Salatuba. Йорн Лиер Хорст

Lisaks sulle makstakse selle eest.“

      „Kuidas on saladuse hoidmise kohustusega, kui ma tahan midagi avaldada?“

      Wisting mõtles.

      „Üks asi on, mis võib avalikke huvisid kahjustada,“ vastas ta. „Kui nii on, siis sellest sa ei või kirjutada. Aga kui ei kahjusta, siis puudub politseil kohustus midagi saladuses hoida või varjata, kuni see käimasolevat juurdlust ei kahjusta.“

      „Nii et kui juurdlus on lõpetatud, siis ma võin kirjutada, mida tahan?“

      „Kui seda infot ei ole salajaseks kuulutatud,“ noogutas Wisting.

      Line vaatas merele. Svenneri tuletornist kostis aeglane sireen.

      „Tore,“ sõnas ta. „Keda ma pean uurima?“

      „Bernhard Clausenit.“

      „Seda poliitikut? Ta on ju surnud! Kas on kahtlus, et ...“

      Wisting raputas pead ja katkestas tütart.

      „Tal oli infarkt,“ ütlest ta. „Aga temast jäi maha väga suur summa raha. Ma juhin salajast juurdlusrühma, mis peab välja uurima, kust see raha pärit on.“

      Oli näha, et Line kogub mõtteid.

      „Kui suurest summst on jutt?“ küsis tütar.

      „See on hea lugu,“ naeratas Wisting. „Tal seisis Hummerbakkeni suvilas ligi 80 miljonit Norra krooni.“

      Line silmad läksid pärani. Wisting rääkis, et raha oli mitmes vääringus ja kuidas nad seda loendanud olid.

      „Clausen maetakse järgmisel nädalal,“ jätkas ta. „Enne matuseid on täpselt sobiv aeg inimestega tema elust rääkida.“

      „Ja kui ta raha lotoga võitis, siis sellest ma võin kirjutada?“ küsis Line. „Aga kui see pärineb Ameerika sõjalistelt operatsioonidelt, siis see info on salajane?“

      Wisting jõi klaasi tühjaks ja näris katki viimase jäätüki.

      „Mõlemal juhul on tegemist vajadusega leida tõde,“ sõnas ta. „Alustagem sellest.“

      Telefon tegi häält. Amalie oli ärganud.

      „Ma pean koju minema.“

      Ka Wisting tõusis püsti ja võttis klaasid.

      „Homme kell kaheksa on siin hommikune koosolek,“ lausus ta oma kellale osutades.

      Line naeratas vastuseks ja kadus nurga taha. Wisting pani klaasid nõudepesumasinasse, seisatas köögiakna ees ja saatis tütart pilguga. Line aia alt puges välja must kass. Hõõrus end vastu laternaposti ja jätkas teed. Kui kass oli silmist kadunud, võttis Wisting märkmiku ja istus köögilaua taha.

      Telefoninumber, kaabel, võti, paar tuvastamata sõrmejälge ja umbkaudne ajamääratlus. Muud neil ei ole. Lisaks on neil Bernhard Clausen. Vastus peitub tema minevikus. Mingis juhtumis või olukorras, mis tegi võimalikuks, et tal oli selline kohutav summa raha. Siin, nagu kõigis teisteski Wistingu juurdlustes, oli olemas pöördepunkt. Seal oli ka lahendus.

      Ta vahtis oma joonistatud ajajoont. Nii tegi ta iga oma juurdluse alguses. Pani kirja ajahetked, märksõnad, ideed ja meeldetuletused. Paari kohta kritseldas ja joonistas midagi hajameelselt.

      Bernhard Clauseni elu oli olnud pikk ja sisukas, aga kirja sai hoopis midagi muud, mis ei olnud seotud poliitikaga. Poeg. Lennart Clausen.

      Õnnetusest rääkis Bernhard Clausen portreeloos pärast poliitikasse naasmist. Poeg hukkus mootorrattaõnnetuses 30. septembri öösel 2003 Bærumis Kolsåsis. Tema järel olid sõitnud kaks sõpra. Lennart Clausen hakkas möödasõitu sooritama, aga kaotas mootorratta üle kontrolli ja kihutas teelt välja. Surm tuvastati kohapeal.

      Pärast poja hukkumist ei olnud Clausenile jäänud enam ühtegi lähedast.

      Polnud teada kedagi, kellega Bernhard Clausen oleks jaganud oma mõtteid või saladusi. Kellelt oleks küsida olnud. Kaks nime oli Wisting siiski üles märkinud. Üks oli Töölispartei Oslo linnavolikugu töörühma kauaaegne juht Guttorm Hellevik. Ta oli olnud Clauseni usaldusalune ja ilmselt seisis talle lähedal. Paaris artiklis torkas silma ka Edel Holti nimi. Ühes kohas kõneles Bernhard Clausen naisest kui ustavast poliitkaaslasest. Teises artiklis nimetati teda naiseks, kes seisab suure mehe selja taga.

      Kui Wisting end püsti ajas, oli kell juba üle südaöö. Ta läks vannituppa, võttis hambaharja ning kõndis hambaid pestes läbi maja, et kontrollida, kas aknad ja uksed on korralikult kinni.