümber askeldavad, pakkides lahti instrumente, sättides valgust ja valmistudes uueks eluks, mis sellesse ruumi saabub. Ma istun ja vaatan proua Forresti sünnituse edenemise üle. Kui sagimine lõppeb ja kõik on oma kohal, tõstan naeratades pilgu ja ütlen: „On aeg!“
Proua Forrest noogutab ja hakkab kõrvulukustava kriiskega pressima.
Tund aega hiljem, kui olen ilmale aidanud terve punapäise plikatirtsu, toob Enrique mulle tassitäie haigla kõige kangemat kohvi ja ma joon seda kiirabiukse taga, samal ajal kui tema suitsetab – see on meie väike võidutähistamine.
„Sa oled seal alati nii rahulik,“ sõnab Enrique mahvide vahel. „Rahulik. Kannatlik. Tasakaalukas,“ mõtiskleb ta peaaegu endamisi.
Neelan alla kohvisette ja viskan topsi lähedal asuvasse prügikasti.
„Ma pean seda olema,“ vastan ma. „Asjad lähevad untsu, kui sellega on seotud tunded. Ma järgin protseduuri, teen, mida vaja, ja kõigi elu on väljaspool ohtu.“ Õppisin residentuuri ajal paari arsti käe all, kes olid sünnitustoas hajevil, ning tajusin, et patsiendid ei usaldanud neid täielikult. Kui hakkasin ise sünnitusi vastu võtma, märkasin juba lühikese aja jooksul erinevusi kontakti saamises patsiendiga.
„Sõna otseses mõttes.“
Ma turtsatan naerust.
Hiljem kõnnin ma läbi koridori tagasi kliinikusse, näol võidurõõmus naeratus, olles joobnud järjekordsest edukast sünnituse vastuvõtmisest. Ma ei suuda ette kujutada, et sellest väsiksin.
Kui läbi uste kliinikusse sisenen, ootab mind Vanessa, hoides rinnal üht kausta. Mu hing jääb kinni nagu iga kord, kui ta viimasel ajal minuga nelja silma all rääkida tahab, ja ma arutlen, kas täna on see päev, mil avastan, et kõik, mille nimel olen töötanud, hakkab lõpuks vilja kandma.
„Kas saame rääkida?“ küsib ta.
Ma noogutan.
Kui Vanessa kabinetti siseneme, sulgeb ta minu järel ukse ja tuhiseb siis ümber oma kirjutuslaua. Ta istub oma tooli servale, kuid ei paku mulle istet. Ta on piisavalt lakooniline, et külalistele mõeldud toolid kasutuks muuta.
„Sa said sellega hakkama,“ ütleb ta. „Oled kliiniku graafikus.“
Ma tegin seda. Sain võimaluse lunastuseks.
Pärast pikka ootusärevat vaikust meenutan endale, et pean hingama. Ma katan oma suu käega, olemata kindel, millist emotsiooni väljendan. Ma ei tea isegi, mis tunne mind rinnust nukunäitleja kombel nöörist sikutab, nagu üritaks mind õigesse suunda juhatada. Mu paigale naelutatud jalad hoiavad mind maa peal.
„Päriselt?“ küsin ma, suutmata uskuda, et see juhtubki. Olen seda hetke nii kaua oodanud, kuid osa minust arvas alati, et seda päeva ei tulegi.
„Jah. Mul on kahe nädala pärast su lõplikku taotlust vaja, nii et saaksin selle üle vaadata, enne kui selle ära saadad.“
„Muidugi,“ ütlen ma, pidades peatset tähtaega ootamatuks, kuid on mul valikut? See on see, mida Vanessalt palusin, ja ma ei vea teda nüüd alt. Kui vaja, töötan ööd läbi.
Vanessa vaatab mulle oma aasialikke silmi kissitades otsa, nagu näeks, kuidas ma oma peas kliiniku, kabineti ja sünnitusosakonna töötunde kokku loen. Ta on umbes neljakümnendate aastate keskel, kuid ta näol pole ühtki kortsu, mis on heade geenide või siis nende nelja seina vahele sulgumise tulemus. Heidan pilgu kardinatele, mis on alati ette tõmmatud, blokeerides nii valgust kui maailma. Kui ma siin oma residentuuriga alustasin, arutlesin ikka, kuidas ta suudab nii palju päevi siin veeta. Nüüd, olles ise arst, mõistan seda täielikult.
