Täiuslikkust leides. Kolmas raamat. Susan Mallery. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Susan Mallery
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Контркультура
Год издания: 0
isbn: 9789916111499
Скачать книгу
Ma vannun seda.“

      „Tänan. Hoia ennast.“

      „Head aega.“

      Mees lahkus.

      Kui uks kinni langes, vajus Pia uuesti toolile. Lasknud käed lauale, toetas ta pea nendele ja sundis end sügavalt hingama.

      Crystal oli oma embrüod talle pärandanud. Nüüd oli vaid kaks olulist küsimust. Miks ja mida paganat peaks Pia nüüd tegema?

      Raoul jõudis Ronani algkooli veidi enne kahte. Ta jättis auto mänguväljaku kõrvale parklasse. Polnud üllatav, et tema Ferrari oli parklas ainus omasugune. Raoul oli mees, kellele meeldisid oma mänguasjad, ja mis siis.

      Mobiil helises, enne kui Raoul jõudis autost välja ronida. Mees heitis pilgu kellale – ta pidi paari minuti pärast kohal olema – ja siis ekraanil olevale numbrile. Vastuvõtunuppu vajutades tõmbus ta nägu naerule.

      „Tere, treener.“

      „Tere ise ka,“ ütles Hawk, Raouli keskkooliaegne jalgpallitreener. „Nicole pole sinust juba mõnda aega kuulnud ja ma helistasin uurimaks, miks.“

      Raoul naeris. „Ma rääkisin su ilusa naisega alles eelmisel nädalal, nii et see ei saa põhjus olla.“

      „Vahele jäin. Ma lihtsalt kontrollin. Tahan kuulda, et sa oled oma eluga edasi liikunud.“

      Nii Hawki moodi, mõtles Raoul tänu- ja pahameeleseguga. Tungida otse probleemi südamikku.

      „Sa pidid läbi elama päris vastikuid asju,“ jätkas treener. „Ära püherda neis.“

      „Ma ei teegi seda. Mul on tegemist.“

      „Sa mõtled liiga palju. Ma tunnen sind. Leia endale mingi eesmärk. Püüa oma uue kodulinna elust rohkem osa võtta. See viib mõtted mujale. Juhtunut ei saa muuta.“

      Raouli heatujulisus kadus. Hawkil oli õigus. Minevikku ei saa teha olematuks. Need, kes on läinud, on läinud. Seda ei muuda mingi kauplemine ega raha.

      „Ma ei suuda sellel minna lasta,“ tunnistas ta.

      „Aga sa pead. Võib-olla mitte täna, aga varsti. Usu paranemise võimalikkusse, Raoul. Ava ennast teistele inimestele.“

      See tundus võimatu, kuid ta oli Hawki ligi kakskümmend aastat usaldanud. „Teen, mis suudan.“

      „Tore. Ja helista Nicole’ile.“

      „Teen seda.“

      Nad lõpetasid kõne.

      Raoul istus veel mõne hetke autos ja mõtles sellele, mida Hawk oli talle öelnud. Võtta osa. Leida endale eesmärk. Treeneril polnud aimugi, kui väga tahtis Raoul sellest hoiduda. Just enda sidumine oligi tema probleemid põhjustanud. Hoopis turvalisem oli elada distantsilt.

      Mees astus autost välja ja haaras koti. Iga kord mõnd kooli külastades tõi ta kaasa paar ametlikku NFL-i jalgpalli ja mängijate kaardid. See rõõmustas lapsi ja selleks ta ju siin oligi. Et meelt lahutada ja võib-olla pisut motivatsiooni süstida, kui lapsed parajasti mujale vaatasid.

      Raoul silmitses koolihoonet. See oli vana, kuid hästi hoitud. Tavaliselt kohtus ta keskkooliõpilastega, kuid nii direktor kui klassijuhataja olid hirmsasti peale käinud. Raoul polnud väikelinnaeluga veel kursis ja õppis reegleid käigu pealt. Kuna ta kavatses Fool’s Goldi püsivalt elama jääda, otsustas ta, et koostöö tuleb kasuks.

      Raoul võttis suuna koolihoonele. Erinevalt suurlinnakoolidest, kus ta tavaliselt käis, polnud siin kusagil metallidetektoreid ega isegi turvameest. Topeltuksed olid pärani, koridorid laiad ja hästi valgustatud ning seinad grafitist puhtad. Nagu ülejäänud linn, oli ka kool peaaegu liiga hea, et olla tõsi.

