Meie organisatsioon alustas tegevust 2005. aasta mais ja on sellest ajast saadik aidanud kümnetel tuhandetel peredel paranemisteed alustada. Praeguseks on meie veebilehe leidnud pered jaganud tuhandeid edulugusid. Nende seas on jutte nii paranemisest kui ka täielikust taastumisest. Mõned aastad pärast organisatsiooni tegevuse algust sattus Generation Rescue veebilehele Jenny McCarthy, kes sealt leitud juhiste abil aitas oma pojal täielikult terveneda. Tänutundest ja soovist aidata otsis ta meid üles ning sellest ajast peale on ta tegutsenud organisatsiooni eesotsas. Jenny ja juhatuse esimees Candace McDonald on andnud hoo sisse programmile Rescue Grant, millega toetatakse kehvemas majanduslikus olukorras olevaid perekondi ja aidatakse biomeditsiinilise ravi alustamisega. Nende eestvedamisel toimub ka iga-aastane autismiteemaline tippkohtumine Autism Education Summit, kus arstid ja teadlased räägivad innovatiivsetest uuringutest ja arengutest biomeditsiini valdkonnas.
Vaktsiini- ja autismiteemaline arutelu ei ole pelgalt plahvatusohtlik kõneaine, pigem on see võrreldav tuumaplahvatusega. Kumbki vaidluspool tunneb, et kaalul on meie laste tervis ja heaolu. Paljud selle teema ümber lõkkele löönud kired on võrsunud meile korrutatud valede pinnalt. Need valelikud teooriad loovad omakasupüüdlikule osapoolele kaljukindla vundamendi tõe eitamiseks ja moonutamiseks ning varjavad seda, mis miljonite lastega tegelikult toimub. Nad ässitavad heasoovlikud lapsevanemad üksteise vastu üles. Kraabime maha kõik need valed ning alles jääb sügavalt murettekitav selgitus, miks nii paljudel lastel areneb pealtnäha ei kusagilt välja autism.
Huvitaval kombel ei ole autismi ja vaktsiinide vaheline seos nii vähetähtis teema, nagu peavoolumeedia seda püüab näidata. 2016. aasta valimistel osalenud 128 miljonist inimesest, kes andsid oma hääle kas Hillary Clintonile või Donald Trumpile, usub 24,3%, et vaktsiinid põhjustavad autismi. See teeb 31,3 miljonit inimest.4 Ma loodan, et suudan selle raamatuga, mis tugineb loogikale, kogutud faktidele ja teaduslikele uuringutele, teile näidata, et tegemist ei ole pelgalt vandenõuteooriaga.
Olge valmis selleks, et puutute kokku infoga, mis teie senised veendumused tõsiselt proovile paneb. See tunne ei ole mulle võõras. Minagi usaldasin arste ja kuulasin autoriteete. Raske oli tunnistada, et inimesed valetavad. Jah, ma olen kirjeldamatult vihane oma pojaga juhtunu pärast ja arvukate autismi käes vaevlevate laste pärast, aga minu viha ei otsi kedagi, kellele näpuga näidata. Olen vihane, kuna pärast 15 aastat ülepeakaela teaduslikesse uuringutesse sukeldumist, riigi tuntumate arstide ja teadlaste kabinettide ustest sisse murdmist, iga argumendi põhjalikku läbikaalumist ja nii paljude koos autismiga elanud, hinganud ja toitunud perekondade (minu oma kaasa arvatud ) kogemuste tunnistamist tean ma, et autism on ennetatav ja sellest on võimalik taastuda. Kuid me ei suuda iialgi seda epideemiat ohjeldada, kui aktsepteerimine jätkuvalt valesid ja hämamist, mis seda toidavad.
Esimese sammuna tuleb ausalt otsa vaadata põhjustele, mis sellise olukorra tekitasid, ning paljastada valed, mida tähelepanu kõrvale juhtimiseks ning hämamiseks meile pidevalt ette söödetakse. On aeg välja öelda inimeste ja asutuste nimed ja nad vastutusele võtta. Vaatame, mis on tavapäraste väidete ja põhjenduste taga (autisminäitajad ei ole tegelikult tõusuteel, teadus on muutumatu ja kivisse raiutud jne) ja läheneme neile intellektuaalselt loogika ja faktide abil. Uurime meedia, farmaatsiatööstuse ja selliste „usaldusväärsete” institutsioonide rolle nagu haiguste kontrolli- ja tõrjekeskus (Centers for Disease Control and Prevention, CDC) ning Ameerika lastearstide ühing (American Academy of Pediatrics, AAP). Peame minema raha jälgedes. Kõigel sellel peatun pikemalt raamatu esimeses osas.
