Ari Thór oli käega löönud filosoofiale ja seejärel teoloogiale. Ta oli oma vanemad liiga varakult kaotanud ja pidanud lapsest saadik karmis maailmas ise hakkama saama. Siis oli Kristín ta välja valinud. See oli temas tekitanud samasuguse tunde, nagu ta praegu tundis.
Nad valisid minu.
Sellest pidi saama tema esimene päris töökoht, ja veel selline, millega käis kaasas vastutus. Ta oli politseikoolis tõepoolest pingutanud, et tasemel olla. Miks ei võinud Kristín siis lihtsalt temaga koos rõõmustada?
„Kurat võtaks, sa ei saa asja minuga arutamata, lihtsalt sõrmenipsust otsustada Siglufjörðuri kolida. Ütle, et sa vajad järele mõtlemiseks aega,“ sõnas naine külmalt.
„Palun, ma ei taha seda ära rikkuda. Nad tahavad, et ma alustaksin novembri keskpaigas, teen seal viimased eksamid ja tulen jõulupuhkuse ajaks siia tagasi. Miks sa ei võiks uurida, kas saaksid samuti kaasa tulla?“
„Ari Thór, sa tead väga hästi, et ma mitte üksnes ei õpi, vaid ka töötan siin. Mõnikord ma lihtsalt ei mõista sind.“ Naine tõusis. „See on täiesti jabur. Ma arvasin, et me oleme partnerid, teeme kõike koos.“ Ta pöördus pisarate varjamiseks kõrvale. „Ma lähen jalutama.“
Ta lahkus kiirel sammul magamistoast ja kadus koridori.
Ari Thór seisis tardunult, rabatuna sellest, kuidas asjad olid korraga täiesti käest ära läinud.
Ta pidi just naist hõikama, kui kuulis, kuidas välisuks kinni paugatas.
4
SIGLUFJÖRÐUR, NOVEMBER 2008
Öökull Ugla kännu peal kükitas.
Ágúst oli alati seda vana salmikest lugenud, kui nad Patreksfjörðuris ta vanemate majas tee poole vaatava pööninguakna all istusid.
See mälestus tõi ta huultele naeratuse. Ta oli alles viimasel ajal suuteline poisile mõeldes naeratama. Hetkest, mil ta oli Siglufjörðuri kolinud – üksi –, oli möödunud neli aastat.
Ka Patreksfjörðurit oli ta viimati näinud neli aastat tagasi.
Vanemad käisid teda korrapäraselt vaatamas, viimati oktoobris, siis veetsid nad enne tagasi läände pöördumist kaks nädalat tema juures. Nüüd oli ta taas üksi.
Ta oli siin endale küll mõned head sõbrad leidnud, kuid polnud kellegagi neist eriti lähedane ja minevikust ei rääkinud ta kunagi. Nende teada oli ta lihtsalt Vestfirðirist siiakanti kolinud.
Ta teadis, et linnapoisid levitasid tema kohta väljamõeldud kuulujutte. Nüüd, mil ta oli endale paksu naha selga kasvatanud, ei läinud see talle korda. Nagu huvitaks teda, mida Siglufjörðuri poisid tema kohta räägivad. Tema jaoks oli oluline olnud vaid üks poiss.
See oli Ágúst, kõige nägusam poiss Patreksfjörðuris – vähemasti tema jaoks.
Nad olid sõbrad olnud seitsmendast eluaastast alates ja teismeeas oli nende suhe arenenud millekski sügavamaks. Sellest ajast peale olid nad sisuliselt lahutamatud.
Ugla ja Ágúst, nimed, mis lihtsalt käisid kokku, vähemalt Patreksfjörðuris. Mitte siin, Siglufjörðuris, kus keegi neist midagi ei teadnud.
Just niisugune lahendus talle sobiski ja ta otsustas, et talle päris meeldib olla see salapärane noor naine läänest, kelle kohta mõeldakse välja igasugu lugusid. Kuigi ei pruukinud päriselt tõele vastata, et selja taga sosistatu talle üldse korda ei läinud. Üks lugu torkas iseäranis valusalt. Miskitmoodi olid hakanud liikuma jutud, et ta on kerge saak, ja naine ei taibanud, kes midagi sellist välja mõelnud oli.
Vahetult pärast kõike muutnud sündmust oli ta teinud otsuse Vestfirðir selja taha jätta. Alguses olid ta vanemad sellele kategooriliselt vastu. Ta õpingud olid lõpetamata, tüdrukul oli pooleli eelviimane aasta Ísafjörðuri kolledžis.
