„Ei, aitäh. Saan ise hakkama.“ Vaatamata mu parimatele jõupingutustele on üks pisar siiski valla pääsenud ja siugleb mööda mu nägu alla. Põrkan taas vastu uksepiita – kõvasti, kaks korda –, kui oma kohvreid koridori tõmban.
Mees tundub ärevil. „Kuulge, ärge nutke. Pole viga, eks.“
„Head ööd. Vabandan veel kord.“
„Kuulge, Cara...“
„Mida?“ Ma ei öelnud talle, et ta võib mind eesnimepidi kutsuda. Kas ta ei saa mind rahule jätta? Ma olen tema toast väljas. Minu kohvrid samuti. Ainus, mis tema tegema peab, on uks sulgeda, nii et miks ta seda ei tee?
„Olete kindel, et kõik on korras? Ei tundu, et oleks. Olete hädas? Nägin paratamatult ultrahelipilti.“
Ta noogutab mu käekoti poole. „Kui vajate abi...“
Kurat. Kuidas ma sain selle pildi unustada? Nüüd teab tema minust midagi sellist, mida isegi mu kõige lähedasemad sõbrad ei tea.
„Ma tahan magada ja üksi olla,“ ütlen talle. „See on kõik.“
„Küsige homme oma mobiiltelefon sellelt autorendi tüübilt tagasi. Lugege neid sõnumeid. Parem on teada, eks?“
No tore. Palumata antud soovitus karvase rinnaga poolalasti võõralt hotelli koridoris.
Jõllitan teda umbusuga. „Kas te ei kuulnud, et ma tahan üksi olla?“
Ta väristab õlgu. „No olgu siis... hääd ööd.“
Halleluuja. Ma ei ole elus sulguvat ust nähes nii rõõmus olnud.
Sõidan liftiga esimesele korrusele fuajeesse, mis on märgitud F-tähega. Riyonna on oma toolil seljaosaga tahapoole naaldunud ja jalad lauale pannud. Mind nähes kargab ta üllatunult püsti.
„Selles toas, mis te mulle andsite, on juba keegi. Isa ja tütar.“
„Vabandust?“ Ta silmad lähevad pärani. Ta kaldub ettepoole.
„See tuba, kuhu te mind saatsite – ma kardan, et jätsin oma võtme sinna, aga mul on...“ Ulatan talle kokku volditud kartongi, kus on ruumi number kirjas. „See on kellegi teise oma. See on hõivatud. Minge üles ja vaadake ise, kui te mind ei usu. Läksin sinna sisse – mees ja tütar magasid. Ma äratasin nad üles.“
Riyonna toksib palavikuliselt klaviatuuril, silmad ekraanil ringi jooksmas, just nagu tahaks ta kuvarilt kõike lähedalt ja korraga vaadata. Tal on pikad küüned, hoolikalt viilitud ja lakitud kahvatut kollakasrohelist tooni. „Issand,“ pomiseb ta mõne sekundi pärast. „Ma väga-väga vabandan. Ma… see oli... Appikene.“ Ta lööb endale käepäkaga kõvasti vastu otsaesist. „Mis mul viga on? Ma ei ole seda mitte kunagi teinud. Ma ei suuda uskuda, et ma seda tegin!“
„Vahet pole.“ Mind ei huvita ta enesetunde parandamine. „Kas ma saaksin palun võtme teise tuppa? Ma olen väga väsinud. Ma tahan lihtsalt…“
„Tuppa?“ Ta hääles kõlab kohkumus. „Oo, te ei saa ainult tuba – enam mitte. Proua Burrows, ma tunnen end nii halvasti, et teid sellisesse kohutavasse olukorda panin. Ma tõesti loodan, et midagi ei… noh, juhtunud?“
Tunneb ta huvi selle vastu, kas mees juba hõivatud toas ründas mind seksuaalselt? Just nagu minu olukord oleks saanud vaid nii kohutav olla? Vaatan altkulmu väikest pronksist Buddhat, kes ei peaks nii endaga rahulolev välja nägema. Kaalun talle tugeva nipsu andmist, aga suudan soovi vaos hoida.
Riyonna vaatab uuesti arvutiekraani. „Ma paigutan teid ilma lisatasuta ja meie hotelli kulul ühte Kaameliküürumäe majakestest. Ma sain kümme minutit tagasi kõne paarilt, kes peaks juba siin olema, aga nad ikkagi ei jõua kohale, nii et... saate endale isikliku terrassi, kus on lõpmatuna näiv bassein ja Kaameliküürumäele avanevad parimad vaated, mida Pääsusaba suudab pakkuda. Palvetav Munk ka. Palun võtke vastu see ja minu südamlikud vabandused, mis ehk kompenseerivad teile osaks saanud kohutava šoki.“
Ma peaksin olema tänulik ja põnevil, kuid Riyonna silmadesse tõusid tema pisikese kõne ajal pisarad ja ma suudan mõelda vaid sellele, et kui tema hakkab nutma, siis siin on minu piir. Ma kõnnin siit välja ja üritan leida lähima odava külalismaja – ükskõik millise, kus suudetakse silma peal hoida, kui palju tube on ja kes neis ükskõik millal viibib.
