„Ei oska öelda, mon ami6. Ma pole jälginud. Praegu on meil tähtsamatki teha.” Poirot tõi mantlitaskust nähtavale väikese kokkumurtud paberi. „Loe see läbi, enne kui buss liikuma hakkab. Sõidu ajal pole mõistlik lugeda, see tekitab kõrvetisi.”
Võtsin lehekese enda kätte, täis lootust, et mis seal ka ei seisaks, seda lugedes saan teada, miks me Kingfisher Hilli sõidame. Selle asemel leidsin end silmitsemas tohutut arvu seninägematult tillukesi sõnu. „Mis see on?” küsisin. „Mingid juhtnöörid? Milleks?”
„Pööra paberil teine külg, Catchpool.”
Tegin seda.
„Kas nüüd saad aru? Jah, juhtnöörid. Reeglid. Vaja läheb mängulauda ja suurt hulka väikesi kettaid, millel on silmad; mängu nimi on „Piilujad”!”
„Silmad? Inimsilmad või punktid?”
„Inimsilmad, Catchpool.” Poirot plaksutas silmi lahti-kinni. See oli koomiline ning oleksin kindlasti naerma pahvatanud, kui poleks olnud nii nördinud.
„Mida sa sellega teha tahad, Poirot? Miks sul lauamängu reeglid taskus on?”
„Ei olegi.” Tema rohelised silmad sädelesid. „Need on sinu käes.”
„Tead küll, mida ma mõtlen.”
„Ega mul ainult „Piilujate” reeglid kaasas ole. Mäng ise ka – see on karbiga mul sumadanis!” kuulutas Poirot võidurõõmsalt. „Ma ütlen: loe need reeglid nüüd läbi, sest niipea kui võimalik, hakkame meie kahekesi „Piilujaid” mängima. Meist saavad piilumise asjatundjad ja fanaatikud! Nagu näed, peab mängijaid olema vähemalt kaks.”
„Palun seleta,” sõnasin. „Mulle ei meeldi lauamängud. Tõttöelda ma lausa jälestan neid. Ning mis on „Piilujatel” pistmist su otsusega võtta mind Kingfisher Hilli kaasa? Ära ainult ütle, et need kaks asja pole omavahel seotud. Ma ei usuks sind.”
„„Piilujaid” sa küll ei jälesta, Catchpool. See on võimatu, sest sa pole seda kunagi mänginud. Oota ikka, enne kui otsustad, palun sind. „Piilujad” on hoopis midagi muud kui male.”
„Kas see on midagi „Peremehemängu” taolist? Seda ei salli ma silmaotsaski.”
„Sa pead vist silmas „Monopoli”, n’est-ce pas?”
„Jah, olen kuulnud seda ka nõnda nimetatavat. Miks peaks üks arukas inimene raiskama aega nii tobeda asja peale?”
„Aa! Pourrait-il être plus parfait?”7 Poirot’ nägu lõi ülimast rahulolust särama. „Just need sõnad peadki sa ütlema, kui oleme jõudnud la famille8 Devonporti majja!”
„Kes see Devonporti perekond on?” küsisin.
„Pead ütlema seda nii, et kõik kuulevad: sa jälestad „Monopoli”-mängu.”
„Millest sa räägid, Poirot? Mul pole praegu tuju …” olin tahtnud öelda „sinu tavapärasteks tembutusteks”.
„Ma ei tembuta, mon ami. Ole hea, loe need reeglid nüüd läbi. Viivitamatult. Varsti hakkame sõitma.”
Ohkasin ning hakkasin lugema. Õigemini küll vahtisin kirbukirjas sõnu ja püüdsin nendele keskenduda, aga kuidas ma ka poleks pingutanud, sisusse tungida ma ei suutnud. Kavatsesin seda just öelda, kui üle üldise jutusumina tungis mu kõrvu Alfred Bixby pahane hääl. „Kardan, et see on teie viimane võimalus, preili,” lausus ta. Istusin nagu temagi vahekäigu kõrval ning kui ta ettepoole küünitus, nägin teda. Bixby istus otse juhi taga ukse vastas ning tema sõnad olid mõeldud kellelegi, kes seisis väljas. „Ükski Kingfisheri firma buss pole iial väljunud ettenähtust kas või minutitki hiljem ning ma kavatsen sellest tavast kinni pidada! Ega te siin ainus ole, noor daam! Pean mõtlema veel kahekümne üheksale sõitjale; nad ei taha hiljaks jääda … ning ühel on pealegi veel sülelaps! Niisiis, kas soovite koos meiega sõita või mitte?”
„See on tema,” ütlesin vaikselt, kui lõpetamata näoga naine vahekäiku ilmus. Ta seisis seal, selg kühmus, otsekui kardaks, et Bixby võib istmelt üles tõusta ja talle kere peale anda. Näoilme järgi otsustades oleks too seda meeleldi teinudki. „Sohver, sulgege uks,” lausus ta. Too tegi, nagu kästud, ja käivitas mootori.
Naine, kelle näol võis näha pisarate jälgi, seisis liikumatult bussi esiosas. „Palun võtke istet, preili,” ütles Bixby talle. „Ainult üks koht ongi veel vaba – teil pole ju vaja kümnete vahel valida.” Ta ajas end püsti ja osutas. „Näete, seitsmes rida.”
„Sul võis olla õigus, Catchpool,” lausus Poirot. „La pauvre’i käitumine hakkab mind huvitama. Vaata, kui sügavas mõttes ta on. Teda vaevab mingi küsimus. Kuni pole sellele vastust leidnud, ei suuda ta otsustada …”
„Otsustada mida?”
„Kas ta tahab meiega kaasa tulla või mitte. See ebamäärasus valmistab talle kõvasti hingepiina.”
Kui teiste sõitjate pahameeleümin paisus, liikus õnnetu naine edasi ja sättis end istuma. Kohe seejärel võttis sõiduk kohalt ning ei läinudki kaua, kui Bixby oli jälle jalul. Ta marssis mööda vahekäiku edasi-tagasi, täis tahtmist kuulutada igaühele, kuidas meil oleks äärepealt tulnud kogeda väikest viivitust reisil, mis pidi kahtlemata kujunema meie elu kõige mugavamaks ja naudingurohkemaks. Osa tema juttu sumbus mootori valju möiratusse. Bixby ei maininud seda kahetsusväärset viperust poole sõnagagi – ei vähimatki seletust ega vabandust – ning säärane mahavaikimine andis alust oletada, et kõnealune müra saadab meid kogu tee kuni Kingfisherini välja.
Ta oli jõudnud oma väikese kõnega peaaegu bussi lõppu välja ning me polnud sõitnud kauem kui kümme minutit, kui kuulsin valju ahastavat karjatust. See tuli minust mitu rida eestpoolt. Kohe pärast seda ilmus lõpetamata näoga naine uuesti vahekäiku. „Palun peatuge!” hüüdis ta Bixbyle. Seejärel pöördus ta ja kõnetas sohvrit. „Peatage kohe buss. Ma pean … Palun tehke uks lahti. Ma ei saa siia jääda ega seal istuda.” Ta osutas oma kohale. „Ma … kui keegi ei soovi minuga kohta vahetada, siis peate laskma mul väljuda.”
Bixby raputas pead. Tema ülahuul kerkis kurjalt. „Kuulge, preili,” lausus ta, kõndides aeglaselt tema poole.
Poirot tõusis ning jäi vahekäigus Bixby ja naise vahel seisma. „Monsieur, kas ma tohin sekkuda?” küsis ta kummardades.
Bixby näis kõhklevat, kuid noogutas. „Peaasi, et sellega ei kaasne viivitust, monsieur Poirot. Te kindlasti mõistate. Neid kenasid inimesi ootavad kodu ja perekond.”
„Bien sûr.”9 Poirot pöördus naise poole. „Mademoiselle, te soovite istuda kusagil mujal?”
„Jah. Ma pean. See … see on tähtis. Muidu ma ei paluks.”
Mulle juba hästi tuttav järsk helisev hääl lausus: „Monsieur Poirot, palun olge nii lahke, täitke tema soov ja vahetage temaga koht. Istuksin palju meelsamini kõrvuti maailmakuulsa detektiivi kui tobeda hädaldajaga. Viimased viisteist minutit pole ta teinud muud kui õhku ahminud ja lõdisenud. See käib kohutavalt närvidele.”
La pauvre mademoiselle, nagu Poirot teda kutsus, oli niisiis istunud kõik see aeg tolle pagana raamatu omaniku kõrval! Mõni ime, et ta sinna kauemaks jääda ei tahtnud. Küllap oli ta teinud selle vea, et peatas pilgu raamatu kaanel ja saanud põhjaliku pahameele osaliseks.
„Mis teie istmel viga on?” küsis Poirot. „Miks te sealt ära tulla soovite?”
Naine raputas suures ärevuses pead. Seejärel hüüatas ta: „Te kindlasti ei usu mind, aga … ma suren, kui sinna jään. Keegi tapab mu!”
„Palun seletage, mida te sellega öelda tahate,”