Tagasi Blossom Streetile. Blossom Street, 4. raamat. Debbie Macomber. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Debbie Macomber
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Контркультура
Год издания: 0
isbn: 9789916111550
Скачать книгу
ja mõrvakatse. Ja see ei olnud tal esimene kord vanglas olla. Tom, Alixi ainus vend, oli narkootikumide üledoosi surnud ning oma isaga ei olnud tal sellest ajast saati, kui oli kaheteistaastane, mingisugust kontakti olnud. Alixi teada ei olnud mees vaevunud temaga ühenduse võtmiseks midagi tegema. Kui asi puudutas perekonda, tundis Alix end päris kindlasti petetuna.

      Ta ei pidanud end peene kirikupulma kandidaadiks, aga kuidagimoodi, peaaegu seda märkamata, oli ta kogu sellesse hullumeelsesse segadusse täielikult kaasa haaratud. Sellesse... sellesse pulma kõrvaletendusse.

      „Alix,” hüüdis Jordan talle järele joostes, sammud teed ületades ja läbi Blossom Streeti lompide kahlates valjult tümpsumas.

      Alix oli lõunatunni ajal Jordani kontoris käinud. Nad ei olnud tegelikult tülitsenud, ehkki olid sellele lähedale jõudnud. Ta vihkas seda, milleks see pulm oli muutunud, vihkas seda, et tal puudus selle üle igasugune kontroll, et mitte kellelgi ei paistnud olevat tahtmist teda kuulata. Isegi mitte Jordanil. Kui Alix mõistis, et mees teda ei kuula, tormas ta kontorist välja, tohutu klomp kurgus. Torkivad pisarad üllatasid teda sama palju nagu himu sigareti järele.

      Ta eiras Jordani hõiget. Vihmas ja tuules oli lihtne teeselda, et ta ei olnud meest kuulnud.

      „Alix!” karjus mees taas ja jõudis hetke pärast naisele järele.

      Alix aeglustas tempot ning mees hakkas temaga ühte jalga astuma. „Mis seal äsja juhtus?” küsis Jordan. Ta oli ilmselgelt segaduses viisist, kuidas Alix tema kontoriuksest välja oli tuhisenud.

      „Mida sa silmas pead?” küsis naine, ärritunud, et mees seda taibata ei suuda.

      „Miks sa niimoodi lahkusid? Me vestlesime, ja korraga olid sa läinud.”

      „Sa ei kuulanud mind,” vastas Alix mehele otsa vaadates, mitte hoolides sellest, et vihm oli tema lühikesed juuksed läbimärjaks leotanud ning vesi tilkus näole ja lõuale.

      „Ma ei tea, miks sa nii endast väljas oled,” alustas mees. „Ma...”

      „Sa ei tea?” hüüatas Alix, pingutades, et mitte tundeliseks muutuda. „Kas mul ei peaks omaenda pulma osas sõnaõigust olema?”

      „Sul ongi.” Jordan paistis endiselt segaduses olevat. „Minu meelest ütlesid sa viimase asjana seda, et Jacqueline ja Reese olid otsustanud vastuvõtu nende maaklubis korraldada.”

      „Ja see on sinu arvates hea mõte?” küsis Alix.

      „Minu arvates on see väga helde pakkumine.”

      „On küll, aga...” Jacqueline ja Reese olid olnud imelised – mitmes mõttes. Alix võlgnes neile palju rohkem, kui kunagi tagasi maksta suudab.

      Ta kohtus Jacqueline’iga A Good Yarnis kudumiskursusel, ja pärast konarlikku algust oli vanem naine Alixi oma tiiva alla võtnud. Alix oli end sellele kursusele kirja pannud selleks, et fabritseeritud narkosüüdistuse eest määratud ühiskondliku töö tunde teha; ta oli otsustanud beebiteki kududa ning selle heategevusele annetada. Tema järelevalveametnik oli projekti heaks kiitnud ja sellest sai alguse Alixi ja Donovanide sõprus.

      Reese Donovani ärisidemete ning Rotari klubi kaudu oli Alix saanud kokanduskoolis käia. Donovanid olid talle ka osa-ajaga tööd andnud. Ta oli vajaduse korral nende majapidajanna olnud ning Donovanid olid lubanud tal kolida oma külalismajja, kus ta praegugi elas. Jacqueline ja Reese olid nii lähedal perekonnale, kellest Alix unistanud oli. Nad olid teda armastanud, julgustanud ja toetanud nii, nagu tema enda vanemad seda kunagi ei olnud teinud, ja Alix oli neid vastu armastanud. Ta oli nende minia Tammie Lee oma peapruutneitsiks palunud. Jordani vennast Bretist pidi saama Jordani isamees.

      „Mu ema rääkis, et Jacqueline’il tuli sisse nõuda kõiksugu teistele tehtud teeneid, et juunikuus laupäevaks maaklubi saada,” ütles Jordan.

      „Ma tean.” Süütunne oli isegi tugevam kui himu sigareti järele. „Aga Jordan... maaklubi?”

