Table of Contents
 |
|
Unenägu
Tohutu masin rippus keset pimedust ja selle generaatorit, võrejaid antenne ja kondensaatoreid läbistasid kolossaalsed energiapahvakud. Kogu süsteem nagises ja ulgus nagu piinlev loom.
Kohutav ängistus pigistas Rajari rinda.
Aegamisi hakkasid üle kogu ta keha levima suurest pingest värinad, ta higistas – palavus, hirm, teadmatus. Võpatades ärkas ta oma voodis. Tuba oli pime ja higi nõrgus mööda ta keha, kuigi Rajar oli unes sipeldes teki maha ajanud. Ta püüdis südame hullumeelset pekslemist kontrolli alla saada ja hingas nii rahulikult, kui suutis. Masina detailid hõõgusid endiselt ta silme ees.
Aegamööda unenäo erksus ja mõju kahanesid ning tegid ruumi reaalsusele. Rajar kuulas toa teises nurgas magava vanema venna ühtlast norskamist ja jäi aegamööda ka ise uuesti magama.
|
|
|
Kohtumine
Rajari kodu asus Elva vanimas piirkonnas, jõe lähedal, ning see ühekordne luitunud puumaja oli üheaegselt nii selle kandi vanim kui ka silmatorkamatuim ehitis. Selle ehitanud gruusia töölistel oli olnud vaja lihtsat ja praktilist varjualust, kus raudtee ehitamise ajal viibida. See, et antud maja tahetakse veel rohkem kui sada aastat hiljem kasutada, neil too hetk pähe ei tulnud. Hiljem avastasid selle koha tänu raudteele ka tartlased ning aegamööda kerkisid Rajari kodu ümber paljud märksa uhkemad ja ilusamad ehitised, mis peitsid esmaasuka enda varju ning määrasid unustusse.
Poisi koolitee kulges piki raudteed läbi metsa ning mööda kohalikust surnuaiast. See oli pikk ning tüütu ja pealegi natuke ka kõhedavõitu tee ning seda mitte surnuaia, vaid hoopis metsast jõllitavate puuloomade tõttu, kes hämaramatel ja unistel hommikutel tundusid rohkem koletiste kui sõbalike metsaelajate moodi.
Surnuaed ise oli vana. Sellest andsid tunnistust roostest mullitavad ristid, loetamatuks sammaldunud hauakivid ning lõputud read unustatud hauaplatse. Paar värsket hauda tundusid kõige selle kõdu keskel suisa sobimatud. Nagu oleks keegi visanud kompostihunnikule paar värvilist torti. Rajar oli surnuaiast möödudes nõnda oma mõtetesse süvenenud, et oleks äärepealt vastutulijaga kokku põrganud.
„Kuule, peremees, ega sul sortsu viina ei ole?“
Viimasel hetkel jõudis Rajar parmuvälimusega mehe eest kõrvale põigata. Joodik oli pikka kasvu ja längus õlgadega, tema nägu oli peaaegu täielikult paksude räpaste karvade all peidus. Silmad tundusid selles karvameres kahe musta auguna. Nende pilgud ristusid ning Rajar võpatas parmu silmist kumavast kurbusest. Rajarile tundus kuidas sellest näost õhkuv nukrus levis üle kogu tema, üle kogu surnuaia ning linna. Kõik muutus halliks, masendavaks ja pleekinuks. Kõik hea oli justkui juba olnud, kadunud, maha maetud, kõdunenud ja jäänud kuskile kaugele kättesaamatusse ajahämarusse.
See tunne oli nii ehmatavalt tugev, et Rajar pistis mõtlemata jooksu. Ta ei peatunud enne, kui surnuaia väravgi oli juba kaugel selja taga. Ta peatus, tundes põletavat häbi, et ta oli lasknud ühel suvalisel joodikul end nõnda rööpast välja viia.
„Pagana argpüks,“ pomises Rajar nina alla. „Või sortsu talle vaja, ta ise on üks paras Sorts.“
Õnneks