Ühena sellistest kordub liigutava veenvusega „Kulusegune mäenõlv mullast võtmise & mulda panemise vahel tasakaalupunktis”, „keskel orus”:
yhel kynkal
neid wõetaxe mullast
teisel kynkal
saawad nad jälle mullax
& keskel orus
on wõilill & tulikas, kastan & sirel
See läbi aegade võimsa jõuga enda poole tõmmanud koht või õieti sellele tähendust andev Härjapea ürgoru lõik mitte kuigi kaugel Liisi lapsepõlvekodust tundub olevat olnud tema elus justnagu võti või värav, salajane jõuläte.
Võimalik, et hiljem, kui Liisi elas Sauel ja Paldiskis, painas teda kõige teravamalt just äralõigatus sellest energiaringlusest. Aim, mis ilmutas end juba aastaid varem ja muus kontekstis:
Lõikawhell kewad – & ise
sellest sammuke wäljaspool waid.
Sest nii vahetut, otse füüsilist sidet linnaga – tõsi, peamiselt või isegi peaaegu ainult Tallinnaga – eesti luules rohkem ei leia. Õige varakult tajus Liisi, et „Linnal on minu nägu” ja „linn sai minu kehaks”:
siin on minu kodu
siin, terves linnas
ja mitte kusagil mujal
sest mu nägu on samast kivist millest hele kirik
sest mu keha on samast paest millest vaiksed müürid
sest mu käed on kahvatust taevast
ja jalad mullasest maast
ja silmad merest, mis randub väravate sülle
meie oleme üks
muud ma ei tea
Liisi kirjapandus leidub küllaga korduvaid kujundeid ja lausekatkendeid. Otsekui lõppematus ringmängus vahelduvad maailm, linn, tänav, majad, kivid, agulid ja sinililled, naeratus, vihm ja päike. .. Ometi mõjub selline igavene taastulemine üldiselt värskelt, just nagu iga-aastane kevad on uus ja juuli tundub lõputu. Meeleolud muidugi vahelduvad, valgus muutub, trotsi, tuska ja valu jagub igasse ellu; tähelepanuväärselt sageli lööb aga eriti Liisi varases luules kõlama lustlik elujulgus, kevadsuve joobnustav valguserõõm. Just helge, usaldava lillelapsena, Väikese Hipi või paljasjalgse kuningannana noore Liisi kuju eesti kirjanduslukku läinud ongi:
Ma olen hetkex pyydnud taewa piire
& tundnud sooje kiwe palja talla all
Ma olen elanud Nii kirglikult & kiirelt
kui wõimalik waid yhel suwel heledal
Mu pihus mõni hetk on hellax laulux saand
mis wälja wõetud argipäewa põrgust
Ma jäängi uskuma mu jalgade all maad
& yle kõige taewa puhast kõrgust
Samas avaldub tema küpsemas luules otsesõnu või aimamisi palju hämaramaid, põnevamaid sügavusi. Sujuvalt ja transtsendentselt liigub Liisi läbi ammuste aegade ja ulmetõeluse, „teispool teadmise piiri / ja unustamise ust”, mõttelises ühenduses ka teiste maailmadega:
Nemad kes nad tulevad pimedusest
pärast pikka-pikka aega
seisavad hetke heledas valguses
ja vajuvad taas igavikku
kas nad näevad mind
nagu mina neid
Mõnes mõttes on Liisi ajatunnetusele omane just lõppematu naasmine: „ja tagasitulek ja tagasitulek ja tagasitulek”. Meeleseisundeid, mis nagu põhjatusse hüütu võnkuva kajana kõlama jäävad: „armunud armunud armunud” või „Aga ma olen õnnelik, õnnelik, õnnelik . . .”, kordub ja kaigub läbi kogu ta loomingu.
Või nagu Liisi on ühes usutluses ise väga selgelt, lihtsalt ja puhtsüdamlikult vastanud:
[–] aeg ei ole minu jaoks lineaarne. Pigem üksainus hetk, mis ulatub kõigis suundades lõpmatusse ja aeg-ajalt kordub.
Ma tunnetan meie maailma kui kõige reaalsemat reaalsust. Inimene, muide, on selles süsteemis üsna pisike satikas. Ma ei tea, kas see on ainuke maailm. Aga temasse tuleks mu meelest suhtuda, nagu ta oleks. Nagu oleks iga päikesetõus ainukordne, iga kohatud inimene ainulaadne, iga astutud samm ainuvõimalik. Pole vaja otsida mingit „tõelisust”, pidev arutlemine, mis on ainult näiv ja mis päris, on peaga vastu seina jooksmine. Selles, mis on meile kättesaadav, on nii palju poeesiat, et pole vaja igasugust müstikat.
Minu jaoks on maailm armas, uskumatult, kirjeldamatult, hingematvalt armas paik.
Tõesti, harva kohtab luules nii siirast ja tänulikku maailma omaksvõttu, hümni olemisele:
Ma olen Täiuses. Kiwid
tagumiku all wõtawad koomale, annawad
mullegi koha. Merel ajuti räägiwad
laewalained, ylewal räägiwad linnud & jalge all
kõiki aegasid korraga räägib mäletaw maa. Nende sõnad
on jõulised, leebed & õiged. & ma armastan,
appi, kuidas ma armastan seda Täiust.
„Imeilusad, imearmsad on inimesed, kes häbenemata räägivad headuses-t,” kirjutab Liisi.
Headus on niisama tuline & raske nagu kunagi oli lootus, sellesama metallisoolase veremaiguna vankumatult naeratavatel huultel. & niisama ainuvõimalik.
Inimlik osavõtt, kannatlik ärakuulamine ilmutab end Liisi luules täie enesestmõistetavusega:
Sina, kes Sa waistlikult sirutad käe,
kui keegi wajab Su tuge –
me teised päris nii selgelt ei näe
wõi kõige peale ei tule.
Palun, räägi. Ka see pole nõrkus, waid jõud.
Sa ei pea ainult andma & andma.
Yxkõik, kelle walu wõi raskus wõi õud –
ehk jagades kaswame kandma.
Liisi Ojamaa hiline, märksa tumedatoonilisem, kuid kirkaks ja küpseks selginud, nüansirikkust omandanud looming – „Päikene nahal, linn soontes, maailma rahulik raskus kahel lahtisel käel” – mõjub vahetult ka vakatades:
ma olen tasa
olen täitsa tasa
wõi mis ma waletan, ma olen lihtsalt wait
Liisi teekonna katkemine puudutas valusalt. Tagantjärele on meil siiski olemas jäljeread, mida mööda tema käidud rajad veel kord läbi rännata, avastada või taasavastada kõike imelist läbi tema silmade ja ehk rääkida sellestki, millest tema ei jõudnud.
Palun, kõnelge keegi kord minu eest.
Just siis, kui ma ise ei suuda.
See walu on ain’t minu enda sees
& maailma nõnda ei muuda.
Aga kuskil just, kusagil keegi loeb,
saab ehk asjadest uutmoodi aimu.
No tulge & kõnelge. Olge toex.
Palun kõnelge minu eest, kaimud.
„Kõiki aegasid korraga räägib mäletaw maa,” olid Liisi sõnad.
Midagi muud mul pärandada ei ole.
Mitte midagi peale kirbemagusa vere, rahutu