„Kas ta on peaministri juures?“
„Ei, ta on oma kabinetis. Peaminister on valitsuskabineti ruumis koos suure kolmikuga.“
Legat laskis kuuldavale ohke ja oige vahepealse häälitsuse. Poolel koridoril pistis ta pea Syersi kabinetti. „Kuulge, Cecil, kui suures jamas ma olen?“
Syers keeras end pöördtoolil tema poole. Ta oli lühike mees, Legatist seitse aastat vanem, pidevalt, taltsutamatult ja sageli ärritavalt lõbusas tujus. Ta kandis Legatiga ühesugust kolledžilipsu. „Kardan, et te valisite oma romantilise lõunasöögi jaoks vale päeva, vanapoiss.“ Ta hääl tasanes kaasatundvalt. „Ma loodan, et temake ei võtnud seda südamesse.“
Kord mainis Legat nõrkusehetkel Syersile, et tal on perekonnaelus raskusi. Ta oli seda tollest ajast peale kahetsenud. „Mitte sugugi. Asjad laabuvad rahulikult. Mis Berliinis juhtus?“
„Ilmselt mandus see üheks Herr Hitleri tiraadiks.“ Syers teeskles, et põrutab käega vastu tooli käsituge. „Ich werde die Tschechen zerschlagen!“
„Hoidku taevas. „Ma purustan tšehhid!““
Koridorist kostis sõjaväelaslik hääl. „Ahaa, Legat, seal te oletegi!“
Syers ütles suuliigutustega: „Kivi kotti.“ Legat astus sammu tagasi ja pöördus, et seista silmitsi Osmund Sommers Cleverly pika vuntsilise näoga, keda teadmata põhjustel tunti üldiselt Oscarina. Peaministri peasekretär tõmbas sõrme kutsuvalt konksu. Legat järgnes talle tema kabinetti.
„Pean ütlema, et ma olen teis pettunud, Legat, ja päris tublisti üllatunud.“ Cleverly oli neist kõigist vanem, ta oli olnud enne sõda kutseline sõjaväelane. „Lõunasöök Ritzis rahvusvahelise kriisi ajal! Võib-olla välisministeeriumis käivad asjad nõnda, aga meil siin küll mitte.“
„Palun vabandust, sir. Rohkem seda ei juhtu.“
„Kas teil pole mingit selgitust?“
„Täna on mu pulma-aastapäev. Ma ei saanud oma naist telefoniga kätte, et lauda tühistada.“
Cleverly vaatas teda mõni sekund kauem. Ta ei vaevunud varjama oma kahtlusi nende andekate noormeeste suhtes rahandus- ja välisministeeriumist, kes polnud kunagi sõjaväes teeninud. „On aegu, kus perekond peab jääma tagaplaanile, ja praegu on niisugune aeg.“ Sekretariaadi ülem istus oma laua taha ja lülitas lambi põlema. Selle majaosa aknad avanesid põhja poole, Downing Streeti pargi suunas. Pügamata puud, mis kasvasid selle maja ja ratsakaardiväe paraadväljaku vahel, hoidsid allkorrust alalises hämaruses. „Kas Syers teavitas teid?“
„Jah, sir. Ma sain aru, et läbirääkimised katkesid.“
„Hitler teatas oma kavatsusest kuulutada homme kell kaks päeval välja mobilisatsioon. Ma kardan, et kohe läheb põrgu lahti. Sir Horace peaks olema kella viieks tagasi, et peaministrile aru anda. Peaminister pöördub raadios rahva poole kell kaheksa. Ma tahaksin, et teie tegelete BBC-ga. Nad kavatsevad valitsuse koosolekuruumis oma aparatuuri üles seada.
