Originaali tiitel:
Robert Harris
Munich
2017
Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.
‘The Lambeth Walk’ (from Me And My Girl) Words by Douglas Furber & Arthur Rose; Music by Noel Gay.
Copyright © 1937 Chester Music Limited trading as Cinephonic Music Company, worldwide rights except the United Kingdom, Ireland, Australia, Canada, South Africa and all so-called reversionary rights territories where the copyright © is held jointly by Chester Music Limited trading as Cinephonic Music Company and Chester Music Limited trading as Richard Armitage Music and except the USA where the copyright © is held by Chester Music Limited trading as Richard Armitage Music. All Rights Reserved.
International Copyright Secured. Used by permission of Chester Music Limited trading as Cinephonic Music Co and Chester Music Limited trading as Richard Armitage Music.
See on ilukirjandusteos. Nimed ja tegelaskujud pärinevad autori kujutlusest ja igasugune sarnasus reaalsete isikute, olgu elavate või surnutega, on täiesti juhuslik.
Kaane kujundanud Reet Helm
Toimetanud Anneli Sihvart
Korrektor Inna Viires
Copyright © Canal K 2017
All rights reserved.
Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Raamatu nr 11454
ISBN (PDF) 978-9949-846-05-4
ISBN (ePub) 978-9916-11-163-5
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Matildale
„Me peame alati meeles pidama, et seda, mis jääb praegu minevikku, kohtame kord tulevikus.“
F. W. Maitland, ajaloolane (1850–1906)
„Me oleksime pidanud alustama sõda 1938. aastal… September 1938 oleks olnud kõige soodsam aeg.“
Adolf Hitler, veebruar 1945
1
Veidi enne kella üht teisipäeva, 27. septembri südapäeval 1938 juhatati härra Hugh Legat Tema Majesteedi diplomaatilisest teenistusest tema lauda Londoni restoranis Ritz ühe maast laeni ulatuva akna juures. Ta tellis pool pudelit 1921. aasta Dom Perignoni, mis ei olnud talle taskukohane, murdis ajalehe The Times seitsmeteistkümnendal leheküljel kokku ja hakkas kolmandat korda lugema kõnet, mille Adolf Hitler oli eelmisel õhtul pidanud Berliini spordipalees.
HÄRRA HITLERI KÕNE
LÕPLIK SÕNUM PRAHALE
RAHU VÕI SÕDA?
Aeg-ajalt heitis Legat pilgu üle söögisaali, et vaadata selle sissepääsu. Võib-olla ta vaid kujutles, aga talle tundus, et külastajad ja isegi kelnerid, kes liikusid tuhmroosade polsterdatud toolide vahel mööda vaipa, olid ebaharilikult vaiksed. Naeru ei kostnud. Paksu aknaklaasi taga paistis, kuidas Green Parkis kaevas nelikümmend või viiskümmend töömeest kitsaid madalaid kaevikuid, osa neist lämmatavalt palava ilma tõttu vööni paljad.
Kellelegi maailmas ei tohi praegu jääda kahtlust, et ei kõnele üksainus mees ega üksainus juht, vaid kogu saksa rahvas. Ma tean, et praegusel hetkel nõustub kogu rahvas – miljonid inimesed – iga minu sõnaga. (Heil).
Ta oli kuulanud kõne ülekannet BBC-s. Metalne, halastamatu, ähvardav, ennasthaletsev, hooplev – oma kohutaval kombel muljet avaldav –, sellega kaasnesid rütmiliselt Hitleri rusikahoobid vastu kõnepulti ja viieteistkümne tuhande hääle heakskiidumöirged. Lärm oli ebainimlik, ebamaine. See näis kohuvat mingist mustast maa-alusest jõest ja voolavat välja valjuhääldeist.
Ma olen härra Chamberlainile kõigi ta pingutuste eest tänulik ning olen talle kinnitanud, et saksa rahvas ei soovi midagi muud kui rahu. Olen talle ka kinnitanud ja rõhutan seda praegugi, et kui see probleem on lahendatud, ei ole Saksamaal Euroopas rohkem territoriaalseid probleeme.
Legat võttis täitesulepea välja ja joonis lõigu alla, siis tegi ta sedasama teise, varasema viitega Inglise-Saksa mereväekokkuleppele.