      Mees pani käe ümber oma pruudi õlgade. „Lähme siit vihma käest minema.” Ta juhtis naise French Café ees oleva varikatuse alla. Vihm peksis vastu katust ning vesi voolas pideva joana räästast alla.

      „Emal oli tõeliselt hea meel, kui ma talle rääkisin, mida Jacqueline oli teinud,” jätkas Jordan.

      Alix langetas pea. Jordani ema oli teema, mida oli parem vältida. Susan Turner oleks oma pojale tavalisemat pruuti soovinud. Alixi tulevane ämm ei olnud midagi avalikult öelnud ega teinud, kuid Alix ei olnud rumal. Ta teadis. Kuid Jordan oli oma vanematega lähedane ja Alix ei mainiks talle iial midagi sellist.

      „Suudle mind.”

      Jordani silmad läksid pärani. „Siin? Praegu?” Ta heitis pilgu üle õla kliente täis kohviku suure akna poole.

      Alix noogutas, mitte hoolides sellest, kes neid näeb või mida keegi arvab. „Ja mitte mingit põsemusi. Ma vajan tõelist suudlust.”

      „Hea küll.” Mees võttis tal mõlema käega õlgadest kinni ja kummardus allapoole, et naise suu enda omaga katta. Tema huuled olid Alixi huuli puudutades soojad ja niisked, suu kergelt avatud. Alix lõdvestus, nautides mehe maitset, tema puudutust. Ta andis endast parima, pidamaks meeles seda, et ehkki suur uhke pulm ei ole see, mida tema tahab, teeb see paljud inimesed õnnelikuks – inimesed nagu Jordan ja tema perekond ja Jacqueline ja Reese. Ta teeb seda; see ei pea talle meeldima. Selle mõtte juures libistas ta käsivarred ümber Jordani kaela ja naaldus tema vastu. Alix tahtis, et mees teaks, kui väga ta teda armastab. Ta peab Jordanit armastama, kui on valmis seda hullumeelsust läbi tegema.

      Kui mees suudluse lõpetas, Alix ohkas ja tundis end otsekohe paremini.

      „Sa pead minuga rääkima, Alix,” sosistas Jordan teda tugevalt hoides ja ninaga tema kaela hõõrudes. „Räägi mulle, kui millegi pärast mures oled...”

      „Ma rääkisin. Sa ei kuulanud.”

      „Ma üritasin,” vastas mees madala häälega. „Kas sa tahad pulmad ära jätta? On asi selles?”

      „Ei!” Alixi vastus tuli kiiresti ja tuliselt. „Ma armastan sind. Ma tahan sinuga abielluda.”

      Jordan lükkas märjad juuksed naise laubalt ära, silmis tundeküllane pilk. „Ja mina armastan sind.”

      Alix vaatas kõrvale, sest mehe silmadest paistev armastus ajas teda segadusse ning muutis rääkimise raskeks. „Ma oleksin pidanud teadma kohe, kui sa mulle kihlasõrmuse kinkisid, et kõik muutub.”

      „Mil moel?” küsis mees.

      „Enne... enne olime lihtsalt sina ja mina – ja muidugi sinu teismelised.” Noortepastorina planeeris Jordan koos teismelistega oma koguduses kirikuga seotud tegevusi. Alix oli temaga sageli kaasas, et abiks olla. Oli selge, et kui nad kord abielus on, jätkub tema roll suuremas mahus. Sellest ei olnud midagi; Alixile meeldis selle vanuserühmaga koos töötada. Talle olid tuttavad paljud ahvatlused, millega need noored maailmas silmitsi seisid, ning ta leidis rahuldust sellest, kui suutis mõned neist negatiivsetelt valikutelt eemale juhtida, valikutelt, mida oli ise teismelisena teinud ja kahetsema pidanud.

      Ning sel hetkel, kui Jordan talle kihlasõrmuse sõrme libistas, muutus tema elu täielikult.

      Uudist kuulnud, hakkas Jacqueline otsekohe pulmadest rääkima. Ta oli kinkinud Alixile jõuludeks hiigelsuure kõvakaanelise raamatu pealkirjaga „Planeerides täiuslikku pulma”. Tol ajal ei olnud Alix tegelikule tseremooniale eriti mõelnud. Ta arvas, et abiellub Jordaniga tolle perekonna ja mõne sõbra juuresolekul, avab kingitused, sööb kooki ja ongi kõik.

      Kuidas ta küll eksis. Pulm oli muutumas lavastuseks, nagu Broadway muusikal või midagi sellist, lõunasöögiga, mille ühe portsjoni maksumus oli suurem kui palk, mida ta oli teeninud nädal varem, kui videopoes tööl oli.

      See ei olnud kõik. Kleit – vabandust – pruutkleit oli osutunud peamiseks probleemiks. Iga kleit, mida Alix nägi, oli kaetud kalli pitsi või sadade tillukeste pärlitega. Või mõlemiga. Jacqueline viis