„Jah.“
„Kas sina pidid tema naisele ütlema?“
„Tema naine on surnud.“
Mia kulmud kerkisid. „Surnud?“
„Umbes aasta tagasi. Vist vähk.“
Mia hammustas huulde ja pöördus siis kraanikausi poole.
Ric kortsutas kulmu, kui naine kraani lahti keeras ja vett põrnitses. „Mis on?“
„Ei midagi, ma lihtsalt...“ Mia hakkas käsi pesema. „Ma arvasin, et ta ostab naisele jäätist. Ilmselt pidi ta minema koju, tühja majja. Issand, kui üksildane.“
Kummaline märkus naiselt, kes elas üksinda.
Mia võttis kapi pealt nõuderätiku, et silmi tupsutada. „Anna andeks.“
„Pole midagi.“ Ric jälgis teda, teades, et pidanuks sellega hommikuni ootama. Naine polnud valmis küsimustele vastama, aga mõrvajuhtumite puhul ei andnud ootamine midagi. Ric pani kruusi lauale ja tõmbas tooli välja. „Istu.“
„Ohohh.“ Mia tõmbas sügavalt hinge ja istus ning mees nägi, et ta tunneb teema muutuse üle kergendust. „Jutuajamise aeg. Kas sa salvestad?“
„Mul on hea mälu.“
Ric tõstis puust tooli naise vastu ja istus ka ise. Nende põlved puutusid peaaegu kokku. Ta tõmbas sõrmega üle naise reie kohas, kus veri oli läbi flanelli imbunud. „Mis see on?“
„Ei midagi. Takerdusin põgenedes okastraadi sisse.“
„Millal sa viimati teetanusesüsti said?“
Mia heitis talle jaheda pilgu. „Ma töötan kriminalistikalaboris. Ma olen kõige vastu vaktsineeritud.“
Mees nõjatus tooli seljatoele ja silmitses teda.
„Kas sul oli küsimusi?“ küsis Mia. „Sest ma olen hetkel väga närviline ja need maitseainepurgid kutsuvad mind.“
„Kas kurjategija küsis sinu PIN-koodi?“
Mia vaatas meest pikalt. Ric peaaegu nägi tema aju töötamas. „Ei.“
„Kas ta nägi, kui sa koodi pangaautomaati sisestasid?“
„Ma ei tea. Tegin seda üsna kiiresti. Mis siis?“
„See on lihtsalt ebatavaline. Võiks arvata, et ta küsis seda, et pärast ise kasutada.“
„Mul polnud eriti raha.“ Mia köhatas. „Pank laseb mul võtta välja ainult kolmsada dollarit, nii et äkki ta arvas, et ma olen rahast lage.“
„Oled või?“
Naine naeris. „Väga otsekohene.“
„See on tausta jaoks.“
„Jah ja ei.“ Mia vaatas ringi. „Kulutasin kõik oma säästud selle maja ostmiseks, nii et mul on suur maja ja väga vähe sularaha. Vanaema ütleks, et ma olen majavaene.“
„Kena maja. Sa alles kolisid?“
„Umbes kaks kuud tagasi. Alles sätin asju.“
Ric vaatas lahtipakkimata köögis ringi ja nägi seda uues valguses. Naine oli ühtteist isiklikku lisanud – Sierra Clubi kalender külmiku kõrval seinal, söögitoas seinal lameekraaniga teler, mis hetkel oli CNN-i kanali peal ja mille heli oli maha keeratud. Lilleline tapeet ja valged pitskardinad – need polnud Mia moodi.
Ricile meenus üks paljudest põhjustest, miks ta naisele enam ei helistanud. See naine armastas pesa punuda ja Ric vältis selliseid naisi järjekindlalt.