„Aitäh,“ suudan ma öelda. „See on teist väga lahke.“ Mida ta palvetava mungaga silmas pidas? Ma ei taha oma majakesse mitte kedagi peale iseenda, ükskõik kui vaga ta ka ei oleks. Ta ei saanud selle all päris inimest mõelda.
See on temast muidugi lahke. Väga. Ta poleks pidanud mind siiski nii oluliselt paremasse kohta majutama. Kui ma ärkan – loodetavasti hilisel pärastlõunal –, olen kindlasti ülimalt rõõmus ja arvan, et Riyonna Briggs on maailma parim administraator.
„Üldsegi. Mitte,“ ütleb ta. „Majutan teid number 21. Kutsun golfiauto – te ei saa sinna jala minna, see on liiga kaugel.“
Palun olgu juht ükskõik kes peale Diggy. Olgu see keegi tuima näoga ja viisakas ning ärgu ta inglise keelt kõnelgu.
„Ma sõidutaksin teid ise, aga... Ma. Värisen,“ ütleb Riyonna. „Ma ei suuda uskuda, et ma nii tegin! Mul on nii. Nii. Kahju. Ma ei taha ettegi kujutada, mis teiega juhtuda oleks võinud!“
Tema „oleks võinud“ muudab mind närviliseks – just nagu see, mis juhtus, poleks juba piisavalt ebameeldiv olnud. Kas ta kardab, et ma esitan tema kohta hotelli juhatajale kaebuse? Kas ma tundun nii õel? Ma ei suuda piisavalt välja näidata, et ei kavatse üritada teda vallandada, ilma tundumata, nagu oleksin valmis seda tegema, kui ma tahaks.
Sel hetkel pole ma kindel, kas mu mõtted on loogilised. Võiksin selleks ööks mõtlemise vabalt lõpetada.
Mu golfiautojuht ei ole nii vaikne, kui oleksin tahtnud, kuid ta on vähem suhtlemisaldis kui Diggy ja Riyonna. Mööda kuurordi mõlemalt poolt valgustatud looklevaid teid popsudes olen juba valmis selleks, et midagi läheb valesti – tühi rehv, rahetorm, keegi varitseb meid –, kuid õnneks jõuan ilma probleemideta juba paari minuti pärast oma majakesse kohale. See on ruumikas ja jahe ning mis veelgi toredam, seal ei ole mitte kedagi. Käin kõik toad läbi ega leia kuskilt ühtegi peitu pugenud peret.
Lukustan ukse, panen lukule keti peale ja viskan lähima magamistoa poole koperdades riided seljast. Jõuan veel öelda: „Jumal tänatud!“ eikellelegi erilisele, enne kui ma sügavasse unne vajun.
Lahkete Naeratuste arvates suri Emory selleks, et mina saaksin elada. Või midagi sellist. Ma ei mäleta sõnu, mida nad kasutasid, aga minu mäletamist mööda kõlas see umbes nagu „Jeesus, kes suri meie kõigi pattude eest“.
Kas Emory tegi minu jaoks sama? Ma ei öelnud, et see minu meelest nii oleks olnud, sest ta ei teinud seda tahtlikult. Ta ei valinud surma ja ka mitte keegi teine ei valinud seda talle. Ta suri ilma põhjuseta, teadmata, et kunagi sünnin mina.
Lahked Naeratused naeratasid ja ütlesid jaa, muidugi, selles osas oli sul õigus. Nad üritasid selgitada, et mõtlesid seda vaid lahke metafoorina. Ent mida nad tegelikult uskusid, oli see, et mõnikord ei pane keegi asju juhtuma, vaid saatusel on oma plaan ja võib-olla oli ja on saatus endiselt see, kes arvab, et mina peaksin elama.
Mõte sellest peaks mind lohutama, kuid ei lohuta. Saatus on niivõrd võimas, miks ta lõi sellise olukorra, kus vaid üks meist sai ellu jääda.
Kas ta ei oleks saanud veidi segadust tekitada, et Emoryl oleks samuti võimalus olnud? See ei tundu õiglane.
„Noh, ilmselt oled sina lemmiklaps,“ ütlesid Lahked Naeratused. „Universumi lemmik. Saatuse lemmik.“ Sellest sai nende eriline nimi minu jaoks: Lemmiklaps. See ei meeldinud mulle kunagi. See on Emory suhtes reeturlik.
Ta on mu õde ja jääb selleks alati.
Lahkeid Naeratusi ei huvita Emory, ainult mina, ja nad arvavad,