Tondilatern. Joel Jans

Kas ta oskab võlutrikke teha?“

      Rajar naeris.

      „Mitte see sorts, vaid viinasorts.“

      Vana parm tõstis pea ja vaatas neid. Tundus, et ta oli nende omavahelist juttu kuulnud.

      „Ma oskan võlutrikke teha küll,“ lällutas ta, „ainult praegu ei tule võib-olla välja, ma olen liiga purjus.“

      „Aga sa proovi,“ ütles tüdruk, jäädes joodiku juures seisma. Rajar ohkas.

      „Lähme edasi,“ kutsus ta Siirit.

      „Oodake, ärge veel minge, ma kohe teen teile ühe triki,“ pomises vanamees. Ta kloppis kohmakalt oma taskuid, otsides sealt midagi, ja leidis otsitava lõpuks põuetaskust. Selleks oli mingi vana ja kriimuline rohekat värvi lapik karp. Vanamees võttis selle ühe käe peale ja tegi teisega selle kohal ringjaid liigutusi.

      „Kohe kargab siit väiksele preilile välja üks lillekimp,“ lubas ta pehme keelega.

      „Juba ootan,“ naeris Siiri. Rajar aga jõllitas parmu käes olevat karpi. Ta oli sellist karpi varem näinud! See oli tema igaöises painajas ja see oli generaatoriks, mis käivitas kogu toda painajalikku masinavärki! Seal see oli – ehtne ja päris, küll vana ja kulunud, kuid muidu täpipealt seesama generaatorikarp. Parm aga muudkui ringitas ja ringitas, kuni lasi käe alla.

      „Täna vist ikka ei õnnestu,“ lausus ta pettunult. „Natuke liiga palju sai sortsutatud täna. Te, lapsed, tulge homme, vot siis ma näitan teile ühte korralikku trikki. Kui ma sõjaväes...“

      „Hea küll, olgu peale,“ katkestas Siiri teda ja hakkas kiiresti minema. Rajar sai alles siis liikuma, kui vana parm generaatori tagasi taskusse toppis ja lummus, mis oli poisi endasse haaranud samamoodi nagu unenägudes, katkes.

      Uimaselt kõndis Rajar Siirile järgi.

      ***

      Seekord jõudis Rajar kooli õigeks ajaks. Vau, mõtles ta seda märgates, ema ei valetagi, kui räägib kogu aeg, et vennas võiks naise võtta, tüdrukud mõjuvad tõepoolest käitumisele hästi. Ta oli täna tulnud kodust tavalisest varem välja just Siiri pärast, sest kartis, et Siiri hakkab muidu ilma temata kooli minema. Rajar passis laisalt vastu fuajee seina nõjatudes ümbrust, kuni Siiri oma tagi garderoobi viskas ja mustad tupsudega sisejalanõud jalga pani. Siis eskortis ta tüdruku klassini. Ütle nüüd midagi, ütle, nõudis Rajar enda käest. Muidu läheb ta klassi ja ongi kõik.

      „Kus sa enne elasid siis?“ küsis ta. Siiri lõi särama, tundus, et temalgi polnud tahtmist kohe klassi minna.

      „Tartus,“ ja ta hakkas õhinal seletama millega ta seal kõik tegelenud oli. Enamik jutust läks Rajaril kõrvust mööda, sest animemaailm, milles Siiri tundus elavat, oli talle täiesti võõras.

      Nad ajasid seal ukse ees seistes omavahel kuni tunni alguseni juttu. Peamiselt rääkis muidugi Siiri ja Rajar püüdis lihtsalt läbi häda ree peal püsida. Lauri ja sinise silmaga Ragnar ilmusid samuti mingil ajal koridori, kuid tõmbusid jalamaid eemale ja vaid põrnitsesid neid koridori teisest otsast, julgemata Rajarist mööda klassi minna.

      Kui kell helises, noogutas Rajar Siirile, libistas pilgu üle koridorinurgast kiiskava kahe vihase silmapaari ja sammus laisalt oma klassi poole. Nüüd oli noormees veendunud, et oli saatnud troppidele selge sõnumi. Klounipaar võib küll omaette susiseda, kuid peavad nüüd leidma endale uue ohvri, kelle kallal hüpata.

      Esimene tund oli füüsika ja nagu tavaliselt vajus Rajar letargiasse täpselt samal hetkel, kui õpetaja suu avas. Siirile mõeldes otsis ta taskust telefoni välja, pani salamahti klapid kõrva ja hakkas netist otsima üht sarja, millest tüdruk pikalt rääkinud oli. Ta leidis kiiresti mingi striimimissaidi ja hakkas, telefoni laua alla peites, esimest hooaega vaatama. See ei tundunud eriti huvitav ja Rajari mõtted läksid uitama.