Punase habemega mees piilus korraks kaaslasi, hõõrus kindaid kokku ja pööras pea uuesti naise poole.
„Tahtsime hoiatada, elad siin üksi, üksik naisterahvas.” Mehed tema selja taga turtsatasid veidralt.
Anna ei lausunud sõnagi, seisis ainult ukse ees ja vaatas mehi, kes ilmselt midagi säärast temalt just ootasidki, nõid nagu ta oli.
„Kõik on rahulik olnd?” küsis punahabe.
Anna noogutas aeglaselt.
Mehed nohisesid veidi rahutult, vaatasid ringi ja tagapool istuv parkunud näoga külamees tõmbas kergelt ohjadest. Habemik istus reele ja see hakkas liikuma, hobune keeras ennast vaevaga pisikesel hoovil ringi.
„Vabariik kuulutati välja, nüid läeb uuesti madinaks!” hüüdis kõige noorem mees. „Palju õnne meile!”
Mehed mühatasid aurupahvakute saatel ja regi hakkas eemalduma. Anna ei saanud aru, mida noorem tagaajaja oma sõnadega mõtles, vaatas neid ainult hetke aru pidades, aga siis astus järsku sammu tee poole.
„Kumb see põgenik siis on?”
Punahabe vaatas üle õla ja tema kaaslane tõmbas ohjest, regi peatus.
„Mis?”
„Üks on veel jooksus, on ta mõrtsukas, sõjavang või hullumeelne?”
Mehed mühatasid jälle, asi tegi neile ilmselt nalja.
„Ehk see üks on kõik need kolm asja korraga?” ütles punase habemega mees ja muigas kavalalt.
Regi võttis turtsatuste saatel uuesti kohalt ja hakkas eemalduma.
Anna läks tuppa tagasi ja seisatas uksel, ahjupealne oli tühi, nahad vedelesid ahju ees maas.
Ta liikus ahju juurde ja peatus, kuulis äkki selja taga vaikset kääksatust ja pööras ennast kiiruga ringi.
Poiss seisis keset tuba, kirves pea kohal püsti.
Anna tõstis käe ja hüüatas.
„Seisa!”
Noormees ainult vahtis hingeldades, kirves püsti.
„Minema läksid, kedagi pole seal enam!”
Poiss kõhkles hetke, laskis siis kirve alla.
„Läinud on kõik.”
Noormees vaatas akna poole.
„Kedagi pole seal enam,” kordas Anna ja võttis kirve enda kätte.
„Palatši,” ütles mees järsku vaikselt, silmad tumedad.
Anna vaatas imestunult ja sai nüüd aru, et võõras polnudki tumm, lihtsalt venelane – rääkis vene keeles, millest tema aru ei saanud, ilmselt oli kartnud naise kuuldes oma päritolu paljastada. Anna tundis selle kõla hetkega ära, samuti nagu saksa keelegi, mida ta oli linnas kunagi rohkemgi mõistnud.
Olgu nii, poiss oli venelane, aga kas hull või mõrtsukas? Või sõjavang?
„Andrei,” ütles noormees ja surus käe rinnale.
* * *
Poiss, kes oli kogu selle aja Anna teadmata Andrei olnud, tuli nüüd igal öösel naise juurde ja nihkus ahju peal tema vastu. Nende hingeõhk segunes lae all ja ühel hetkel puutus poisi käsi nahkade vahelt naise keha, peatus hetke, siis silitas õrnalt tema kõhtu ja liikus ettevaatlikult allapoole, sinna, kus hõõgus üsk oma pehmel troonil. Andrei libistas sõrmed tema sisse ja tuli hetke pärast ise järele. Anna sulgus tema ümber nagu soe niiske pilv, neelas ta täielikult, sulas poisi kohal kokku, hingeldas ja karjus ahju peal, laskmata kassil ja rotil või kanadelgi tukkuda.
Nad tegid seda nüüd igal ööl, meeletuina, sulades ja põrkudes, liibudes ja rappudes, kuni vajusid nahkadele selili, endiselt hõõgudes, aegamisi unne jahtudes.
