Montana rääkis juhtunust. Kuid linnapea polnud sugugi rabatud, vaid puhkes naerma.
„Kuidas ma küll soovin, et oleksin seda näinud!“ tunnistas ta naerdes.
„Oleksid võinud minu asemel olla,“ ohkas Montana. „Kuigi aitaksin sind hea meelega, saad ju ise ka aru, miks ma ei sobi.“
Marsha muutus tõsiseks. „See pole sugugi nii.“ Ta pöördus Montana poole. „Sina oled just kõige õigem.“
Montana oleks peaaegu toolilt maha kukkunud. „Miks?“
„Mu sisetunne ütleb seda. Muud moodi ei oska ma seda seletada. Olen doktor Bradleyga kohtunud ja temas on midagi.“
„Ennast täis,“ pomises Montana endamisi. „Ta on juba niigi minu peale marus. Sul oleks arukam otsida keegi teine.“
„Aga mina tahan sind. Ole sina ise, samasugune normaalne ja võluv nagu ikka. Sobita temaga sõprust. Näita talle linna, tutvusta teda oma perele. Ja nii edasi. Aita tal näha, et Fool’s Gold on elamiseks mõnus koht.“ Linnapea ajas end sirgu. „Ma vajan sind, Montana, ja meie linn samuti.“
Montana tahtis tuua välja veel igasuguseid põhjusi selle kohta, miks see pole hea mõte, kuid linnapea oli juba võlusõnad lausunud. Linnakesse panustamine oli Fool’s Goldis heaks tavaks. Kui linnakodanikelt midagi paluti, olid nad nõus aitama. Ka siis, kui nad kohe mitte sugugi ei tahtnud seda teha.
„Räägin temaga,“ lubas Montana. „Aga kui ta mind endiselt ei talu, siis pead küll kellegi teise leidma.“
Ta ei suutnud mõelda välja, miks küll peaks doktor Simon Bradley tahtma temaga koos aega veeta.
„Nõus,“ kinnitas linnapea püsti tõustes. „Kui austatud doktor keeldub sinuga tegemist tegemast, siis leian kellegi teise.“
Montana tõusis samuti. Nad läksid koos ukse poole.
„Mul on hea meel, et sa juuksed välja kasvatad,“ ütles linnapea. „Nii on palju kergem aru saada, kes teist on kes. Minul pole probleemi teil kolmel vahet teha, kuid olen kuulnud nurinaid.“
Montana puhkes naerma, näppides juukseid, mis ulatusid nüüdseks juba poolde selga. „Nalja teed või? Kas mõni tõesti nuriseb selle üle?“
„Sul pole aimugi, milliste asjadega ma tegelema pean.“
Montana saatis linnapea välja. „Eelmisel aastal olid mu juuksed tumedad. Sellest oli kindlasti abi.“
„Oli küll, kuigi minule meeldib su loomulik blond toon rohkem.“ Neid sõnu öeldes uuris ta Montana nägu. „Ei tea, kas Simonile meeldivad blondiinid.“
Montana tõstis käed. „Kui kaugele ma peaksin siis sinu arust õigupoolest tema veenmisega minema?“
Linnapea puhkes taas naerma. „Sa ei pea oma vooruslikkust ohvriks tooma – juhul kui seda silmas pead.“
Vooruslikkust... nagu vooruslikkust? See rong oli juba mitme aasta eest lahkunud, kuid ta ei kavatsenud hakata seda teemat lahkama inimesega, kes oleks võinud talle vanuse poolest vanaemaks olla.
„Annan endast parima,“ lubas ta.
„Muud ei saagi sinult paluda.“
Pärast linnapea lahkumist naasis Montana koerte mänguplatsile ja treenis koeri. Max uskus igikestvasse treeningusse. Teraapiakoerad pidid käituma hästi ja olema korralikult koolitatud. Montana tegeles noorte koertega kaks korda päevas ja kogenumatega paar korda nädalas.
Koerte treenimine tähendas seda, et polnud vaja mõelda linnapea erakordse palve peale. Montana mõistis, et peab andma endast parima, kuid tal polnud aimugi, kust otsast pihta hakata. Ju tasuks alustada kõnealuse mehe ees vabandamisega.
Lõuna paiku läks ta Maxile ütlema, et sõidab linna lõunale ja on tunni aja pärast tagasi. Teda nähes oli ülemuse nägu laial naerul.
„Arva ära, kes helistas,“ ütles Max.
