„Kas tead, mis kell issi koju tuleb?“ küsis Paige.
„Ei tea.“
„Kas oled temaga täna rääkinud?“
„Ei ole.“
Paige tõusis istukile ja raputas hukkamõistvalt pead. „Emme oleks temaga rääkinud. Tema oleks teadnud, mis toimub.“
„Ma pole su ema. Olen su õde.“ Kui Paige midagi ei vastanud, paiskasin välja küsimuste litaania nii sarkastiliselt, kui suutsin: „Kuidas koolis läks, Paige? Kuidas sa oma polünoomidega hakkama saad? Kas tõid „Kärbeste jumala“ koju? Kes sa kavatsed halloween’i ajal olla? Või on see alles liiga kaugel? Kas sina ja su väikesed sõbrad olete nüüd kostüümide jaoks liiga vanad?“
Paige vaatas mulle otsa ja tema tumedad silmad muutusid hetkega väikeseks. Ma teadsin, et tüdruk on äkiline, eriti vihastades. Mõnedel inimestel tõmbub ärritudes suu kriipsuks kokku ja nägu muutub ilmetuks, aga mitte Paige’il. Juba kaheteistkümnesena hakkas ta vihasena üleni hõõguma. „Miks sa kõige üle nalja viskad?“ küsis ta viimaks. „Kõik on sinu jaoks ainult sõnamulin. Miks sa oled alati nii… nii küüniline?“
Ohkasin. Enamik seitsmenda klassi õpilasi ei kasuta selliseid sõnu nagu sõnamulin ja küüniline. Kuid enamiku seitsmendike isaks ei ole ka inglise kirjanduse professor ja isehakanud luuletaja. Neil puudub vanem õde, kelle suviseks tööks on võlumine: „Võluritar Lianna“. (Enne ema kadumist olin mõelnud, et oleks aeg oma lavanime muuta. Leiutada midagi, mis ei kõlaks nagu isiklik reklaam eskortteenusele.) Mäletasin, et Paige’i vanusena olin ka mina oma sõnavara üle uhkust tundnud. „Pingutan selle nimel kõvasti. Inimesed arvavad, et selline on kerge olla. Tegelikult ei ole,“ vastasin lihtsalt.
„Sul on kanepi lõhn.“
Arvatavasti oligi ja see tekitas minus süütunde. Küllap lõhnasid mu rõivad. L.L.Beani flanellsärkidele hakkas marihuaanalõhn külge nagu Gorilla liim. Minu keskkooliaegsetest headest sõpradest polnud ainult Heather Prescott valinud kolledžit Maine’is, Massachusettsis või New Yorgis, nii et olin viimasel ajal peamiselt koos temaga ringi lonkinud. Ta oli Vermonti ülikooli viimasel kursusel, aga ikkagi väga tõsine peoloom. Olin veetnud pärastlõuna koos Heatheri ja paari kena, kuid mitte eriti terase tudengipoisiga. Nuusutasin nüüd oma varrukat ja muidugi lõhnas see kõvasti ja teravalt. Nagu skunks. Tõendiks sellest, kui palju kaastunnet tahtsid inimesed pakkuda mulle – Warren Ahlbergi tütrele, tüdrukule, kelle ema oli ära kadunud ja kes polnud kolledžisse tagasi läinud –, oli asjaolu, et neil päevil ei küsinud minult ükski hing, miks ma mõnikord lehkan nagu rohupoe tagaruum.
„Nojah, ma siis helistan papsile kolledžisse ja uurin, mis kellaks ta õhtusöögile jõuab,“ ütlesin, soovimata tüli suuremaks puhuda. Tegelikult oli mul tunne nagu mõnel halva osatäitja näidiseksemplaril ja mingil tasandil tahtsin ma Paige’i vastu parem olla. „Kavatsesin just meile poest vrappe ja kartulisalatit osta. Aga ehk teen siis pikkpoissi. Kas tahad, et ma pikkpoissi teeksin? Ema pikkpoiss sulle meeldis.“
„Kas sa siis oskad pikkpoissi teha?“
„Kui raske see ikka olla saab? Tuleb võtta hamburgeripihvi liha, ketšupit ja sibulaid. Võib-olla üks muna. Aga vaatan kokaraamatust järele. Usu mind, ega empski ole mingi prantsuse kokk. Arvan, et see on kõik, mida ta oskab.“
Paige noogutas. „Hea küll.“ Ja siis taas: „Hea küll“, ning hakkas küünitama lestade poole, et need koju viia. Ent hetke pärast ta peatus, jäädes üksisilmi vaatama jõge, mis meist tõrksalt mööda voolas. Ja uuesti pilku tõstes ta nuttis. Hääletult. Hakkasin tal ümbert kinni võtma, kuid ta laksas ühe lestaga mulle vastu õlga. „Jäta, mul pole viga midagi!“
Aga muidugi tal oli. Meil mõlemal oli.
Unenäoga EI SAA VAIELDA.
Sest sa ei tea, et see on unenägu.
See võib küll olla imelik, kuid selle öise maailma tähendusrikkas, aeglaselt kulgevas usutavuses... iseenesestmõistetavuses, mida see tunneb oma ebamõistlikkuse suhtes... – selle sügavas pühendumuses oma hullusele respekteerid sa seda uut normaalsust. Kogu maailm on udu, eriti kui viibid solaariumitaolises kuumuses, mis valitseb linade all.
Nad räägivad sulle, et uneskõndimise ja unenägude vahel pole seost. Võib-olla. Pealegi – unenägusid sa ju mäletad.
Sa oled kuulnud inimestest, kes suudavad ennast halvast unenäost üles äratada. Või valitseda oma ümbrust. Oma kogemust. Sina pole nende hulgast. Sa ei saa ära pöörduda ega tagasi pöörduda. Sa langetad parimaid otsuseid, mida suudad.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.