Kui kõik naised olid õnnelikult all, pöörasin ümber ja leidsin Eurydice’i katuseserval seismas.
«Tule ära,» ütlesin talle, «juhuks, kui nad peaksid kellegi majast välja saatma.» Võisime kuulda, kuidas nad endiselt ema toauksele kolgivad.
Eurydice oli näinud maas lamavaid surnukehi ja tema naer oli vaikinud. «Kõik valvurid,» ütles ta.
«Me ei saa nende heaks enam midagi teha,» laususin, katuselt oma mõõka võttes. «Kummarduge alla, et teid õuelt näha poleks.» Justkui hanesid karjatades viipasin neile käega, et nad liiguksid lameda katuse välimisele äärele, peahoonest eemale, sinnapoole, kus algas köökide kohal olev terava harjaga katus.
Kui mõne aasta eest oli jääkeldrit kaevatud, tehti sellele uks maja ümbritsevast müürist väljapoole, et oleks lihtsam jääd sisse tuua. Selle sissepääsu kohal kõrguv küngas oli katuseservast kõigest mõne jala võrra madalamal. Polnud kuigi raske alla hüpata ja end maapinnale libistada.
«Võime läbi oliivisalu maanteele minna,» pakkus ema.
«Ei.» Raputasin jälle pead. «Puude vahel võivad olla vahimehed,» sõnasin. See oli Terve eelmise aasta märkus. «Parem on peita ennast jääkeldrisse, kuni nad läinud on.» See oli minu lahendus. Meie kõrval asuv sissepääs oleks võinud seestpoolt riivis olla, aga see ei olnud, kuna maja ei kaitstud isegi varaste eest. Seda polnud kunagi tarvis olnud.
Sisse pääsenud, panime ukse enda taga riivi ning ronisime trepist alla ja üle jääd katvate õlgede. Meie kohal asus majandusülema kabinet. Veel üks trepp viis üles ukseni, millel oli lukk, et teenijaid väärtuslikust jääst eemale hoida. Ka see oli lukustamata. Võti rippus arvatavasti köögi taga olevas majandusülema ruumis.
Käskisin emal, õdedel ja tüdrukutel jääkeldris oodata. Leidsin võtme, panin nad luku taha ja lükkasin siis võtme ukse alt emale. Nüüd olid nad peidus ja väljaspool ohtu. Ise läksin teenijaid otsima, ning mu plaan, mille olime koos Tervega piinliku hoolega välja töötanud, kukkus otsekohe hävitavalt läbi.
Ka köögis olid väljapoole müüre viivad uksed, et sealt hõlpsasti köögiviljaaeda ja viljapuude juurde pääseks. Köök oli teenijaid täis. Sinna olid kogunenud kõik, kellel oli õnnestunud salapäraseid ründajaid vältida. Vaatasin Malatestat otsides ringi ja kui ma teda ei leidnud, jõudsin kõige halvemale järeldusele.
Siin polnud ühtki valvurit. Eurydice’il oli nähtud surnukehade suhtes õigus olnud. Kuulsin kõrgendatud hääli maja etikult ja teadsin, et ema toa ukseriiv oli järele andnud.
Hüüdsin üle kööki täitva lärmi: «Peame siin oma jõud koondama ja peahoonesse läbi murdma.» Kära asendus surmavaikusega.
Nad vahtisid mind nagu lambad. Või pigem nagu kitsed – just selliste nägudega vaatavad sind kitsed, kui nad on otsustanud koostööd mitte teha ja teavad, et sul ei õnnestu neid sundida. Äkki olin ma jälle mina ise, kõigest mina, see nõrguke, kes nuttis, kui õpetaja joonlauaga tema sõrmi peksis.
«Peame siin oma jõud koondama ja võitlema,» ütlesin jälle ja mu hääl murdus. Mõned teenijad lipsasid uksest välja puuviljaaia suunas. «Kas te ei taha võidelda? Mina olen kaks neist juba tapnud,» teatasin neile, kes olid jäänud. Nad lõid pilgud maha. Veel rohkem neist nihkus küljetsi uksest välja. Majast ei kostnud rohkem lõhkumist, küll aga karjumist. Nad olid leidnud ema toa tühjana ja tormasid sealt jälle välja otsima.
«Ta on siin!» Kokk jooksis õuele viiva ukse juurde ja hüüdis üles ema rõdu poole. Viskusin õudust tundes talle järele. Keegi haaras mu käsivarrest ja ma tõrjusin teda mõõgaga. Kuigi roostes, lõi see sügava haava. Võtsin uuesti mõõgaga hoogu ja minu ümber olijad taandusid, kuid kokk jätkas sissetungijatele karjumist, et nende auhind ootab neid köögis nagu täielik idioot, ümber piiratuna inimestest, kellelt ta abi lootis. Üritasin müüride vahelt välja viiva ukseni taganeda, kuid strateegiliseks mõtlemiseks oli kaugelt liiga hilja. Minust vasakule ilmus äkitselt sein, mis minu poole sööstis. Pöördusin arusaamatuses sinnapoole ja tõstsin mõõga, kuid sellest oli vähe kasu, sest tuli välja, et tegemist on külili keeratud lauaga. Selleks ajaks, kui taipasin, mis toimub, kukkusin juba selili. Mitte keegi, isegi mitte Pol, polnud mulle õpetanud, kuidas võidelda lauaga.
