Sünagoog
Kristliku jutlustamise juured näivad pärinevat sünagoogi jumalateenistusest.20 Jeesuse ülesastumine Naatsareti sünagoogis (Lk 4:16 jj) tundub loomulikuna ühtaegu nii juudi kontekstis kui ka kristliku koguduse praktika kohaselt. Jeesus toetub Pühakirjale, seletab seda ja osutab Jumala sõna tähendusele.
Sünagoogi jutlused olid Pühakirja seletavad õpetuslikud kõned21 (UT-s on üheks selle näiteks Ap 13:14–41). Nende eesmärk oli panna loetud sõna inimestele südamele, osutades tekstis leiduvatele manitsustele, hoiatustele ja julgustusele.22 Kummalisel kombel pole hoolimata tohutust rabiinlikust tekstivaramust säilinud ühtki teadaolevat sünagoogijutlust.23
Algkogudus
Peetruse jutlus nelipühapäeval (mis ei leia aset jumalateenistusel) ei näi kellelegi tunduvat mingi võõra nähtusena.24 Taas on selles viited kirjutatud jumalasõnale ja antakse tõlgendus selle mõttele kaasaegsete kuulajate jaoks (Ap 2:14 jj). 1Kr 14-st leiame Pauluse juhised jumalateenistuse kohta. Täit pilti see meile ei anna, aga me saame teada, et jumalateenistuse sõnaline osa algkoguduses võis olla mitmesugune. Juttu on ilmutustest, õpetusest, keelte rääkimisest ja selle tõlgendamisest (s 26), prohvetlikult kõnelemisest (s-d 29–32). 1Kr 12:28-s tuletab Paulus meelde: „Ja Jumal on seadnud koguduses esmalt mõned apostleiks, teiseks prohveteiks, kolmandaks õpetajaiks.“ See, mida me tänapäeval kõigest sellest just jutlustamiseks peaksime, jääb ilmselt lahtiseks küsimuseks.
UT ajastu jumalateenistuste kohta on vähe allikaid. Roosimaa toob esile paralleele ja seoseid hellenistlike söömaaegadega, millele järgnes seltskondlik sümpoosion. Ta leiab: „Kristlaste puhul võib seda nimetada koduse jumalateenistuse sõnaliseks osaks.“25
Varakirik
Justinus Märtri kirjelduses („Apoloogia I“) jumalateenistusest Roomas 2. sajandil nimetatakse lugemiste, palvete ja euharistia seas ka jutlust. Seda kirjeldatakse kui sõnalist juhatamist ja manitsust järgida apostlite või teiste Pühakirja autorite head eeskuju.26 Jutlus eristus jumalateenistuse olemusliku osana selgesti katehheetilisest instruktsioonist. Kui varakiriku euharistias osalesid vaid usklikud (need, kes ei olnud veel ristitud, saadeti enne sakramendi pühitsemist välja), siis sõnaliturgiast võisid kõik osa saada.27
On raske öelda, mida jutlus varakirikus endast tegelikult kujutas, sest tollaseid jutlusi ei ole säilinud. Levitatud kirjalikud jutlused on pigem rohkem või vähem töödeldud autoriseeritud tekstid, mida toimetati vastavalt vajadustele.28 Ka homileetiliste retoorikajuhiste puhul pole kaugeltki kindel, kuivõrd neid tegelikkuses järgiti.
Säilinud on üksikud jutlused Rooma piiskopilt Hippolytuselt (u 170–236) ja Aleksandria Clemensilt (surn u 215). Esimene varakiriku teoloog, kellelt pärineb suurem hulk jutlusi (ligikaudu 200), oli Origenes (u 185–254).29 Nendes seletati Pühakirja salmide tähendust, manitseti ja julgustati kogudust.
Varakristlikus kirikus olid erinevad koolkonnad, mis mõjutasid Pühakirja käsitlemist.