„Lotost? Öeldi, et ma võitsin kakskümmend miljonit dollarit?“
Max puhkes naerma. „Mitte just päris. Doktor Simon Bradley helistas. Ta tuleb õhtupoolikul siia.“
Montana söögiisu kadus nagu pühitud ja tal oli kange tahtmine nutma puhkeda. „Miks?“
„Ta tahab sinuga rääkida.“
„Rääkida või mind kividega loopida?“
„Ta väitis, et rääkida. Võib-olla polegi ta su peale nii pahane, nagu sina arvasid.“
Oh, doktor Bradley oli vägagi pahane, mõtles Montana auto poole minnes. Küsimus oli lihtsalt selles, kuidas mees teda karistada kavatseb.
TEINE PEATÜKK
Montana veetis järgmised kaks tundi sellega, et püüdis mitte hulluks minna. Kuigi doktor Bradley oli ähvardanud külla tulla, polnud ta täpsustanud, millal, mille tulemusena hoidis Montana maja ja koerakasvatuse juurde viivat pikka teed pidevalt silmas. Mõistes, et niimoodi oodates pole ta vaimne seisund just parim, otsustas ta minna koeraaedikuid koristama.
Majas olid erineva suurusega koertele mõeldud aedikud. Talvel köeti neid ruume, suvel töötas siin kliimaseade. Katuseaknad ja aknad täitsid suure ruumi valgusega. Kuigi mitu koera oli õppinud aedikute lihtsaid haake avama, püsisid nad neile ette nähtud kohas. Igal koeral olid oma mänguasjad, vesi ja välja viiv uks.
Tsemendiga kaetud ala oli ümbritsetud kett-aiaga. Päeval said koerad õpetust või olid koos ühisaedikus. Sisemise aedikuga alal olid nad harva, kuid need läksid ikka mustaks. Eelmisel õhtul sadanud vihma tulemusena olid need porised.
Montana võttis sandaalid jalast, pani jalga kummikud ja võttis vooliku. Tsemendiga kaetud ala uhtudes mõtles ta, et tema vestlus doktor Bradleyga pakub talle suurepärase õppimisvõimaluse. Talle omaselt tundis ta end süüdlasena ja käitus uksematina, kuid enam ei tahtnud ta niimoodi käituda. Nii et ta kavatses olla tugev.
Jah, kahju tõesti, et Fluffy oli haiglasse pääsenud. See oli kahetsusväärne viga. Ei tema ega koer olnud halvad. Montana teada polnud sellest sündinud suuremat kahju, nii et doktor Ülbus lihtsalt peab sellest üle saama. Kui mees arvab, et võib tulla siia teda alandama, siis eksib ta rängalt. Noh, igatahes eksib.
Kella kolmeks oli ta tsemendiga kaetud aediku puhtaks uhtunud ja end täiesti üles kütnud. See, kui ollakse arst, ei tähenda veel, et sul on õigus panna teisi end halvasti tundma. Ta polnud vähimatki kavatsust seda taluda ja seda kavatses ta ka öelda doktorile kohe, kui too siia jõuab.
Ta marssis kraani juurde ja keeras vee kinni. Ta jalad kuumasid kummikutes, kuid enne kui need jalast visata, tuli voolik kokku kerida. Siis kasib ta end puhtaks ja...
„Max ütles, et leian teid siit.“
Madal mehehääl kostis ootamatult. Montana pöördus hääle poole, oleks peaaegu saabastes komistanud ja vooliku maha pillanud. Hea, et ta oli jõudnud vee juba kinni keerata, mõtles ta, kui end sirgu ajas ja võõrale otsa vaatas. Aga võib-olla ka mitte.
Mees oli veelgi hämmastavam, kui ta mäletas. Asi polnud mitte üksnes mehe pikkuses ja laiades õlgades. Ei, teda tegi eriliseks ja unustamatuks just ta nägu. Ta täiuslikud näojooned, täidlane suu, ebatavaline silmade värv. Päikesevalgus virvendas ta ümber nii, nagu oleks ka see rabatud.
Doktor Bradley oli vahetanud valge arstikuue pikkade varrukatega valge hallitriibulise triiksärgi vastu. Lipsusõlm oli lõdvaks lastud ja mõne teise mehe juures oleks see mõjunud seksikalt. Kuid doktor Bradley hoiak oli liiga jäik ja kammitsetud. Just nagu ei tunneks ta end hästi, et on samasugune surelik nagu kõik teised.
„Kas te tunnete Maxi?“ küsis Montana, oskamata midagi muud välja mõelda, kuid suutmata ka meest mitte vahtida. „Teie olete nagu rohkem seda tüüpi, kes kutsuks teda härra Thurmaniks.“