II PEATÜKK
Lamasin maapinnal, käed selja taha seotud, jalad kinni köidetud ja kott peas. Kott oli koredast riidest ja ma nägin läbi selle väga vähe. Oli ere päev. Mehed liikusid ringi. Kui mul poleks suus olnud asi, mis haises nagu nõudepesukalts, oleksin neid kirunud. Mul käisid peal vihahood ning ma põtkisin mõlema jalaga ja rebisin köidikuid, kuid ei tabanud kunagi midagi ja köied olid järeleandmatult pingul.
Teenijad olid mu kenasti relvituks teinud, lauaga lapikuks litsudes ja siis mõõgaterale astudes, kuni keegi suutis mu sõrmed käepideme küljest lahti kangutada. «Vabandust,» sosistasid nad, «vabandust,» läbi ähkimise laua otsas. Röökisin neile kõiki vandesõnu, mida olin üksi olles harjutanud, püüdes jäljendada Eddise Varast, kuid ma kahtlen, kas suutsin kõlada kuidagi teistviisi kui vaid hüsteeriliselt. Siis tulid sisse villat rünnanud mehed ja teenijad tõmbusid vastu seinu. Keegi tõstis laua minu pealt ära ning mõne minuti pärast olin ma alt ja ülevalt kinni seotud, kuid karjusin edasi, mispärast saingi suhu märja nõudepesukaltsu, millele järgnes pähe tõmmatud kott.
Kuna mu enda hääl oli summutatud, võisin selgesti kuulda enda ümber olevate meeste juttu. Nad polnud mu ema ja õdesid leidnud.
«Hea küll,» ütles üks hääl, mis kuulus ilmselgelt pealikule, «tapke kõik teenijad ja pange maja põlema.»
Nad tassisid mu läbi suhutopitud kaltsu karjuvana minema ja sidusid kõhuli eesli selga, kes liikus piinavas sörgis nii kaua, et kaotasin ajataju, mõeldes emast, õdedest ja toatüdrukutest, kes mind jääkeldri külmas pimeduses ohust teadmatuina kannatlikult ootavad, kuni põlev villa neile peale variseb. Jõudsime tundmatusse peatuspaika, kus mind alla tõsteti ja maapinnale jäeti, kuni inimesed läheduses oma toimetustega tegelesid.
«Ta sipleb ikka veel,» kommenteeris keegi mu kohal. «Üllatav. Arvasin, et ta on rohkem nagu meie Hyacinth siin.»
Tardusin ja kuulsin kedagi, kahtlemata Hyacinthi, õudusest hinge tõmbamas. Kindlalt oli see tema hääl, mida järgmisena kuulsin. «Te ei tohi talle öelda!»
Mõtlesin Malatestast, keda olin mõttes süüdistanud oma perekonna reetmises. Arvatavasti lamas ta surnult villas, samas kui Hyacinth polnud mulle pähegi tulnud.
Mitu inimest pahvatas naerma. Esimene hääl, mida olin kuulnud rääkimas ja mis oli käskinud villa põlema panna, ütles: «Näe, see lõpetas tema siplemise.» Hääl kostis lähemalt, nagu oleks mees minu kohale kummardunud, ja ma tõusin istuli nii kiiresti, kui suutsin, lootes, et mu kõva pea võiks tema näoga kokku põrgata, aga ma kas ei tabanud või hüppas ta õigel ajal eemale. Löök läks mööda ja ma vajusin valutava kõhuga maha tagasi.
Mehed mu ümber pahvatasid jälle naerma. «Võtke see tal peast ära,» käskis nende juht.
Kui kott oli maha võetud ja suutropp eemaldatud, võisin näha, et olen kalda lähedal, tasasel kohal veeäärsel mäenõlval. Minu taga kerkis küngas kõrgemale. Minust allpool muutus see järsumaks ja langes ümber saare kulgevale ringteele. Kaugemal rannikul võisin näha kaarduvat neeme, mis varjas Letnose linna.
Mind ümbritses rohkem inimesi, kui olin oodanud, ja paistis, et nad ei tee katsetki end varjata. Vaatasin nad kõik ruttu üle, oodates endiselt näha Malatestat, kuid temast polnud märkigi. Oleksin võinud nende juhti otsida, kuid tabasin end jõllitamas Hyacinthi, kes läheduses oma käsi väänas. «Sa aitasid neid?»
«Mitte just palju,» lausus turske mees minust vasakul. Tema häält olingi kuulnud käske jagamas. «Ta kirjeldas meile villat ja rääkis, kus perekond sel päevaajal kõige tõenäolisemalt viibib.»
«Ta