Sedasorti kirjanduse tuntuimaks vorpijaks sai siiski Kuuba päritolu noor brooklynlane Luis Philip Senarens, kes võttis oma lugude kangelaseks Reade’i poja Frank Reade juuniori, esimene selle kangelase seiklustest rääkiv lugu «Frank Reade juunior ja tema imepärane aurumasin» (Frank Reade Jr. And His Steam Wonder) ilmus The Boys of New Yorki veergudel 1882. aasta veebruarist aprillini, kuid juba järgmise romaaniga astus Senarens, kes avaldas oma tekste Noname’i varjunime all (mis kuuluski Tousey kirjastusele), aurumasinate ajast elektriajastusse. Augustist oktoobrini samal aastal ilmus samas lehes järjeloona «Frank Reade juunior ja tema elektriline laev» (Frank Reade Jr. And His Electric Boat). Reade’i erinevad leiutised muutusid iga uue tekstiga üha pöörasemaks, seiklused üha dramaatilisemaks ning lugejate ootusärevus aina kasvas. Enam ei piirdutud aurujõul töötava humanoidse robotiga, nüüd figureerisid Senarensi tekstides juba elektrijõul töötavad õhu- ja allveelaevad, samuti erinevate loomade kujuga elektrilised ja aurujõul töötavad robotid, rääkimata pisemaist leiutistest.
Tousey algatas ka uue kangelasega jutusarja, mida suures osas kirjutas ikka Senarens, poiss-leidur Jack Wrighti esimene seiklus «Jahtides uppunud aaret» (Hunting for a Sunken Treasure) ilmus sarjas The Boys’ Star Library (Poiste Tähtraamatukogu) juulis 1891. Kokku ilmus 1896. aastani 121 Jack Wrighti seiklusi kirjeldavat lühiromaani.
Frank Reade’i tsükli meeletust edust tiivustatuna võttis kirjastaja Frank Tousey ette ajaloolise sammu. Ta asutas esimese nädalas korra ilmuva kümnesendiromaanide seeria, mille teemaks olid eksklusiivselt nn leiutaja-lood ehk meie mõistes varane ulmekirjandus. Nädalas korra ilmuva Frank Reade Library (Frank Reade’i Raamatukogu) esimene number ilmus 24. septembril 1892 ning see oli 32-leheküljeline umbes ajakirja Akadeemia formaadis väljaanne. Kuigi igas numbris ilmus enamasti üks lühiromaan või jutustus, oli see siiski ajaloo esimene regulaarselt ilmunud ulmekirjanduse sariväljaanne. Selles sarjas ilmusid nii kordustrükid juba ajalehtedes ja teistes kümnesendiromaani-seeriates ilmunud tekstidest kui ka uued lood, peamiselt oli nende autoriks ikka Senarens.
Sari jäi nädalas korra ilmuma kuni 1897. aasta veebruarini ning jätkas siis kaks korda kuus ilmumist kuni augustini 1898. Kokku ilmus selle aja jooksul 191 köidet, mis sisaldasid 183 erinevat Frank Reade’i seiklust.
Vanema ulme spetsialist Everett F. Bleiler andis aastail 1979–1986 kümnesse köitesse koondatult välja kõik need 191 vihikut. Originaalseid kümnesendiromaane on tänapäeval säilinud märksa vähem kui pulpajakirju, kuna neid trükiti veel palju kehvema kvaliteediga paberile ning need pole ajahambale lihtsalt vastu pidanud. Samuti on neisse suhtutud üsna hoolimatult, kuna nende sisu pole peetud säilitamist väärivaks.
Selles mõttes on see ju ka tõsi, et juba omal ajal tekitasid Frank Reade’i seiklused ja teised kümnesendiromaanide sarjad lapsevanemates ohtralt meelehärmi, kuna tegid nende hinnangul tõsist kahju laste haridusele. Tänapäeval on need enam kui saja aasta vanused tekstid üsna kole lugemine: esiteks olid need mõeldud peaasjalikult teismelistele poistele, mis tähendab, et need olid kirjutatud äärmuslikult lihtsas ja primitiivses stiilis, teiseks olid need isegi oma aja moraalinormide seisukohast üsna piiripealne kraam, kuna neis väljendati ilma häbitundeta kõiki tollaseid eelarvamusi ja hirme. Ameerika päriselanikke langes noorte leidurite ja nende imemasinate läbi neis tekstides ikka kümnete ja sadade kaupa, hävitati terveid indiaani külasid. Hiljem, kui indiaanlased said hävitatud, pöördus see varjamatu rassiline sadism juba neegrite, iirlaste, mehhiklaste ja juutide vastu.