      Raoul kõndis viitadest juhindudes kantselei poole ja leidis ennast suurest, pika letiga, avatud ruumist. Seintel olid tavapärased teadetetahvlid täis kuulutusi raamatukogumiste ja teiste ürituste kohta. Laua taga istus tumedapäine naine, kes kirjutas midagi iidse välimusega arvutil.

      „Tere hommikust,“ ütles mees.

      Naine, kes oli arvatavasti kolmekümnendate aastate keskpaigas, tõstis pilgu. Ta suu vajus lahti, ta hüppas püsti ja hakkas kätega vehkima. „Oh issand! Te olete siin! Te olete tõesti siin! Ma ei suuda seda uskuda.“ Naine kiirustas Raouli poole. „Tere, mina olen Rachel. Mu isa on teie meeletu fänn. Ta sureb, kui kuuleb, et ma kohtusin teiega.“

      „Loodan, et mitte,“ sõnas Raoul kergelt, tõmbas kotist kaardi ja võttis sulepea.

      „Kuidas?“

      „Ma loodan, et ta ei sure.“

      Rachel puhkes naerma. „Muidugi mitte, aga ta saab kohutavalt kadedaks. Ma kuulsin, et te tulete. Ja siin te oletegi. Nii põnev! Raoul Moreno ja meie koolis!“

      „Kuidas teie isa nimi on?“

      „Norm.“

      Raoul kirjutas kaardile autogrammi ja ulatas naisele. „Võib-olla aitab see tal pettumusest üle saada.“

      Naine silmitses paberitükki aupaklikult ja surus käe rinnale. „Suur tänu teile. See on lihtsalt imeline!“ Ta heitis pilgu kellale ja ohkas. „Ma arvan, et pean teid nüüd proua Milleri klassi juhatama.“

      „Ma peaksin vist hakkama lastele esinema.“

      „Just. Sellepärast te ju siin olete. Oli imetore teiega kohtuda.“

      „Teiega niisamuti, Rachel.“

      Naine tuli leti tagant välja ja astus koridori. Edasi minnes lobises ta koolist ja linnast ning heitis aeg-ajalt mehe poole pilke, milles segunesid lugupidamine ja flirt. See käis asja juurde ning Raoul oli juba ammu õppinud mitte suhtuma tähelepanusse ülearu tõsiselt.

      Proua Milleri klass asus koridori lõpus. Rachel avas ukse.

      „Soovin edu,“ ütles naine.

      „Tänan.“

      Raoul astus üksinda klassi.

      Ruumis oli paarkümmend last, kes kõik vahtisid teda pärani silmi. Nende õpetajal, veetleval veidi üle neljakümnesel naisel, hakkasid silmad kiiresti pilkuma.

      „Oh, härra Moreno, ma ei suuda teid ära tänada, et nõustusite täna meile esinema. See on nii põnev.“

      Raoul naeratas. „Ma käin alati rõõmuga koolides lastega kohtumas.“ Ta vaatas klassi poole. „Tere hommikust.“

      Paar õpilast vastas tervitusele. Mõned tundusid olevat liiga elevil, et midagi öelda. Vähemalt poisid kindlasti. Enamikule tüdrukutest ei paistnud ta vähimatki muljet avaldavat.

      „Neljas klass, jah?“ küsis mees.

      Prillidega tüdruk esireas noogutas. „Me oleme edasijõudnute rühm, meie õppekava on raskem kui teistel.“

      „Ohoh,“ sõnas Raoul taganedes. „Targad lapsed. Kas hakkate minult matemaatika kohta küsima?“

      Tüdruku suu tõmbus naerule. „Kas teile meeldib matemaatika?“

      „Meeldib küll.“ Raoul vaatas klassi poole. „Kellele teist meeldib koolis väga?“

      Paar kätt tõusis.

      „Kool võib muuta teie elu,“ alustas Raoul õpetaja lauale toetudes. „Suureks saades peate leidma endale töö ja elatist teenima. Praegu on teie tähtsaim ülesanne koolis hästi õppida. Kes teab, miks meil on vaja õppida selliseid asju nagu lugemine ja matemaatika?“

      Nüüd tõusis rohkem käsi.

      Tavaliselt keskendus Raoul oma kohtumistel motivatsioonile, mentori leidmisele, parema elu poole püüdlemisele, kuid üheksa-aastastele tundus see keerulisevõitu. Seepärast kavatses mees rääkida sellest, kui oluline on, et kool meeldiks ja et lapsed annaksid õppides endast parima.

      „Kas te