«Jätka,» ütles Mi Hiep noogutusega. Ta valmistus kuulma halvimat.
Leedi Linh ühendus ekraaniga. Viivuks, kuni tema implandid kuvaga sünkroonisid, värelesid kuval värvid ja selgelt oli näha keiserliku salateenistuse – Brokaatvalve – agendi punast pitserit, seejärel ilmus nähtavale midagi hoopis muud.
See oli tajulaev – esmapilgul täiesti tavapärase ja ohutuna tunduv. Laevakere eesotsas oli veider kühm, ja siis veel mõni siin-seal, nagu paised. Laev hakkas liikuma ja sai selgeks, et sellega on midagi väga-väga valesti. Polnud surmavat graatsiat ega ajatut elegantsi, vaid joodiku siksakitav, koperdav liikumisstiil, pöörded, mis ootamatult sirgjoonelisteks muutusid, manöövrid, mis algasid ega jõudnud lõpule.
Mida nad küll olid teinud? Esivanemate nimel, mida nad olid teinud?
«See on kaaperdus,» teatas leedi Linh napilt. «Ühendage võtmepunktidesse mõni moodul ja te saate mõjutada seda, mida laev näeb ja mõtleb. Edasine on vaid … peen manipulatsioon.»
Mõnda aega valitses vaikus. Seejärel kõlas norsatus esimese imperaatori poolt, kes oli omale valitsejanimeks valinud Õiglaselt Sõjakas – pärast troonile tõusmist üle rivaalide laipade. «Ei tundu mulle just eriti peene manipulatsioonina. Kui see on kõik, mis neil meie vastu on …»
«See,» ütles leedi Linh leebelt, peaaegu vabandavalt, «on ligi aasta vana. Meil on ettekandeid, et tehnoloogiat on edasi arendatud, kuid pole pilte ega videosid. Brokaatvalvuritel on olnud järjest keerulisem sisse imbuda. Nami föderatsioon on umbusklik.»
Umbusklik. Mi Hiep hõõrus otsaesist. Ulatuslik vägede liikumine. Tehnoloogia, mille abil tajulaevad meie endi vastu pöörata. Keiserlikud dokid. Ei pidanud olema tuulte ja vete meister, et aru saada, mis toimub.
«Ma mõistan,» ütles ta. Nami föderatsiooni saadikute tulekuni oli veel kaks tundi, kuid ta juba teadis, mida nad ütlevad. Nad toovad keni vabandusi ja räägivad talle sõjalistest manöövritest ning vajadusest korda hoida oma isemeelsetel piirialadel. Ja tema naeratab ning noogutab ega usu sellest sõnagi.
Üheksanda imperaatori kummituslik kuju metallpaneelide taustal pööras ringi. «Keegi tuleb,» ütles ta.
Kuueteistkümnes keisrinna tõstis pea nagu jahikoer, kes tuult nuusutab. «Suu Nuoc. Lapsel on kiire. Ta vaidleb sissepääsu juures valvuritega. Te jätsite korralduse mitte segada?»
«Jah,» vastas Mi Hiep ohet alla surudes. Ükski esivanematest ei sallinud Suu Nuoc’i, ta ei teadnud, kas nad pidasid teda keisrinnale sobimatuks armukeseks või põlastasid ta madalat sünnipära. Mi Hiep ei olnud narr: ta polnud edutanud sõjaväe juhatusse endist armukest. Ta oli edutanud tarka, võimekat meest, kes oli talle üdini lojaalne ning see oli see, mis luges. Esivanemad võisid sellest lakkamatult rääkida ja seda pahaks panna, kuid ta oli ammu karastunud ning pelgalt pilgud või tõre jutt ei pannud teda häbenema.
Mõnikord ta küsis endalt, kuidas oleks olla tõeliselt üksinda – mitte kahekümne nelja ainuvalitseja otseliini viimane järeltulija, kelle esivanemate simulatsioonid olid sedavõrd detailsed, et nende ülalhoidmiseks läks vaja tervet paleetiiba. See oli muidugi pühaduseteotus; ja esivanematest oli kasu, kuid ikkagi …
Tegelikult tundis ta end alati üksildasena.
«Laske ta sisse,» saatis ta ihukaitsele.
Suu Nuoc sisenes hingetuna, talle järgnes Kilpkonna Kuldse Küünise väike, rusikasuurune avatar. Mees vaatas ruumis kiiresti ringi ja laskus aeglaselt põrandale, nii et pea puudutas parketitahvleid.
«Teie kõrgeausused,» ütles ta. Keisrid ja keisrinnad põrnitsesid mornilt, nende hukkamõistust jahenes ruumi temperatuur. «Keisrinna.»
«Kindral.» Mi Hiep palus tal viipega tõusta, kuid mees jäi sinna, kus oli, pilk kangekaelselt põrandale pööratud. «Kas midagi on pahasti?» küsis keisrinna. Esivanemate halvakspanu ärritas teda – tema sõnavalik oli liialt vaba keisrinna ja kindrali vaheliseks kõneluseks.
Leedi Linh kasutas Suu Nuoc’i saabumisest tingitud segadust, et ruumist aegamisi ja diskreetselt välja libiseda – oletades õigesti, et Mi Hiep soovib üksi jääda; nii üksi kui see on võimalik koos kahekümne nelja esivanemaga sinu mõtetes.
Suu Nuoc oli meeleseisundis, mida keisrinna naljatamisi kutsus «nooleks» – nii konkreetne ja keskendunud, et kommetele ja lugupidamisele ei jäänud suuremat aega. «Suurmeister Bach Cuc on kadunud,» ütles ta. «See laev siin ütleb, et ta leidis tsitadelli jäljed.»
Oh.
«Sulgege uks,» ütles Mi Hiep väljaspool seisvaile valvureile. Ta ootas, kuni nad käsu täitsid, ja pööras seejärel pilgu ruumi tagasi. Ka tema oli äärmiselt keskendunud, sedamaid teadlik igast tagamõttest, mis tema sõnadele omistatakse. «Sa mõtled, et ta leidis üles mu tütre.» Ta ei pidanud nimetama Ereprintsess Ngoc Minhi – see oli niigi ilmselge.
«Ja tema tsitadelli.»
Suu Nuoc vaatas endiselt maha, kõik, mida keisrinna temast nägi, oli laitmatu juuksesõlm, milles polnud ainsatki halli karva. Kui noor ta oligi; vähemalt 35 täisaastat noorem kui ta ise – isegi noorem kui Ngoc Minh. Armuke, kes meenutas talle noorust ja seda elu, mille ta kaotas juba nii kaua aega tagasi; kapriis, magada kellegagi, kes ei kuulunud tema konkubiinide hulka – üks väheseid vabadusi, mida ta endale lubanud oli.
«Kas ta lahkus oma vabal tahtel?» küsis Mi Hiep.
Suu Nuoc ei lausunud mõnda aega midagi. «Ma … ma ei arva nii. Ajastus on väga sobiv. Liiga sobiv.»
«Sa arvad siis, et ta rööviti. Kes?» küsis Mi Hiep.
«Ma ei tea,» vastas Suu Nuoc. «Ma pidasin kohaseks informeerida teid enne mis tahes muu tegevuse alustamist.» Irooniavarjund vastuses polnud tõenäoliselt keisrinna ettekujutus – mees polnud kunagi kommetest hoolinud. Ilma keisrinna toetuseta poleks ta õukonnas kuigi kõrgele tõusnud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.