Ta vaatas naisele otsa. „Me oleme viimased neli tundi sinu krediitkaarti jälginud. Seni ei midagi. Tihti käib kurjategija pärast sellist kuritegu kõik automaadid läbi.“
„Sa eeldad, et tal on PIN,“ sõnas Mia. „Ja sa eeldad, et ta on loll.“
„Mitte loll, aga meeleheitel. Pealegi on sinu kaardil krediitkaardi logo. Ta oleks võinud midagi ostmas käia. Kütust, õlut, mida iganes. Seda pole ka tehtud.“
„Ilmselt peaksin tänulik olema. Ta tahtis vaid mu raha.“
Ric jälgis tema kehakeelt. Naise nägu ja õlad olid taas pinges ning ta oli pannud käed rinnale risti, nagu sellest rääkimine teeks ta närviliseks.
Või tegi teda närviliseks Rici seltsis pidžaamaväel istumine. Nende pilgud kohtusid, kirg lahvatas ja Ric teadis, et ta polnud eksinud. Iga kord Mia lähedusse sattudes tundis ta seksuaalset erutust. Ta ei suutnud naist vaadata arutlemata, milline too voodis oleks.
„Kas sinu arvates ta muud ei tahtnudki?“ küsis Ric uuesti ametlikuks muutudes. „Sinu kolmesadat dollarit?“
Naise kulmude vahele tekkis korts. „Sina ei usu seda või?“
Ric sai Mia hääletooni järgi aru, et ka tema ei usu seda. Nüüd oli vaja teada, miks ta seda ei usu. Mis oli naisele mõista andnud – midagi, mida Ric võib-olla ei märganud –, et asi polnud ainult rahas?
Mia neelatas ja vaatas sülle. Üks juuksesalk vajus näo ette. „Vist mitte. Tean, et see kõlab imelikult, aga raha? See nagu poleks talle oluline. Viissada, kolmsada, tal ükskõik.“ Mia hõõrus veriseid pükse. „Ja kui ta ei tahtnud midagi muud, miks siis mitte mind linna jätta ja Jeep varastada? Milleks sundida mind sõitma Old Mill Roadile?“ Ta vaatas mehele otsa tumedate ja tõsiste silmadega. „Ma ei usu, et ta tahtis raha. Arvan, et ta tahtis mind tappa.“
Sõnad jäid õhku rippuma. Ric silmitses teda. Mehel oli kohustus kahe ohvri ees – tapetud politseinik ja noor naine, kes oli napilt eluga pääsenud. Oli aeg isiklikud tunded kõrvale jätta ja see juhtum lahendada, sest ta kavatses selle lahendada. Varsti. Enne, kui Frank Hannigan maha maetakse.
Ric tõusis. „Aitäh sulle. Me võtame ühendust.“
Mia pilgutas tema järskude sõnade peale silmi. „Ongi kõik?“
„Praegu küll. Kui su Jeep üles leitakse, teatame sulle kindlasti.“
Ka naine tõusis ja Ric peaaegu tundis, kuidas too muutub jäisemaks. „Hästi. Toon su tagi.“
Mia läks temast mööda koridori ja mees järgnes talle. Naine läks magamistoa poole. Ric ootas välisukse juures ja märkas selle kõrvale paigaldatud klaviatuuri. Turvasüsteem tundus uus ja naine polnud jõudnud selle paigaldamisega tekkinud värvikahjustust korda teha.
Mia tuli tagasi ja ulatas talle tagi. „Vooder võib olla veidi määrdunud. Mu käed olid seda selga pannes verised.“
Ta tundus seal seistes väsinud. Ja kurb. Ric võttis temalt tagi, tajudes, et oleks võinud naisele midagi enamat pakkuda – vähemalt lohutust – ja et ta oli valmistanud hoopis pettumuse.
Harju sellega, tibuke.
Mia tõstis pilgu, nagu oleks ta neid sõnu kuulnud. Naine avas ukse ja astus eest.
„Lülita valvesüsteem tööle.“ Ric astus külma öhe, vaatas paremale ja vasakule ning siis uuesti naist. „Ja püüa magada.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской