Jõulud Neitsijõel. Neitsijõgi, 4. raamat. Robyn Carr

Hetkel oli ta otsingutega punktis, kus võimalikult paljude kohtade välistamine oli sama tähtis kui täistabamuse saamine.

      Kuid enne auto juurde minemist lähenes ta puule, mis oli umbes kolme ja poole meetri kõrguseni kaunistatud. Ta astus lähemale ja silmitses ehteid. Punaste, valgete ja siniste kuulide ning kuldsete tähekeste vahel olid embleemid – sellised, mida kantakse vormiriietusel – mitmesugustelt merejalaväe- ja muudelt sõjaväeosadelt. Ta puudutas ühte neist aupaklikult; esimene pataljon, merejalaväe kaheksas kompanii; teine pataljon, merejalaväe kümnes rügement; esimene merejalaväe erioperatsioonide pataljon, kõik lamineeritud, et neid ilmastiku eest kaitsta. Õhuväedeviis, täpsuslaskurite jagu, neljakümne esimene jalaväepataljon. Tema kurgus pitsitas, silmad muutusid uduseks.

      Just seetõttu oli ta otsustanud Ian Buchanani leida – sest need mehed ei unustanud iial, ei lahkunud iial. Pidi olema väga mõjuv põhjus, miks Ian jättis oma sõjaväekaaslased, korpuse, perekonna, linna. Sa ei päästa kamraadi elu selleks, et teda pärast eirata. Ian Buchananile anti nii Pronkstäht kui Purpursüda selle eest, et ta kandis Bobby täpsuslaskurite tule alt meditsiinilise transpordi kopterini. Ta sai kaks kuuli ja läks edasi. Ta polnud mees, kes annaks alla. Miks siis? Miks nüüd alla anda?