Uglal õnnestus end kuidagimoodi kevadisest eksamisessioonist läbi vedada ja seejärel kandideeris ta töökohtadele saare teistes osades. Peagi saabus pakkumine Siglufjörðuris asuvast kalakombinaadist. Nagu suurem osa Patreksfjörðuri elanikke oli temagi nooremana kalakombinaadis töötanud ja kuigi ta ihaldas midagi muud, oli töö talle tuttav. Talle oli mõista antud, et pärast mõnekuist töötamist tehases võib ta saada pool kohta kontoripoolel. Pärast kandideerimist ja töökoha saamist oli tal õnnestunud oma tööaega tootmistsehhis vähendada ja nüüd kulus pool ta tööpäevast paberitööd tehes ning ta lootis, et hetkel Islandit räsima hakata ähvardav majanduslangus ei mõjuta tema olukorda eriti palju. Tal oli tööd vaja; töökoha kaotamine ja tagasi vanemate juurde Patreksfjörðuri pöördumine oli viimane asi, mida ta teha tahtis.
Kalakombinaadi personalijuht oli talle rääkinud lühiajalise rendilepinguga pakutavast väikesest keldrikorterist – hea koht, kus end seniks sisse seada, kuni ta otsustab, kauaks ta Siglufjörðuri jääb. Uglale tutvustas korterit Hrólfur, atsakas härrasmees, kes näis olevat umbes kaheksakümnendates, kuigi hiljem sai ta teada, et mees on kohe üheksakümmend täis.
Üsna pea öeldi talle sedagi, et vana Hrólfur on tuntud kirjanik Hrólfur Kristjánsson. Tüdruk mäletas kooliajast ta raamatut „Mägedest põhja pool“. Neile oli kodulugemiseks antud just see 1941. aastal ilmunud raamat – Ugla oli arvanud, et küllap on tegemist mingi talumatult rõõmutu talupoegliku armastuslooga. Kuid ta oli eksinud. Ta luges raamatu läbi üheainsa õhtuga ja loetu ilu paelus teda praegugi. Ülejäänud klassikaaslastes polnud see raamat sarnaselt teiste kohustuslikku nimekirja kuuluvate raamatutega erilist vaimustust tekitanud, kuid Ugla jaoks oli selles midagi köitvat; küllap just samal põhjusel oli raamat neljakümnendatel läinud nagu soe sai – nii kodus Islandil kui kogu ülejäänud maailmas.
Autori endaga seisis ta silmitsi ühel 2004. aastal soojal ja selgel kevadpäeval. Pisut kühmus seljaga, nooruses kahtlemata silmapaistvalt pikka kasvu olnud meeldejäävast mehest kiirgas soojust, ta hääl oli tugev ja kuidagi isalik, kuigi tal endal lapsi ei olnud. Mees oli kõhn, ta hallid juuksed hõredavõitu ja temast õhkus autoriteeti nagu inimesest, kes on harjunud sellega, et teda austatakse.
Ta elas Hólaveguris hunnitus majas, kust avanes vaade fjordile. Maja oli heas korras ja selle kõrval oli ruumikas garaaž, kus mees hoidis oma vanapoolset Mercedest. Nagu Ugla aru sai, üüriti keldrikorrusel asuvat korterit aeg-ajalt välja, peamiselt hiljaaegu linna saabunud tööinimestele või üksikutele ümbritsevate mägede keskelt rahu ja vaikust otsivatele kunstnikele. Aga nagu selgus, ei leppinud Hrólfur kunagi suvalise üürnikuga ja kohtus alati iga võimaliku kandidaadiga isiklikult; tüdruk oli kuulnud sedagi, et ta on ära öelnud inimestele, kes talle mingil põhjusel ei meeldinud.
„Sa ütlesid, et töötad kalakombinaadis?“ Mehel oli võimas kähedavõitu hääl, mis terves korteris vastu kõmises. Ta takseeris tüdrukut pealaest jalatallani, tema silmad olid terased ja uurivad ning need olid olnud tunnistajaks nii rõõmule kui ka vaevale.
„Esialgu küll,“ vastas tüdruk vaikselt, rohkem korteripõrandale kui mehele.
„Mida? Räägi valjemini, noor daam,“ nähvas mees kärsitult.
Tüdruk valjendas häält. „Jah, esialgu küll,“ ütles ta uuesti.
„Ja su vanemad teavad seda? Sa näed kuradima lapseohtu välja.“ Mees silmitses teda uurivalt ning ta huuled tõmblesid kentsakalt, otsekui püüaks ta ühekorraga naeratada ja seda mitte teha.
„Jah, ikka. Aga ma otsustan ise selle üle, mida teen.“ Nüüd rääkis Ugla selgemini ja julgemalt.
„Tore. Mulle meeldivad inimesed, kes ise oma elu üle otsustavad. Ja kas sa kohvi jood?“ Hääl oli nüüd sõbralikum.
„Jah,“ valetas tüdruk, otsustades, et kohvijoomise harjumuse tekitamine pole oluliselt raskem kui muud asjad, millega ta toime pidi tulema.
Oli ilmselge, et mehele ta meeldis. Ta üüris keldrikorruse