„Dylan,“ ütleb ta, „see, mida sa teha üritad, on oluline. Ära seda unusta! Ma ei kirjuta alla ühelegi asjale, kui sellesse ei usu.“ Vanessa on veetnud piisavalt palju aega sünnitusabis, et olla omajagu raseduskomplikatsioone näinud, palju rohkem kui mina. Ta tahab nagu minagi tõestada, et vajame paremaid varase raseduse jälgimismeetodeid. Praegu ei tehta esimest ultraheliuuringut üldjuhul enne kaheksateistkümnendat rasedusnädalat. Ent sellel kaheksateistkümnel nädalal võib loote ja emaga palju eluohtlikku juhtuda. Palju peresid võib puruneda. Loodan oma uurimistööga tõestada, et esimene ultraheliuuring peaks toimuma juba kuuendal nädalal.
Ma hingan sügavalt sisse ja noogutan. Vanessa ei pea mulle ütlemagi, kui tähtis see töö on – olen tagajärgi ise näinud. „Jah. Ma loodan, et teate, kui tõsiselt ma seda võimalust võtan.“
Osakonnaülemana saab Vanessa igal aastal palju palveid, et juhendada arste, kellel on unistused meditsiinilise läbimurde tegemiseks. Ta ei saa neile kõigile jah öelda.
„Tean.“ Vanessa peaaegu naeratab, siis aga võtab telefoni, andes sellega märku, et võin lahkuda.
Ma sulgen enda järel ukse ja toetun siis sellele, sulgen oma silmad ja hingan sügavalt sisse.
On aeg, ütlen ma endale.
Kodu – kolmekümne minuti kaugusel linnast väljas olev minimalistlik maja suurte akende, metsavaate ja krundil vuliseva ojaga, kus minu voodipool kahetsusväärselt vähe kasutust leiab.
Ja Cooper.
Ma tunnen, kuidas jätan iga kord päeva selja taha, kui meie tänavale pööran, ehkki suuremal osal õhtutest ei jõua ma koju enne pimedat. Ma ei usu, et täna sealt erilist varjupaika leian, arvestades toetuse saamise avaldusega seotud paberivirna mu kõrvalistmel.
Kui meie ringikujulisele sissesõiduteele pööran, avastan, et kruusale on pargitud üks tuttav punane auto. Üks selle ratastest on kivil, mis ääristab sissesõidutee keskel olevat tühja peenart. Ma raputan pead, kuid rõõmustan, et Stephen on siin. Me oleme kolmekesi koos tähistanud igasuguseid verstaposte – karjääris ja ka muidu – alates hetkest, mil kohtasin teda ja Cooperit esimesel meditsiinikooli õppeaastal, peaaegu kümme aastat tagasi.
Avastan mehed tagahoovist, kus nad istuvad täkitud ja huulepulgapunastel puust aiatoolidel, mille jalad on kõrgeks kasvanud rohtu uppunud. Ma näen vaid nende kuklaid, kaht avatud õllepudeliga kätt ja nelja paljast päkka, mis on nende vahele asetatud jahutuskastile tõstetud. Puud pakuvad neile loojuva päikese eest varju, kuid püüavad kinni nende naeru nagu klaaspurki pistetud jaanimardikad.
„Tere!“ ütlen ma.
„Dylan!“ hüüab Stephen, ilma et end ringi pööraks, kuid tõstes tervituseks õlle.
Cooper pingutab, nii et näen üht ta sinist silma, muiet ja näole langenud juukseid. Mu süda jõnksatab. Ta mõjub mulle endiselt. Pärast nii pikka aega mõjub ta mulle ikka endiselt.
„Tere, kullake,“ sõnab mees. „Tule siia!“
Ma suman paljajalu läbi vihmast niiske rohu. Sellest on liiga kaua aega möödas, kui viimati üle hoovi mööda pragulist kivirada oja kõrval oleva puupingi juurde sammusin. Jahe