Kui esimeste leidurilugude tegevus toimus pea alati Metsikus Läänes, kus vaenlase rollis olid maa põliselanikud, siis hiljem hakkas neisse kümnesendiromaani seeriatesse üha tihemini ära eksima ka nn kadunud maailma tüüpi lugusid, lihtsalt geograafilisi seiklusjutte tegevuspaikadega teistel kontinentidel jmt. Seejärel lisandusid õhu- ja allveesõja motiivid. Aeg-ajalt sattusid noored leidurid ka poolustele või maakera sisemusse, ajas kaugele minevikku või tulevikku, võõrastele planeetidele või teistesse dimensioonidesse.
Täites oma isa soovi, andis Tousey poeg Sinclair Tousey oktoobrist 1902 kuni augustini 1904 välja Frank Reade Weekly Magazine’i (Frank Reade’i Nädalaajakiri), mis avaldas eranditult kordustrükke. Igatahes olid need sadakond ilmunud numbrit oma vormilt juba stiilipuhas ajakiri, mis oli keskendunud vaid leiduri-lugudele.
Lisaks Tousey kirjastuse noorte leiutajate sarjadele Frank Reade’ist ja Jack Wrightist tekkisid sarnased tsüklid ka konkureerivate kirjastuste juures. Kirjastuse Street & Smith palgal olnud kirjanik Philip Reade avaldas 1891–1892 kümmekond jutustust Tom Edison juuniori (kes ei olnud kuulsa leiutaja sugulane) seiklustest. Need peamiselt Street & Smithi kümnesendiromaanide seerias The Nugget Library (Kullakamaka Raamatukogu) ilmunud lood olid nii kirjandusliku taseme, süžee keerukuse, karakteriehituse kui ka rassiliste eelarvamuste poolest märksa täiskasvanulikumad kui Reade’i ja Wrighti sarjade tekstid, kuid võrreldavat kultuurilist mõju nad ühiskonna kollektiivsele teadvusele ei avaldanud.
Kui kõiksuguste aurumasinate ja elektriliste leiutiste osas said kümnesendiromaanid kindlasti peamiselt inspiratsiooni Jules Verne’i loomingust, siis faktiks jääb, et omakorda hilisemat ulmekirjandust mõjutasid ka need pea eranditult üsna kehvakvaliteedilised tekstid. Nii näiteks on uurijad leidnud ühe Frank Reade’i seikluse, mis üsna kindlasti oli Arthur Conan Doyle’i jaoks inspiratsiooniallikaks «Kadunud maailma» kirjutamisel. Samuti on Tom Edisoni loos «Tom Edison juuniori elektriline mereämblik» (Tom Edison Jr.’s Electric Sea Spider; 1892) nähtud nn kollase ohu esimest kirjeldust ja hilisemate Sax Rohmeri dr Fu Manchu tsükli ning selle lugematute kloonide eelkäijat.
Ning kuna kümnesendiromaanid ja edisonaadid olid suunatud vaat et eksklusiivselt teismelistele poistele, pole ime, et see fenomen aitas panna aluse ka kogu hilisemale seikluslikule noortekirjandusele. Tuntuim näide sellisest muutusest ja arengust on vahest kirjastaja Edward T. Stratemeyeri kirjastuse Stratemeyeri Sündikaat väljaandmisel 1910. aastal ilmuma hakanud poissleidur Tom Swift juuniori seikluste sari, mis klassikalisest kümnesendiromaanist ja edisonaadist välja kasvanuna muutus läbi mitmete reinkarnatsioonide 20. sajandi keskel tavaliseks ja vast kõige tüüpilisemaks noortekirjanduseks, mahtudes kord seikluskirjanduse, kord jälle ulmekirjanduse alla. Igatahes võis hilisemate Swifti seikluste puhul selgelt näha selle 19. sajandi lõpu edisonaadist pärit juuri. Muide, Tom Swifti seikluste sari ilmub Ameerikas tänaseni välja.
3
Pulpajakirjade eelkäijaks pole tegelikult The Argosy, vaid Munsey’s Magazine (Munsey Ajakiri). Maine’ist pärit kirjastaja Frank Andrew Munsey oli kolinud New Yorki, kus ta hakkas 1882. aasta detsembris välja andma korra nädalas ilmuvat lastele mõeldud jutulehte The Golden Argosy. Väljaanne oli edukas, kuid Munsey huvi lasteajakirjade turu vastu, kus domineerisid teised nimetused, kadus ning ta otsustas oma väljaande täiskasvanute turule üle viia. Seetõttu kaotas ta ajakirja nimest sõna «kuldne», mis oli tollal populaarne täiend lasteajakirjade nimedes, viidates kuldsele lapsepõlvele.
1888. aasta detsembrist saigi ajakirja nimeks lihtsalt The Argosy, kuigi noortele mõeldud jutud sealt veel kohe ei kadunud. Seepeale panigi Munsey veebruaris 1889 täiskasvanute turu testimiseks käima ajakirja Munsey’s Magazine. See oli Scribner’si järgi loodud klantsajakiri,