Juba vanas kirikus hakkasid välja kujunema eksegeesi kaks põhisuunda: ühelt poolt lähtuti vahetult kirja pandud tekstist ning püüti selle mõtet ja otstarvet tabada sõnasõnalise tõlgenduse varal (Antiookia koolkond), teiselt poolt aga püüti teksti tõlgendada allegooriliselt, otsiti sõnastuse varjust mingit kõrgemat vaimset mõtet (Aleksandria koolkond, eriti Origenes).30
Aleksandria koolkonna homileetikas rõhutati, et kristliku liikumise edu tõestab selle õigsust (apologeetiline aspekt). Ilmutus on Pühakirja ära peidetud ja on tavalise inimese mõistusele kättesaamatu. Tarvis on näha sümboleid, mis tuleb lahti kodeerida, kasutades parimaid kättesaadavaid vahendeid (Origenese eeskujuks olid stoikud, Philon jt ning sobilikeks vahenditeks filosoofia, aritmeetika oma numbritele omistatud jumaliku tähendusega, etümoloogia jne). Kõige olulisemad hermeneutilised võtted olid allegooria ja tüpoloogia.31
Konstantiinliku pöördega32 toimus oluline nihe ka kristlikus jutluses. Kui varem iseloomustas seda rohkem või vähem apologeetiline funktsioon, siis nüüd kujunes esmaseks ülesandeks uute pöördunute hulkade õpetamine. Kreeka retoorika, millesse seni suhtuti halvustavalt, kasvatas oma autoriteeti. Kogudus elas jutlustele (mida võis ühel jumalateenistusel olla ka mitu) tihtipeale elavalt kaasa.33 Tolle aja kuulsamad jutlustajad olid Nyssa Gregorius (u 330–395), Nazianzose Gregorius (329–389), Efraim Süürlane (u 306–373), keda hüüti Püha Vaimu kandleks, ja kindlasti Johannes Chrysostomos (Johannes Kuldsuu, u 347–407). Silmapaistvate retooriliste oskustega jutlustajate esilekerkimine tekitas huvi ka haritud ühiskonnakihtides. Üheks edasiminekuks oli ka jutluse pidamise õiguse kitsenemine piiskoppidele.34 Alles Vaisoni teine kontsiil kiitis aastal 529 heaks tava, mille kohaselt võis lisaks piiskopile jutlustada ka preester ja tema puudumisel tohtis diakon lugeda ette mõne kirikuisa jutluse.35
Antiookia koolkonda esindav Chrysostomos oli Origenesega mitmes olulises küsimuses eriarvamusel. Mittekristlikes allikates tema silmis tõde ei olnud. See tähendas muu hulgas, et Vana Testament (VT) oli nüüd kristlaste, mitte enam juutide oma (kristlased ei pidanud juutidelt küsima, mida VT-s kirjapandu tähendab, vaid teadsid seda ise paremini). Chrysostomos eelistas Pühakirja tõlgendamisel ratsionaalseid järeldusi filosoofiale (st filosoofiliste koolkondade süsteemidele) ja väärtustas literaalset, grammatikale ja ajaloole toetuvat lähenemist. VT-l oli tema jaoks prohvetlik iseloom, aga seda tuli näha ajaloolisena, mitte allegooriat sisaldavate sümbolite koguna.36
Augustinuselt (354–430), oma aja ühelt suurimalt jutlustajalt (kelle jutlusi on säilinud tuhatkond, millest mõni on leidnud tee tema piiblikommentaaridesse), on pärit teadaolevalt esimene jutlustamise õpetus, mida ta annab edasi teoses „De doctrina christiana“ („Kristlik õpetus“, 396–427). Sõna doctrina (’õpetus’) hõlmab tema jaoks nii jutluse sisu kui ka vormi. Augustinuse juhised toetuvad suurel määral Cicero klassikalisele retoorikale, Cicerot ennast siiski nimetamata (Augustinus õpetas enne oma ristimist aastaid Kartaagos ja Itaalias retoorikat). Nendes on kirjas ka jutluse kolm põhimõistet: docere, delectare, flectere: esiteks õpetada, teiseks rõõmustada ehk meeldiv olla ning kolmandaks kuulajaid liigutada ehk mõju avaldada.37
Augustinuse homileetika mõjutas otsustavalt jutlustamist kogu keskajal. Tema järgi on Pühakirjas kohti, mida tuleb võtta sõna-sõnalt. Need heidavad omakorda valgust tekstidele, mis pole nii selgesti ja üheselt mõistetavad (on kujundlikud, allegoorilised või prohvetlikud). Üheks printsiibiks oli usu reegel: arusaamatute või mitmetimõistetavate lõikude puhul tuli järgida seda, mida kirik on asja kohta öelnud, ja kui see ka ei aidanud, tuli viimase võimalusena (!) uurida algset konteksti. Arusaamatute või kujundlike tekstilõikude korral oli peamiseks hermeneutiliseks põhimõtteks armastuse reegel: teksti tuli uurida seni, kuni tuleb esile see, mis tõstab esile armastuse ülima seaduse, sest armastuseta pole võimalik Jumala sõna õigesti mõista.38
Keskaeg
Keskajal viisid kerjusmungad ja rändjutlustajad jutluse kirikust ning jumalateenistuse kontekstist välja. Assisi Franciscus (1182–1226) oli tuntud ehk rohkem oma halastava teenimisvaimu poolest, kuid ta polnud jutlustamisele vähem pühendunud kui vaesusele.39 Tema kaasaegne Dominicus (1170–1221) rajas dominiiklaste ordu Ordo Fratrum Praedicatorum (Jutlustajate Vendade Ordu). Rändjutlustajatest mungad püüdsid järgida apostleid, kelle eeskujul nad tõid Jumala sõna rahva sekka. Jutlustamine leidis nüüd aset tänavatel ja teedel, seal, kus olid inimesed.40 Lisaks sellele, et rändjutlustajate teenistus erines sakraalses keskkonnas peetud teenistusest, mõjutas inimesi jumalasõna kuulutus rahvakeeles.41 Homileetiline teooria sai uue aluse Auvergne’i Guillaume’i (1190–1249) töös „Ars praedicandi“ („Jutlustamise kunst“), kus ta tõi esile jutlustamisel vajalikud kuus küsimust: kes? Kellele? Kus? Millal? Kuidas? Mida?42
Reformatsioon ja hilisem areng
Reformatsioon tõi endaga kaasa suuri muutusi ja uued rõhuasetused puudutasid