Peatänava lilleäri. Chesapeake’i kaldad, 2. raamat. Sherryl Woods

silma ja ta pilk ajas naise segadusse. „Mina arvan, et on. Meie vahel on endiselt sädet, Meggie. See, et mina käitusin nagu viimane loll, ei tähenda, et seda tunnet enam olemas ei oleks.”

      Megan sirutas käe suhkruasendaja karbi järele. Mitte selleks, et ta seda soovinud oleks, vaid sellepärast, et ta ei osanud oma käsi enam kusagile panna. Seda avades lendas karp naise käest ning terve põrand oli magusat pulbrit täis. Megan üritas seda koristama hakata, aga Mick kattis ta käe enda omaga.

      „Ära,” lausus mees vaikselt. „Las see olla.” Ta viipas uuesti Joe nende laua juurde ning mees tuli koos lapiga, küsiv ilme näol.

      Megan naeratas talle sunnitult. „Tänan. Ma olen täna nii kohmakas.”

      „Ära selle pärast muretse,” ütles Joe. Ta pööras pea läheneva teise kelneri suunas. „Siit tulevadki teie eined. Andke aga märku, kui te midagi veel vajate.”

      „Aitäh,” ütles Mick. Kui Joe ja teine kelner lahkusid, siis lükkas mees oma taldriku kõrvale ning pööras end taas naise poole. „Kas sind tõesti häirib, et ma siin olen?“

      Naine mõtles selle küsimuse peale, mõtles kohe sügavalt. „Asi ei ole tegelikult selles. Pean silmas, et sa oled minu territooriumil, seega peaks minul mingi eelis olema. See peaks olema lihtsam, aga sa korrutad selliseid asju, mis mind tasakaalust välja ajavad. Ma ei saa aru, mida sa tahad.”

      „Veel üht võimalust,” lausus Mick lihtsalt ja arusaadavalt. Enne, kui naine jõudis oma ammuli vajunud suu sulgeda või midagi vastata, lisas mees: „Mitte nüüd kohe ja minuti pealt, aga varsti. Samm sammu haaval, tead küll. Alustamegi sellisest õhtusöögist nagu see siin praegu. Võib-olla veel üks külaskäik Chesapeake’i kallastele. Või tahaksid sa minuga koos Seattle’isse tulla. Teeme kõike tunde järgi. Nii, nagu õigem tundub.”

      „Ma ei tea, Mick,” lausus naine mõttes selle ahvatlusega võideldes. „Olen harjunud üksinda elama. Ma olen siia oma elu uuesti üles ehitanud. Sinu oma on...” ta kõhkles ja kehitas õlgu. „Sinu oma on seal, kus iganes sa parasjagu töötad. Minevikus see meie puhul ei toiminud. Miks peaksime riskima ja uuesti teineteisele haiget tegema?”

      Mees hoidis tõsisel ilmel oma pilku naise omal. „Meggie, mul kulus viisteist pikka aastat, et aru saada kõigest, mida ma meie abielus valesti tegin. Ära lase mu pikal eneseotsingu teekonnal raisku minna.”

      Mõte Micki eneseotsingutest pani naise naeratama. Mick on mees, kes elab hetkes, kes läheb läbi elu, usaldades oma instinkte ja vaistu. „Või et lausa eneseotsing, jah?”

      Mees naeratas laialt. „Vannun jumala nimel.”

      Selle naeratuse ilmumine mehe näole tuletas meelde nende esmakohtumist, kui Mick suutis veenda Meganit tegema tuhandet väikest asja, mis läksid naise tõekspidamistega vastuollu. Jumal tänatud, et enamik nendest riskidest oli seoses naise südamega. Ilmselt oleks mees oma võluva olemisega suutnud ta ära rääkida isegi langevarjuhüpet tegema ja see oleks lõppenud mitme luumurruga. Teisest küljest, murtud südame paranemine võttis veel kauem aega.

      Megan maitses oma toitu, kuid isu oli kadunud. Nagu Mickki lükkas ta oma taldriku kõrvale, teades, et selle eest ta veel Joe käest saab. Ainus asi, mille üle Joe nurises rohkem kui naise kehv seltsielu, oli oma toidu järele jätmine.

      „Kuidas sulle see sobiks?” ütles naine lõpuks. „Võib-olla me võiksime aeg-ajalt kohtuda, nagu sa ütlesid, aga ärme kutsu seda uueks võimaluseks ega uuesti alustamiseks ega millekski selliseks. Oleme lihtsalt vanad sõbrad, kes saavad vahel kokku ja naudivad hetke.”

      Mees toetas selja toolileenile ja tema näoilme oli veidi liiga rahulolev, sest ta luges seda vastust võidukaks. „Sa võid seda nimetada täpselt nii, nagu soovid,” nõustus ta. „Aga kuidas oleks, kui sa tuleksid homme koos minuga koju? Ema ütleb, et Breega on mingi probleem, ja ta arvab, et peaksime oma jõud ühendama.”

      Megan nägi teda läbi. Anna mehele millimeeter ja ta ei võta mitte lihtsalt kilomeetrit, vaid terve osariikidevahelise teepikkuse, mis jääb New Yorgi ja Chesapeake’i kallaste vahele. „Ma ei tule sinuga koju,” lausus naine otsustavalt.

      „Isegi mitte siis, kui su tütar sind vajab?” proovis Mick veel kord. Ta isegi ei proovinud oma pettumust varjata.

      „Ütleme lihtsalt nii, et ma vajan kellegi teise kinnitust selle kohta, et ta tõesti mind vajab,” lisas naine.

      „Sa ei usalda mind?”

      Megan naeris mehe nördimuse üle. „Mitte karvavõrdki.”

      Mick kehitas õlgu ja manas ette häbeliku näo. „Ma vähemalt üritasin,” lausus ta. „Ja ema on tõepoolest Bree pärast mures.”

      „Siis võiks tema või Bree ise mulle helistada ja mind asjadega kurssi viia,” ütles naine järeleandmatult. „Bree pole mind muidugi kunagi väga usaldusväärseks pidanud.”

      „Arvan, et see võibki olla osa probleemist,” lausus Mick mõtliku näoga. „Bree ei pea kedagi piisavalt usaldusväärseks.”

      Mehe murelik hääletoon ja tõsine pilk panid naise ohkama. „Sa oled tõepoolest tema pärast mures, mis?”

      Mick noogutas. „Olen õppinud oma ema kuulama. Kui tema ütleb, et midagi on valesti, siis tavaliselt see nii ka on.”

      „Sellisel juhul selgita välja, milles asi võiks olla, ja helista mulle. Kui Bree tõepoolest mind vajab, siis loomulikult ma tulen.”

      „Ütlen talle su sõnad edasi,” lubas mees. „Nüüd peaksin ma küll lennujaama poole minema hakkama ja vaatama, kas mul õnnestub veel täna koju lennata.”

      Oodatust lühemaks kujunenud õhtusöök mõjus Meganile kui torge rindu. See oli ohumärk. Ta arvas, et tal on selle olukorra üle kontroll, aga see polnud kaugeltki mitte tõsi. Kui Mick O’Brien on endale ühe idee pähe võtnud, siis on võimatu teda selle teostamisel peatada. Eriti naisel, kelle südames on selle mehe jaoks eriline koht.