Ta valgustas lambiga üles, ette, paremale, vasakule, valgustas alla.
Ta lasi valgust alla muldpõranda poole.
Seda polnud enam.
Selle asemel oli kraav. Õõnsus. See asus viis sentimeetrit tema vasakust käest. Kui ta veel ühe detsimeetri oleks edasi roomanud, oleks ta alla kukkunud.
Kraav oli umbes meetrilaiune. Tal poleks olnud võimalust sellest pääseda, kui ta oleks roomamist jätkanud.
Meeter allpool maapinna sees oli vähemalt viis paralleelset noatera, mis paistsid teravad kui žiletid. Noaterad ulatusid ühest sügaviku otsast teise.
Kui Sam Berger oleks oma tavainstinkte järginud ja ukse poole sööstnud, oleks ta jõhkraimal moel viga saanud. Keha oleks tükkideks lõigatud.
Tema sees hõõgus raev. Tal õnnestus seda ohjes hoida, kuni ta ülima ettevaatlikkusega üle surmava kraavi ronis.
Ta sai peaaegu täispikkuses püsti seista ning oli juba taskulambi suhu pannud ja muukraua välja otsinud, kui nägi, et uks liikus sissepoole. Ta pistis muukraua taskusse tagasi.
Ilmselt polnud mõeldud, et võimalik sisseroomaja võiks nii kaugele jõuda, sest uks ise oli nõrk vastane. See mitte ei lennanud eest, vaid lendas tükkideks, kui hõõguv raev lõpuks välja paiskus.
Mees sõudetrenažööril istus seljaga tema poole ja tõmbas täie jõuga. Kõrvaklapid tema peas olid kahtlemata helikindlad.
Berger läks sinna, kiskus mehelt kõrvaklapid peast ja tõstis ta ühe käega trenažööri pealt maha. Ta läks mehe näole lähedale ja jõllitas puhast hirmu täis silmadesse.
Berger röökis talle otse suhu:
„Kui kuradi kaugele on inimesed üldse valmis ühe kindlustuspettuse pärast minema?“
Ta lubas endal maha visata mehe, kes oleks ta peaaegu tükkideks lõikunud. Sel ajal, kui mees lõdvalt trenažööri peale langes, jõudis paanika Sam Bergerile järele. Väriseva käega võttis ta oma vanad käerauad välja ja pani mehe trenažöörimasina külge kinni.
Siis vaatas ta ringi selles halvatust teeskleva mehe maa-aluses jõusaalis. Teist väljapääsu polnud.
Klaustrofoobia segas Bergeri hingamist. Cu Chi-seisund sai tema üle võimust. Ta pidi õhku saama.
Ta tormas läbi purukslöödud ukse välja, tal õnnestus osavalt üle surmakraavi hüpata, ta sundis end puhta paanikaenergia jõul läbi kõige kitsamatest kohtadest, jõudis ilma ühegi hingetõmbeta trepini, sööstis üles, jõudis võltsi haiglasaali, tormas keldritrepist üles ja tegi ühe oma elu kõige sügavama hingetõmbe.
Suveöö mahe naeratus oli hakanud pimedusest välja paistma. Berger istus kivile ja tundis ööd irvitamas.
See ei pidanud nii minema.
Üheks lühikeseks hetkeks oli tal olnud kaks perekonda, vana ja uus. Kõik, mida ta soovis, oli olnud käeulatuses. Ta oli kohal. Pool aastat hiljem hõljus ta kaaluta olekus nagu ei kunagi varem.
Ta oli turvanõunik. Otsesõnu eradetektiiv.
Ta mõtles oma kaksikute peale. Pöörleva maailma pidepunkt. Tol ajal umbes kaksteist aastat vanad. Ta sai nad tagasi. Nad olid tagasi. Endise elukaaslase armutu hääl kajas läbi suveöö: Mind ei koti, et sa oled nüüd ettevõtja, oma hingelt ja olemuselt oled sa endiselt võmm ja see tapab lõpuks meid kõiki. Perekond kolis Stockholmist minema, hooldusõigusest oli ta aastaid tagasi loobunud. Need harvad pingelised külastused. Võib-olla muutub asi paremaks. Aga ta kahtles selles. Varsti oli tulemas puberteet.
Ja see kuradi firma neelas kogu tema aja. Rääkimata rahast. Oma firma rajamine maksis nii kuradima palju. Ja ta ei saanud mingeid muid tööotsi kui kindlustuspettusi.
