Linda paistis murelik, kui ma tavalisest mitu minutit hiljem sisse tuhisesin. Ta ei küsinud, kus ma olin olnud, ja selle eest olin talle tänulik. Ma ei olnud nii kaua hiljaks jäänud, seega teadis ta kahtlemata, et mis iganes mind kinni pidas, oli see tähtis. Võtsin oma valge kitli, lükkasin käed järsult varrukatesse ning suundusin sõnatult mööda koridori läbivaatusruumi poole, kus ootas minu esimene patsient. Pingutasin, et kõik Hannah’ nõoga seotud mõtted peast tõrjuda ja oma vastuvõttudele keskenduda. Mitte midagi ebaharilikku: mõned kaitsesüstid, läbivaatused, valus kurk.
Päeva lõpus tulin oma kabinetti, et teha telefonikõnesid, mis kippusid hilistel pärastlõunatel domineerima. Sel ajal vaatan ma tavaliselt üle retsepte, mis vajavad uuendamist, tutvun analüüside vastustega, mis on laborist tulnud, ja tegelen teiste minu tähelepanu vajavate teadetega. Veetsin sageli kaks või kolm tundi kirjutuslaua ääres, kui ülejäänud töötajad olid lahkunud. Kuna mul ei olnud põhjust koju kiirustada, ei häirinud see mind. Vaikus, mis päeva palavikulisele tempole järgnes, oli teretulnud hingetõmbeaeg.
Minu kirjutuslauale oli korralikult ritta seatud mitu roosat märkmepaberit. Panin need kõrvale, et vaadata siis, kui kõik muu tehtud on.
Kell oli kuus läbi, kui viimase sõnumi juurde jõudsin. Linda käekirjaga seisis seal: Winter Adams helistas. Ta ütles, et see on eraasi. Teate alla oli Linda kirjutanud telefoninumbri.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.