Päevad möödusid hääletult, nad sõid koos ja Andrei aitas asju parandada. Kõik lagunes järjekindlalt, toolid, lauad, kümneid kordi parandatud kapid ja kapad. Poiss käis haamriga ringi ja muudkui koksis, siis hakkas järsku laulma, laulis vene keeles pikalt ja sügavalt. Anna kuulas teda lummatult.
Siis öösel, jälle seesama ühtesulamine, põimumine, tukslemine, õitsemine ja tuhaks põlemine. Mees lebas tema kõrval, rääkis hellalt omas keeles. Anna kuulas seda sõnagi mõistmata nagu muusikat, nagu tuulesahinat võhumõõkades.
Kedagi ei tulnudki enne kevadet, lumi sulas ja okstele ilmusid pungad, esimesed linnud lendasid looklevas parves ja täitsid taeva oma kurva häälega.
Ja ühel päeval pidi Anna külasse minema, et õli tuua.
Andrei jäi tarre, kass süles, ülakeha paljas, vaatas naisele köögilaua tagant järele.
* * *
Anna liikus külatänaval nagu asulasse sattunud metsloom, vaatas teeristil kahtlevalt ringi. Aga keegi ei pööranud talle tähelepanu ja ta harjus tasapisi lärmakama ümbrusega, inimkarjaga apteegi ja kiriku ees, vankritega, mis raudteejaama poolt voorides mööda peatänavat kolisesid.
Anna läks turuplatsile, nägi turuväravas jalutut meest, kes kerjas otse kuivanud poril istudes, tsaariarmee sõdurimüts käes, tema kõrval mängis pime sõdurpoiss kannelt. Ta nägi kauplejaid ja ostjaid, kuulis rutakaid jutukatkeid ja pikki kaalutlevaid häälitsusi. Räägiti järjekordsest sõjast, sest talvel olla Eesti Vabariik välja kuulutatud ja pisikese raudteejaama ees seisis nüüd juba mitmendat päeva soomusrong. Sõdurid liikusid kolonnis ja turukõrtsi ees magas murul paks võõra moega mees, traksid maas, püksid eest ja tagant täis tehtud.
Naised rääkisid lihaletis, et mehed peavad jälle minema hakkama, ei tea kuhu ja kui kauaks ja kellele seda kõike vaja on?
Anna üritas oma asjad kiiresti ära ajada, see pole tema maailm, temal pole sellega asja, temal on tare ja kass ja kanad ja poiss, kes veidra juhuse tahtel sinna oli tulnud.
Hull või mõrtsukas või sõjavang, mis vahet seal on?
Ja kes siis Anna ise oli, mõrtsukas, hull? Vang?
Seegi oli segane ega vajanudki selgitust.
Anna seisatas, vaatas tolmusammast, mis jaamaplatsilt latvade kohale kerkis, nägi valguskiiri sellest läbi tungimas ja tundis, et hõõgub seestpoolt, liha oli pehme ja soe, tuksumine ühtlane ja rahulik.
Ta võttis suuna külaservale, kus kõrgus esimene madal voor.
* * *
Anna astus tarre ja peatus uksel.
Toas oli teistsugune lõhn ja teistsugune valgus, see oli valgus sellest korduvast unenäost, korraga tuttav ja võõras, ja Anna teadis nüüd jällegi ette, mis juhtuma hakkab, nagu uneski, ta nägi umbes minuti jagu ette, mitte rohkem, aga sellest praegu piisaski.
Andrei oli riides ja vaatas teda kummaliselt, seisis keset tuba, ootas teda seal juba mõnda aega, vist oli kohe riidesse pannud, kui naine välja läks. Ilmselt oli kõhelnud, kas jäädagi ootama, aga otsustas siiski paigal püsida.
Anna pani asjad käest ja liikus noormehe juurde, surus peod tema rinna vastu, siis pressis sõrmed rusikasse ja hakkas rusikatega rinda taguma, üha kõvemini ja kõvemini, siis lõi juba näkku, endal pisarad voolamas. Anna lõi järjest kõvemini ja poiss võttis viimaks tema käed enda pihkude vahele, hoidis neid õrnalt.
* * *
Linnud laulsid ja õunapuud olid lumivalgeis õites. Põllud sahisesid värskes rohelises, tuul lainetas heinal ja voogas metsa poole. Päike säras ülal nagu üks ilmatusuur õitsev võilill.
Nad vaatasid teineteist