Kui 50 aastat tagasi kutsusid valit-sused üles rahvast usaldama eksperte ja jätma keskkonnaprobleemide lahen-damine pädevatele organitele, siis nüüd peavad noored, valdavalt tütar-lapsed, kutsuma üles valitsusi kuu-lama ja järgima ekspertide, teadlaste nõuandeid.
Just noortel on õigus ja ka vajadus keskkonnaküsimustes kõige valje-malt häält teha. Halveneva keskkonna tõttu väheneb ju nende elukvaliteet kõige pikemat aega. Samuti on just noortel, gümnaasiumi lõpetajatel kõige laiapõhjalisem, kõiki akadeemilisi dist-sipliine hõlmav, kaasaja parim haridus.
Kui 50 aastat tagasi kutsusid valitsused üles rahvast usaldama eksperte ja jätma keskkonnaprobleemide lahendamine pädevatele organitele, siis nüüd peavad noored, valdavalt tütarlapsed, kutsuma üles valitsusi kuulama ja järgima ekspertide, teadlaste nõuandeid.
MIHKEL KANGUR on ökoloogiadoktor, Tallinna Ülikooli vanemteadur.
10
EDASI. Nr 7, talv 2020
Hilisemates haridusastmetes omanda-takse üha sügavamad teadmised üha kitsamal väljal. Seetõttu on mõistetav, et keskealistest vanemate inimeste jaoks võivad keskkonnaküsimused jääda võõraks, kuna neil puuduvad neis teemades süsteemsed alusteadus-likud teadmised. Kui nemad keskkooli lõpetasid, siis kliimamuutustest ei rää-gitud. Samavõrd võib neile tunduda võõrastav, et noored tüdrukud julge-vad selliselt avalikkuses sõna võtta ja otsustajate tegevust kritiseerida. Nende noorusajal oli naistele valimis-õiguse ja kõrgkoolis õppimise õiguse andmisest möödunud märksa vähem aega kui praegu.
Sõdadel, mis üldjuhul on käivitatud meeste poolt, on üldiselt vähe posi-tiivseid aspekte. Üheks oluliseks, kogu maailma muutnud teise maailmasõja tagajärjeks oli ühiskonna suurem emantsipeerumine. Sõja ajal rindele läinud meeste asemel riigi ja pere-konna majanduslike küsimuste lahen-damisega silmitsi seisnud naised said kogemuse, et nad saavad hakkama. Sellele kogemusele tuginedes hakati üha jõulisemalt nõudma enda võrd-seks tunnistamist.
Võib-olla seetõttu, et meil lõppes teine ilmasõda alles möödunud sajandi viimasel kümnendil, 50 aastat hiljem kui enamusel maailmast, näeme me endiselt nii suurt sugudevahelist lõhet. Mitte ainult palgalõhet, millest ehk kõige enam räägitakse. Naiste õigus olla arvestusväärne partner ühis-konna asjades kaasa rääkima on kohati endiselt mingis kummalises vaaku-mis. Meenutage, kui tihti on juhtunud, et koosolekul kõnelenud naise sõnu korranud mehele omistatakse lõpuks mõte, mille põhjal sõnastatakse otsus. Võib-olla on see tema sõnaseadmises ja hääletämbris, mis mehe sõna kaaluka-maks teeb. Igal juhul näeme enamuse meie parteide eesotsas mehi. Poliitiline võitlusväli ilmselgelt ei soosi naiseks olemist. Soopõhised, stereotüüpsed väljaütlemised ja poliitmängude kirg-likkus ilmselt ei sobi naistele. Ratsio-naalsetena ei raatsi nad tühjadele ego- ja võimumängudele aega raisata.
Alaline konflikt, selmet küsimusi lahendada, on poliitikute leib. Selmet õpetajate, omastehooldajate palga-
küsimus ära lahendada, on kasulikum hoida see teema iga valimise jaoks õhus. Pealegi, enamus õpetajaid on ju naised.
Selleks, et saaksime maailma ära päästa, on vaja kõiki inimesi. Jättes enam kui pooled inimesed otsustus-protsessides tagaplaanile, muutub maailm vaesemaks. Kui poliitilisel maastikul pole lihtne probleemide lahenduseni jõuda, on naised tun-duvalt enam leidnud rakendust ette-võtmistes, millest päriselt ka kasu on. Kui vaadata ringi, siis näeme tähe-lepanuväärsemate keskkonnaalaste ettevõtmiste eesotsas tegutsemas just-nimelt naisi. Edukad on just need ette-võtmised, mis on üles ehitatud koos-tööle, naised tunduvad selles olevat edukamad.