Niisugune kokkulepe on moraalselt õigustatud ainult siis, kui mõlemad rahvad tõotavad teineteisele pühalikult, et ei alustata teise vastu enam iialgi sõda. Saksamaal on niisugune tahe olemas. Loodame kõik, et Suurbritannia rahva hulgas jäävad peale samasuguse veendumusega inimesed.
Ta pani ajalehe käest ja vaatas taskukella. Talle oli iseloomulik, et ta ei kandnud käekella, nagu tegi suurem osa ta eakaaslasi, vaid keti otsas rippuvat uuri. Ta oli kahekümne seitsme aastane, ent näis vanemana – nägu oli kahvatu, käitumine tõsine, ülikond tume. Laua oli ta tellinud paar nädalat tagasi, enne kriisi puhkemist. Nüüd tundis ta end süüdlasena. Ta ootab naist veel viis minutit, aga siis peab ta lahkuma.
Kell oli veerand kaks, kui ta nägi naise peegeldust lillede vahel kuldraamidega peeglite seinal, too seisis restorani künnisel, peaaegu kikivarvul, vaadates tühja pilguga ringi, pikk valge kael välja sirutatud ja lõug üles tõstetud. Mees silmitses teda veel mõni hetk nagu võõrast ja mõtiskles, mis mulje naine talle jätaks, kui ei oleks tema abikaasa. „Fantastiline figuur“ – nii öeldi tema kohta. „Ta ei ole iludus.“ „Ei, aga kena naine.“ „Pamela on niisugune, keda nimetatakse puhtatõuliseks.“ „Jah, pööraselt aristokraatlik – ja absoluutselt teine tase kui vaene Hugh…“ (Viimast arvamust oli ta kuulnud nende kihluspeol.) Legat tõstis käe. Ta tõusis püsti. Lõpuks märkas naine teda, naeratas ja lehvitas ning hakkas tema poole tulema, libisedes kiiresti laudade vahelt läbi oma kitsas seelikus ja liibuvas siidjakis, nii et inimesed pöörasid päid talle järele vaatamiseks.
Naine suudles Hugh’d tugevasti suule. Ta hingeldas veidi. „Anna andeks, anna andeks…“
„Pole midagi. Ma jõudsin äsja kohale.“ Viimase aasta jooksul oli ta õppinud mitte küsima, kus naine oli viibinud. Peale käekoti oli naisel kaasas väike pappkarp. Ta asetas sellel lauale mehe ette ja tõmbas kindad käest.
„Minu meelest leppisime kokku, et me ei tee kingitusi?“ Mees kergitas karbi kaant. Talle vaatasid vastu gaasimaski must kummikolp, metallkärss ja tühjad klaassilmad. Ta nõksatas.
„Viisin lapsed neid pähe proovima. Ilmselt on vaja esmalt nende eest hoolitseda. See näitab emalikku pühendumist, eks ole?“
Naine süütas sigareti. „Kas ma saaksin midagi juua? Suu kuivab.“
Mees andis kelnerile märku.
„Ainult pool pudelit?“
„Ma pean pärastlõunal töötama.“
„Muidugi! Ma ei olnud kindel, kas sa üldse tuled.“
„Ega ma ei oleks tohtinud, kui ausalt öelda. Püüdsin helistada, aga sind ei olnud kodus.“
„Nüüd sa tead, kus ma olin. Täiesti süütu seletus.“ Naine naeratas ja kallutas end mehe poole. Nad lõid klaase kokku. „Head pulma-aastapäeva, kallis.“
Pargis vibutasid töömehed kirkasid.
Naine tellis kiiresti, menüüd üldse vaatamata: ilma eelroata, Doveri luudeta merikeel, roheline salat. Legat ulatas oma menüü tagasi ja lausus, et võtab sama. Ta ei suutnud söögist mõelda, ei suutnud rebida mõtteid lahti oma lastest gaasimaskis. John oli kolme-, Diana kaheaastane. Kogu aeg hoiatati neid, et nad ei jookseks liiga ruttu, et nad oleksid soojalt riides, et nad ei pistaks mänguasju ega värvipliiatseid