Ametnik teeb veel ühe ettevaatliku sammu edasi. „Ma olen looduskaitseosakonna ametnik Wagner. Kas teiega on kõik korras?” Mehe huuled vormivad hoolikalt iga sõna. Olen harjunud, et inimesed minu kuulmiskaotusest kuuldes sedaviisi toimivad.
„Minuga on kombes,” vastan enesekindlamalt kui ennast tunnen. „Surnukeha on sealpool.” Osutan vahtrapuule. „Vees, just üle kaldaveere.”
„Jääge siia,” käsib mees. Teesklen, et ei saanud aru, ning järgnen talle kaldanõlvale, ja me mõlemad peame haarama kinni madalal rippuvatest okstest, et mitte maad katvatel kõdunevatel, ligastel lehtedel libastuda. Kui kaldanõlva äärele jõuame, libisevad mu silmad kohe kohta, kus Gweni keha kerges lainetuses hõljub. Ametnik Wagneri pea käib vasakult paremale, ja kui ta selg tardub, tean, et mees märkas viimaks laipa. Ta käsi sukeldub taskusse ja tõmbab välja mobiili, surudes selle siis vastu kõrva.
Kummardun ja tunnen taas pearinglust. Ma olin kaheksateist ja enamgi aastat kiirabiõde. Nägin, kuidas toodi sisse inimesi, kelle vigastused olid üle mõistuse tõsised. Olen ennegi näinud surnukehi ja inimesi katastroofiliste vigastuste tõttu suremas. Aga see on alati juhtunud haiglas, steriilses ja kontrollitud keskkonnas.
Sunnin end selga sirgu ajama ja hingan sügavalt sisse. Tunnen end kasutuna. Kui oleks olnud mingigi võimalus, et Gwen veel hinganuks, oleksin teda elustama hakanud, aga on selge, et ta on surnud. Gwen oli minust pisut noorem ja ta oli heas vormis – tal oli tõsise jooksuharrastaja sale keha. Kas ta oli jooksmas või matkamas, kui mingi kiskja teda varitses ning siis teerajalt kõrvale tiris ja tappis, viimaks keha kui prügi jõkke visates?
Siit kõrgelt ei näe ma mingeid silmaga nähtavaid vigastusi. Ei tulistamisjälgi ega muid haavu, ka raipesööjad pole teda veel avastanud. Ta ei ole kaua jões olnud. Mõtlen nüüd lainetele, mis Stitchi sõudelaualt maha ja minu põlvili paiskasid, just enne kui ma Gweni surnukeha leidsin. Soovin, et oleksin näinud, mis paadiga tegu oli. Soovin, et mul oleks politseile midagigi rohkemat öelda. Arutlen, kas Gweni abikaasa Marty üldse naisest veel puudust tundma on hakanud. Või mis veelgi halvem, äkki tema ongi see, kes Gweniga nii tegi? Ma ei tunne Martyt hästi, aga olen temaga siiski mitmeid kordi kohtunud. Gwen ei maininud kunagi, et neil abielus probleeme oleks ja Marty tundus olevat kena mees. Ja siis on neil ju veel tütar – Lane. Laps saab olema ahastuses, mõistes, et ema ei tule enam kunagi koju.
Neelan pisarad alla, kisun pilgu surnukehalt eemale ja uurin maapinda enda ümber. Kõikjal on mudaseid jalajälgi. Suudan eristada vähemalt kolme erinevat kingatallamustrit. Kaks neist üsna tõenäoliselt minu enda ja looduskaitseametniku omad, aga võimalik, et üks ka tapja oma. Samuti on ära tuntav Stitchi võimsate käppade erutatud siksakitamine. Võsas paistab äravisatud õllepudel. See võib kuuluda mõnele neist lugematutest nädalalõpusõdalastest, kes on siinse jõe avastanud tänu firmale Five Minesi Varustus, mis otse minu maja kõrval paikneb ja kus hulganisti igasuguseid vaba aja veetmise teenuseid pakutakse, sealhulgas renditakse välja kanuusid, süstasid, sõudelaudu ning talvel lumelaudu ja uiske.
Nõlvaku all ootab meid kannatamatult väänlev Stitch, kelle asendit enam küll kuidagi istuvaks ei saa nimetada. Teen käega märgi, et ta paigale jääks ja koer kuuletub. Ametnik Wagner tirib mind varrukast, osutades meie all laiuvale metsale. Puude vahelt ilmuvad nähtavale mõned ATV-d. Võimetu paigale jääma, kargab Stitch käppadele ja hakkab erutatult ringe tegema.
Viis või kuus inimest maastikumasinatel on korrakaitseohvitserid, nende seas ka Jake. Ainukese tsiviilisikuna tunnen nende hulgast ära oma naabri, Five Minesi Varustuse omanikust ettevõtja.