Ta vahtis üles aeglaselt heleneva taevavõlvi poole. Nii istus ta tükk aega. Seejärel võttis ta põuetaskust välja kokkuvolditud foto.
Sellel oli naine, blond naine läbitungiva, kuid kurva, peaaegu väljavabandava pilguga. Ta seisis lennujaamas, läbi tohutu akna tema selja taga paistis lennuk saabuvat. Naine paistis rääkivat. Ja ta vaatas otse kaamera poole.
Ta vaatas seda fotot senikaua, kuni see ellu ärkas. Naine pildil hakkas liigutama. Ja ta rääkis Molly Blomi häälega: Ma ei suuda, Sam, ma tõesti ei suuda. Mul on vaja rahu ja vaikust. Järele mõelda.
Seejärel saabus vaikus. Hirmutav vaikus.
Sam Berger kuulis vaid enda hääli. Kuniks ööbiku jumalik laul kajas läbi suveöö.
Võib-olla leidus maailmas veel mõni laul.
2
Vitenka sätib punase siidlipsu otse, keerab mansetinööbid õigeks ja venitab kaela, nii et see häälekalt naksub. Mees teisel pool kirjutuslauda räägib ja räägib oma kiirustaval moel, nagu oleks tal mõõk kõri peal, ja Vitenka ei kuule midagi. Ta lõpetas juba tükk aega tagasi kuulamise.
Selle asemel rändab pilk aknast välja üle väina. Teisel pool kallast üleval kaljude peal tundub ta nägevat jaapanipärast välibasseini, kuid arvatavasti pole see nii – nii kaugele ei ulatu isegi tema pilk. Veel üks suur ristluslaev liugleb mööda; erandliku juhuna ei tunne ta seda ära.
Vahel juhtub, et ta sooviks midagi tunda.
Ükskõik mida.
„See on suurepärane, Eldner,“ ütleb Vitenka nüüd ja tõstab käe. „Aga kas sa saad mulle kokkuvõtte teha?“
Eldner hoiab end tagasi, vaatab hetkeks maha, et kompileerida oma tiraade, arvab, et see õnnestus, ja ütleb:
„Lahutus on rahaliselt tähtsusetu.“
Vitenka noogutab aeglaselt. Mõistab. Tahab temast lahti saada. Alvar Eldneri sugused mehed avasid kord käitumisoskuste väravad sellesse maailma, kus ta nüüd asus, õblukesed härrad hästiistuvates särkides täiesti juhuslikul külaskäigul. Kõigest hoolimata on ta kaugele jõudnud.
Ja tal on vaja selliseid mehi nagu Eldner. Juriste, kes venitavad ja painutavad maailma, kus ta nüüd asub. Selgitavad seda.
Selgrootud mehed, kes teda tegelikult ei kõiguta.
„No selge,“ ütleb ta liigutuse saatel, mis paneb Eldneri püsti tõusma. Siiski lisab advokaat veel:
„On üks asi veel, mis on välja ilmunud.“
Vitenka teab, et Eldner ei ütleks midagi sellist, kui see poleks tähtis. Ta viipab käega sellisel viisil, mis mitte ainult ei too Eldnerit tooli juurde tagasi, vaid paneb ta ka köhatama ja lausuma:
„Ma usun, et meil on võib-olla uus juhtlõng.“
„Uus juhtlõng,“ ütleb Vitenka emotsioonitult ja vaatab üle väina, kus üks ristluslaev kaob just silmapiirilt.
„Viimasest on paar kuud möödas,“ jätkab Eldner. „Kuid Borissil polnud kahjuks mingit infot. Ega ta lihtsalt seepärast neliteist aastat tagasi Kamtšatkale ei pagenud.“
„Ma tean,“ ütleb Vitenka külmalt. „Ta jutustas mulle sellest isiklikult. Kuigi üsna ... lünklikult ...“
„Neliteist aastat on see olnud lihtsalt kuulujutt,“ ütleb Eldner. „Kakskümmend miljonit eurot kadunud. Endiselt kehtivates rahatähtedes.“
„Ma tean seda kõike. Räägi asjast.“
„Me arvame, et oleme leidnud uue seose. Otsese seose Stepankaga.“
Vitenka tunneb, kuidas ta võpatab. Ta ei tohiks võpatada. Sellised inimesed nagu Vitenka ei võpata kunagi. Ta võtab end kokku ja ütleb:
„Otsese seose?“
„Loodetavasti,“