Sotsiaalselt ja majanduslikult tõrju-tud ühiskonnagrupid kannatavad kliima ja teiste keskkonnamuutuste tõttu märksa rohkem, isegi kui nende panus samade muutuste tekkesse on olnud väike. Ilmselt pole meil võimalik taandada keskkonnamuutuste teket sugudevahelise võrdsuse küsimuseks. Samas peame enestele tunnistama, et suurimaid keskkonnakahjusid tekita-vate ettevõtete juhtide hulgas on ena-masti mehed. Antropotsentriline maa-ilmakäsitlus, mis meil Antiik-Kreeka filosoofiast tänapäevani Euroopa kultuuriruumis prevaleerib, on meid viinud globaalse keskkonnakriisini ja sotsiaalse ebavõrdsuseni. Mehele antud õigus valitseda kõike loodut, sealhulgas ka naisi ja teisi liigikaaslasi, on olnud küll majanduslikult hästi kasulik mõte, aga viinud ökoloogilise katastroofini, mis nüüdseks ähvardab kogu inimsoo väljasuremisega.
Tulevikuperspektiivis ei pea naisi mitte ainult võrdsemalt ühiskonna asjadesse kaasama, vaid rohkem nende
moodi tegutsema. Naiselikult suurem empaatiavõime aitab meil lahendada mitte ainult meie liigisiseseid konf-likte, aga paremini mõista ja arvestada ka teiste liikide ja nende loodud ökosüs-teemide vajadusi ning õigusi. Oleme inimkonnana väga pikalt elanud vaid omaeneste vajadusi, viimasel ajal ka valdavalt oma tahtmisi silmas pidades. Antropotsentriline maailmavaade on taganud, et südametunnistus loodus-ressursside omale kahmamises on püsinud puhas. Kui ususõdades tapeti inimesi mingi suurema idee nimel, siis kapitalism tapab ükskõiksusest.
Just see ükskõiksus tuleviku suh-tes, nihilistlik lühikest kasu silmas pidav ahnus on see, mis paneb Greta Thunbergi osundama otsustajate jul-tumusele. Kui läbi aegade on eelnev põlvkond pürginud selle poole, et järgneval põlvkonnal oleks kergem ja parem, siis praegu oleme esmakord-selt silmitsi olukorraga, kus tuleviku-perspektiiv on pigem ärevaks tegev. Jultumusega on noortelt tulevik ära võetud ja konverteeritud mõne ette-võtte kvartalikasumiks.
Kas meil on põhjust nooremale põlvkonnale etteheiteid teha nende sõnakuse suhtes, kui nad osundavad vanemate põlvkondade kahepalgeli-susele? Kui täiskasvanud käsivad las-tel pärast tegutsemist toad ära koris-tada, siis oma tarbimispidutsemise tagajärjed plaanitakse praegu jätta laste koristada. Enda ookeani visatud plastprügi, maapõue maetud mürgid ja radioaktiivsed jäätmed, lõhutud metsad ning mäed jätavad vanemad põlvkonnad järeltulijate klaarida.
Tulevikuperspektiivi silmas pida-des on meil kõigil tarvidus õppida loobuma isiklike tahtmiste rahulda-misest, et tulevastel põlvedel oleks võimalus katta oma vajadused. Nagu emaks saav naine, kes võtab riski, et kanda ja sünnitada laps, kelle heaolu nimel loobub ema unest, toidust, isik-likus ajast.
Et maailm ära päästa, on vaja kõiki inimesi. Vaid omavaheline koostöö, üksteise kuulamine ja mõistmine, kaasa- ja koos tundmine, hoolimine ja kasinus on see, mis meile tuleviku teed lahti jätavad. Seetõttu on tulevik kahtlemata naise nägu.
Tulevikuperspektiivis ei pea naisi mitte ainult võrdsemalt ühiskonna asjadesse kaasama, vaid rohkem nende moodi tegutsema.
11
EDASI. Nr 7, talv 2020