„Jah, sir.“
„Mingi kellaajal peetakse valitsuskabineti täiemõõduline koosolek, arvatavasti pärast raadiokõnet, seepärast peavad BBC tehnikud ruumi kähku tühjendama. Peaminister kohtub ka dominioonide ülemkomissaridega. Staabiülemad on iga hetk saabumas – viige nad kohe peaministri juurde, kui nad siin on. Ja mul on vaja, et te teeksite koosolekul märkmeid, nii et peaminister saab kabinetti teavitada.“
„Jah, sir.“
„Kardan, et peate ööseks siia jääma.“ Cleverly vuntside all mängles kerge muie. Ta meenutas Legatile tugevate musklitega kristlike mängude meistrit mõnes väiksemas erakoolis. „Kahju, et täna on teie pulma-aastapäev, aga midagi ei ole parata. Olen kindel, et teie naine saab aru. Võite magada valveametniku toas kolmandal korrusel.“
„Kas see on kõik?“
„See on kõik – praeguseks.“
Cleverly pani prillid ette ja hakkas üht dokumenti uurima. Legat läks oma kabinetti tagasi ja räntsatas laua taha istuma. Ta avas sahtli, võttis tindipoti välja ja kastis sinna sule. Ta ei olnud noomitustega harjunud. Neetud Cleverly, mõtles ta. Ta käsi värises kergelt, nii et terassulg klõbises vastu tindipoti klaasserva. Preili Watson ohkas, kuid ei vaadanud üles. Legat pistis käe laua vasakul poolel seisvasse traatkorvi ja võttis välja hiljuti välisministeeriumist saabunud telegrammide kausta. Enne kui ta jõudis roosa paela lahti siduda, ilmus uksele seersant Wren, Downing Streeti käskjalg. Ta hingeldas nagu harilikult; ta oli sõjas jala kaotanud.
„Impeeriumi peastaabi ülem on kohale saabunud, sir.“
Legat järgnes käskjalale, kui too lonkas mööda koridori fuajee poole. Eemal paistis vasklaterna all telegrammi lugev vikont Gort, kes seisis harkis jalu oma läikivates pruunides saabastes. Hiilgav kuju – aristokraat, sõjakangelane, Victoria risti kavaler – Gort näis mitte märkavat ametnikke, sekretäre ja masinakirjutajaid, kes leidsid kõik äkki põhjuse käia fuajeest läbi, et talle pilku heita. Eesuks avanes fotograafide kaameravälgatuste saatel ja sealt ilmus nähtavale lennuväemarssal Newall, kellele järgnes mõni hetk hiljem mereväe ülemjuhataja admiral Backhouse’i pikk võimas kogu.
Legat lausus: „Kui oleksite nii lahked ja tuleksite minuga kaasa, härrased…“
Neid siseruumidesse juhatades kuulis ta Gorti küsivat: „Kas Duff tuleb?“ ja Backhouse’i vastust: „Ei, peaminister arvab, et ta kannab Winstonile keelt.“
„Kas ootaksite hetkeks siin…?“
Valitsuskabineti ruum oli topeltuste tõttu helikindel. Legat avas välimise ukse ja koputas tasakesi sisemisele.
Peaminister istus seljaga ukse poole. Tema vastas pika laua teisel küljel olid välisminister Halifax, rahandusminister Simon ja siseminister Hoare. Kõik kolm tõstsid pea, et näha, kes sisenes. Toas valitses absoluutne vaikus, välja arvatud kella tiksumine.
Legat sõnas: „Palun vabandust, peaminister. Staabiülemad on kohal.“
Chamberlain ei pöördunud. Ta käed oli laual, temast mõlemale poole laiali sirutatud, just nagu kavatseks ta oma tooli tagasi lükata. Nimetissõrmedega toksis ta vaikselt poleeritud lauapinnale. Lõpuks ütles ta oma veidi vanatüdrukuliku täpse hääldusega: „Väga hea. Kohtume uuesti, kui Horace tagasi jõuab. Siis kuuleme, mida tal veel öelda on.“
Ministrid korjasid oma paberid kokku – Halifax, kelle kärbunud käsi rippus abitult kõrval, tegi seda kohmakalt – ja tõusid sõna lausumata püsti. Nad olid viiekümnendates ja kuuekümnendates aastates mehed, suur kolmik, oma karjääri tipul – väärikus paisutas neid kehalisest suurusest suuremaks. Legat astus kõrvale, et neid mööda lasta – nagu „kirstukandjate kolmik oma sarka otsimas“, kirjeldas ta neid hiljem Syersile. Ta kuulis neid tervitamas väljas ootavaid kõrgeid sõjaväelasi – summutatud sünged hääled. Siis küsis ta rahulikult: „Kas lubate mul nüüd staabiülemad sisse juhatada, peaminister?“
Ikka veel ei pöördunud Chamberlain ega vaadanud talle otsa. Ta pilk oli suunatud vastasseinale. Tema kotkaprofiil oli karm, kangekaelne, isegi sõjakas. Lõpuks ütles ta hajameelselt: „Jah, muidugi. Jah, juhatage nad sisse.“
Legat võttis istet kabineti töölaua kaugemasse otsa, lage toestavate dooria sammaste lähedale. Raamaturiiulid näitasid pruunis nahkköites statuutide ja sinihõbedaste Hansardi väljaannete selgi. Staabiülemad asetasid