Me ei ole kunagi ametlikult kohtunud, aga ma nagunii juba vihkan teda. Sellest päevast alates, kui ta oma äri avas, hakkasid mu tagaaeda voolama lakkamatud soovimatute võõraste hordid, tehes lõpu mu ihalatud üksindusele. Need ATV-d kuuluvadki ilmselt Five Minesi Varustusele ja Mathiase politseijaoskond rekvireeris need, paludes ühtlasi mu naabril läbi metsa teed juhatada, et võimalikult kiiresti sündmuskohale jõuda. Jake ja veel neli ohvitseri tulevad nüüd ATV-delt maha ja liiguvad meie suunas, jättes mu naabri seljataha.
Stitch tunneb Jake’i ja tervitab teda, innukalt oma pudeliharjakujulist saba liputades, sättides end seejärel mehe kõrvale. Kui ohvitserid üles nõlvaku tippu on jõudnud, lausub Jake midagi ülejäänutele ja nood jäävad üles, samas kui ta ise ja Stitch minu ning Wagneri juurde tulevad.
Jake’il on ikka samasugune poisilikult meeldiv välimus nagu kolmkümmend aastat tagasigi. Nähes aga teda politseiuurija vormiülikonda ja lipsu kandmas, sigineb mu suule naeratus, meenutades, kui erinev on see riietus tema lapsepõlveaegsest välimusest. Jake oli pidevalt meie majas, eelistades oma kodule meie oma. Ta isa oli pahur, ettearvamatu ja õel mees, nii et Jake võis ilmuda mis iganes kell oma liivakarva sasipeaga meile mu venda otsima, seljas räpased teksad, lääpas tennised ning lilla- ja kullakarva Minnesota Vikingsi T-särk. Kuid lõhnates värske rohu ja piparmündinätsu järele.
Jake’i muidu rõõmus nägu on praegu karm ja tõsine ning ta ei pane tähelegi, et ta kingad ja püksisaared mudaga kokku on saanud. Ta isegi ei hingelda, kui üles meieni jõuab, mis on märk suurepärasest füüsilisest vormist. Selle asemel et pärida, kus ohver on, mõõdab ta esmalt mind pealaest jalataldadeni pilguga üle. Ta kortsutab kulmu, nähes mu verist särki, sirutab siis mõlema käe nimetissõrmed välja ja paneb sõrmeotsad kokku, väänates paremat kätt ühele ja vasakut teisele poole, mis viipekeeles tähendab vigastada saamist.
„Ma komistasin,” selgitan ja sirutan käed ette. „Välja näeb hullem kui tegelikult on.” Jake võtab mu käed pihku ja pöörab need ümber, et marraskil ja kraabitud peopesi uurida. Ta haare on mu jahedate sõrmede vastas soe ja mulle jõuab kohale, kui läbikülmunud tegelikult olen.
„Selle naise nimi on Gwen Locke. Ma tundsin teda. Me töötasime koos. Ta on mul külaski käinud,” räägin. „Ja mina olen tema pool käinud.”
Jake tundub üllatuvat, aga ei küsi, kas olen naise nimes ikka täiesti kindel. Ta laseb mu käed lahti ja mul hakkab silmapilkselt külmem. Nüüd pöörab ta tähelepanu looduskaitseametnikule. Wagner osutab vee poole ja musklid Jake’i lõualuus tõmblevad korraks ning nüüd on ta tagasi uurijarollis.
„Mine tagasi sõudelaua juurde,” käsib ta mind. „Me peame selle ala ümber piirama. Tulen kohe alla sult tunnistust võtma ja ohvitser Snell kannab hoolt, et turvaliselt koju saaksid.” Noogutan ja Jake naeratab vaevumärgatavalt, justkui tahtes mulle kinnitada, et kõik saab korda. Tahan teda uskuda.
Ohvitser Snell, kellel on juuksed maha aetud ja laubal õilmitseb akne, tundub vaevu teismeeast väljas olevat. Kui temani jõuan, on tal juba pastakas ning märkmik valmis. Mu vees sumpamisest ja mutta kukkumisest märjad püksid on jääkülmad ja ma hakkan värisema.
„Vaid mõned küsimused, proua,” alustab Snell, aga juba ma kaotan ta huultelt lugemisel järje ja peatan ta. „Ehk peaks Jake’i ära ootama. Uurija Schroederi,” parandan seejärel ennast. „Ta tunneb viipekeelt.” Ohvitser Snell noogutab mõistvalt ja me jääme kohmetult seistes Jake’i ootama.
Jake teab, kuidas minuga rääkida. Ta oskab viipekeelt ja vaatab rääkides mulle otse silma, ning ta laused on lühikesed. Ma vastan valjul häälel ja Snell paneb vastused kirja. Ta küsib kõiki protseduurilisi küsimusi: mu nime, aadressi, telefoninumbrit, vanust.
„Sa ütled, et tunned seda naist?” viipleb Jake.
Noogutan. „Ta nimi on Gwen Locke. Ta on seksuaalse ahistamise ohvritega tegelev meditsiiniõde ja tean, et viimati töötas ta Queen of Peace’i ja Mathiase regionaalhaiglas.” Püüan Stitchil silma peal hoida – loom hakkab tüdinema, kippudes minema lipsama. Koera tähelepanu on nüüd mustal oraval, kes uudishimulikult puuokste vahelt allpool lahtirulluvat draamat jälgib.
„Kas sul tema kohta kontaktinformatsiooni