Teise sammuna peame uurima neid selgeid ja veenvaid teaduslikke tõendeid, mis kinnitavad vaktsiinide ja autismi vahelist seost. Kuna peavoolumeedia selle koha pealt vaikib, siis paljud inimesed ei tea, et alates 2004. aastast on autismi tekkepõhjuste mõistmises toimunud revolutsioon tänu kiirelt kasvanud bioloogiliste uuringute arvule. Need uuringud osutavad ajus aset leidvale immuunsüsteemi aktiveerimise nähtusele, mis muuseas ongi kogu vaktsineerimise mõte – kutsuda esile immuunreaktsioon. Kas see tähendab, et vaktsiinid on ainsad autismi põhjustajad? Ei tähenda. On ka teisi tegureid, mis võivad immuunsüsteemi aktiveerida; selgub lihtsalt, et vaktsiinid on selles osas kõige sagedasemad ja laastavama mõjuga.
Paljud inimesed ei ole kursis ka selle hiljutise kurioosse juhtumiga: mõned kõrgelt hinnatud teadlased, kes pidid vaktsiinikahjustuste kompensatsiooniprogrammi National Vaccine Injury Compensation Program all tegutseva vaktsiinikohtu ees andma lapsevanemate vastu tunnistusi, vahetasid poolt ning asusid toetama nii paljude vanemate seisukohta, et vaktsiinid võivad tõepoolest autismi põhjustada. Need eksperdid on hoidnud end kursis pidevalt areneva teadusega ja nende sõnal on üüratu jõud. Ma loodan, et see raamat aitab nende poolt välja öeldud, kuid mitmed seni veel avaldamata kommentaarid õigesse konteksti paigutada. Sellele keskendun raamatu teises pooles.
Kolmanda sammuna autismiepideemia peatamisel tuleb koostada konstruktiivne plaan, kuidas kaitsta tulevasi põlvkondi laastava epideemia eest, mis Ameerikas mõjutab praegu ühte last 36st. Selleks on vaja kasutada kõiki olemasolevaid teadmisi ning kaasata edukat ravi osutanud arste ja lapsevanemaid. Sellele on pühendatud raamatu kolmas osa.
Autismiepideemia näitab kokkuvõttes tervishoiuametnike läbikukkumist. USA haiguste kontrolli- ja tõrjekeskus CDC, mis kuulub tervishoiu- ja sotsiaalteenuste ministeeriumi alla, ei vastuta ainult riigi vaktsineerimiskava eest, vaid iroonilisel kombel hoiab silma peal ka autismidiagnoosiga laste arvul. Siia sobiks hästi kõnekäänd „kits kärneriks”. Kahjuks on CDC möödalaskmised pannud aluse sellele, et teadlased, arstid ja suur osa meediategelastest korrutavad nagu katkist plaati ühtesid ja samu ettesöödetud valesid, mis hägustavad autismiepideemia ning selle võimaliku peatamisega seotud asjaolusid.
Mõned inimesed on tembeldanud nii minu kui ka selle raamatu vaktsiinivastaseks. See on märksõna, mida kasutatakse edukalt igasuguse debati summutamiseks ning raiskab nii minu kui ka teie aega. Inimesed, kes soovivad ohutumaid autosid, ei ole autovastased. Keele’i ülikooli professor Christopher Exley, kes on üks esimesi autismi ja vaktsiinides sisalduva alumiiniumi vahelise bioloogilise seose avastajaid, küsib:
Kuidas saab ilmutada õigustatud huvi vaktsiinides abiainena kasutatava alumiiniumi mõju vastu, ilma et seda inimest vaktsiinivastaseks tembeldataks? Vastus näib olevat, et ei saagi.5
Meil ei ole aega tegeleda sääraste labaste rünnakute ja vastastikuse sildistamisega. Meie laste jaoks on ääretult oluline, et jõuaksime informeeritud, intellektuaalse ning faktipõhise debatini, mille käigus saaks analüüsida erinevate argumentide paikapidavust. Ma ei saa väita, et ma pole vihane. Te tajute tõenäoliselt ise seda raamatut läbivat vihanoolt, mis on suunatud meie laste pretsedenditu tervisekriisi eest vastutavate inimeste ja institutsioonide pihta. Vastaspoole vastu suunatud isiklikud rünnakud, mis õigustatud muredega inimese kohe vaktsiinivastaseks tembeldavad, ei vii meid pikas plaanis sammugi lähemale selle laastava epideemia ohjeldamisele. Ma usun siiralt, et igat vaktsiini peab vaatlema ja hindama eraldi. Ei saa eitada, et vaktsiinid toovad ühiskonnale teatud kasu, näiteks akuutsete haiguste puhul, kuid samal ajal põhjustavad ka mõnedel haavatavamatel lastel ajukahjustust. Lapsevanematel on õigus kogu neile vajamineva info kättesaadavusele, et kõiki riske ja kasutegureid arvestades teha oma laste nimel teadlik otsus. Selle riigi tervishoiuamet ei ole olnud meie teenistuses ja suhtluskanalid on jäänud suletuks. Nad võimendavad vaktsineerimise kasutegureid ning varjavad riske, tehes seda kas ebakorrektselt teostatud järelevalve ja testidega või häbematult valede tõlgendustega. Ning kuigi see on täiesti teostatav, ei hinda me enne vaktsineerimist seda, kas tegemist on rohkem või vähem haavatava lapsega. Ma arvan, et avalikkuse usaldus meie tervise eest vastutavate institutsioonide vastu on tõsiselt kõikuma löönud.
Ma tänan