Kui Federer 2017. aasta 2. jaanuaril turniiri alustab, on kohal rekordarv pealtvaatajaid – 13 600. Nad tervitavad seistes ovatsioonidega nii teda kui ka tema esimest võistlust pärast 177 päeva eest toimunud Wimbledoni poolfinaali. Federer võidab inglast Daniel Evansit suurelt ja koos partneri Belinda Benciciga lüüakse Suurbritanniat 3:0. Edasine näitab veenvalt, et Federer on vahepealset pausi hästi ära kasutanud; Alexander Zverevile kaotab ta kolme väga tasavägise seti järel ja Richard Gasquet’d ta võidab. „See oli ideaalne ettevalmistus Austraalia lahtiste jaoks,“ võtab Federer asja kokku. Ta astus vastu kolmele erineva stiiliga mängijale ning oli oma tulemusega väga rahul. Et nad Benciciga grupi- ja finaalvõidust napilt ilma jäid, on väike asi.
Melbourne’is peatub Federer samas hotellis, kus ta aasta eest vannivett lastes oma põlve vigastas – ebausklik pole ta kunagi olnud. Suure slämmi turniiri ajal on lärm meeletu, Perthi sundimatu puhkusemeeleolu valitseb ka siin. Federeri jaoks on palju asju harjumatud. Ta ei olegi enam üks peamisi favoriite, ametlikus kavas on temast vaid väike pilt ühel leheküljel koos viie teise mängijaga. Aga tal on ka seljataga pool aastat ilma ühegi edetabeliturniirita, mis on tenniseproffide maailmas terve igavik. Federer on langenud edetabelis 17. kohale, ka asetuse järgi omab ta samasugust harjumatult madalat positsiooni ning sellele vastavalt ei ole ka ta loosimise väljavaated head.
Turniiri vastava kulgemise korral tekib tal seitsmest ringist kolmandas võimalus kohtuda lõpuks ka esikümne mängijatega. Hea esinemine Hopman Cupil on üldised ootused üles kütnud. Ka Austraalia tuntuim tennisist Rod Laver läheb selle ennustusega kaasa: „Kui Federeril kõik klapib, võib ta ka võita.“ Sõnad, mis panevad kahtlema selle meeldiva mehe tõsiseltvõetavuses.
Federer ise on lihtsalt väga rõõmus, et ta Melbourne’i välja jõudis. Küsimusele tema loosikoha kohta, mida ajaleht Melbourne Age nimetab kiirteeks põrgusse, vastab Federer üllatuslikult nii: „See on hea loosikoht, kuna sellel on minu nimi.“ Teadmatus, kus ta oma võimete poolest seisab, muudab Federeri tavalisest närvilisemaks ja ta ei hellita suuri lootusi. „Oleks tore, kui ma veerandfinaalidesse edasi saaksin,“ ütleb ta. „Poolfinaalid ei ole eesmärgiks.“ Tema jaoks olevat suur edu juba see, et ta üleüldse võistluses on.
Severin Lüthi kinnitab omalt poolt tavapärasest madalamaid ootusi: „Ükskõik, milline on turniiri tulemus, me oleme igal juhul õnnelikud viimastel kuudel toimunud arengute üle. Tiitlivõitudest ei saa praegu veel rääkida.“ Kuna Federer oli viimati poolfinaalis aasta tagasi, kukuks ta varajase väljalangemise korral maailma tenniseedetabelis 30 parima hulgast välja. Mis siis juhtuks, oskab Lüthi päris hästi ennustada: „See tähendaks taas, et ta on oma võimaluse maha mänginud.“ Kuid ta on siiski veendunud: „Mängu poolest on Roger sada protsenti tagasi, ta on kõik oma löögid uuesti üles leidnud.“
Esialgu ei ole seda siiski näha. Federer astub esimeses mängus väljakule valges, ebaühtlaste mustade triipudega T-särgis, mis meenutab sebrat ja mõjub rahutuna. Daily Maili sõnul meenutab särk värelevat telekapilti. Esimeseks vastaseks on üks väheseid Federerist vanemaid mängijaid turniiril, austerlane Jürgen Melzer, kes on sel hetkel maailma edetabelis 300. kohal. Esmaspäevahommikune partii algab talle halvasti; ta kaotab esimesed neli punkti, kõik ebapuhaste ja reketi servaga tehtud tabamuste tõttu – närvilisuse tulemus. Sellest kujuneb tormiline matš, mille Federer lõpuks ikkagi võidab tulemusega 7:5, 3:6, 6:2, 6:2. „Olin pinges, pidin kõigepealt rahunema ja vabamaks muutuma,“ räägib Federer pärast. Ta olevat nii rõõmus ja tänulik selle eest, et saab taas turniiril võistelda ning seetõttu oleks ta enda sõnul ka kaotusega rahul olnud. „Need ei ole tunded, mida üks tennisemängija tunda tahab. Loodetavasti kaovad need võimalikult kiiresti,“ mainib ta.
Kolmapäeval on ta vastaseks kvalifikatsioonist edasi pääsenud noor ameeriklane Noah Rubin, edetabeli 200. asetusega. Ja taas on Federeril raske. Kolmandas setis peab ta tõrjuma kaks palli 2:6, kuid võidab lõpuks tänu oma suurtele kogemustele siiski 7:5, 6:3, 7:6.
Sellega on sisseelamisring läbi. Järgmises voorus ootab teda vastasena juba esikümne reket Tomáš Berdych, kellele Federer on varem juba kuus korda kaotanud. Federer ise kommenteerib seda nii: „Ma pean astuma sammu edasi, ja kiiresti.“
Ja just nii lähebki, mõnes mõttes üsna imetabasel viisil. Ebalev tagasipöörduja muutub Berdychist tuleneva ohu tõttu võluriks. Tema võlujõud on korraga tagasi. Ta ei jäta tšehhile mingit võimalust, lööb teda üheksakümne minutiga 6:2, 6:4, 6:4. Ning kohe on tagasi ka tema eneseusk: just seda mängu ta märguandena vajaski. Ta saab sellega hakkama, ta suudab endiselt tõusta tippmängijaks, isegi samamoodi, nagu parimatel aegadel.
Viienda reketi Kei Nishikori vastu mängides on Federeril hoog endiselt sees, ta võidab kaheksandikfinaali viie setiga, saades sellega ühtlasi kinnituse, et tema keha peab nõudlikematele ülesannetele vastu. „Ta mängib tennist lihtsalt väga targalt,“ kiidab Nishikori treener Michael Chang. „Ja sügaval sisimas teab ta, et on tšempion, kes on võimeline võitma kõikjal.“
Siis aga avaneb ootamatult veel üks võimalus. Veerandfinaalis ei kohtu Federer mitte oodatult tugeva Andy Murray’ga, vaid ootamatu üllataja Mischa Zvereviga, kes trumpas šotlasest edetabelihoidja üle oma lakkamatute võrgurünnakutega. Federer samasse lõksu ei lange, ta on vasakukäelise sakslasega mängides ärgas ja ajab tal oma passeerlöökidega vaat et pea ringi käima. Nii ongi Federer poolfinaalis, ta on oma eelmise aasta tulemust korranud, edetabeli suur kukkumine on ümber pööratud ja kõik ootused suurelt ületatud.
Paraku ei lähe aga sama hästi eelmise aasta turniirivallutajal Novak Djokovicil, kes ootamatult teises voorus usbeki Denis Istomini vastu mängides välja kukub. Seega seisab Federer poolfinaalis vastamisi teise vana tuttavaga, Stan Wawrinkaga, rootslasest treeneri Magnus Normani käe all tšempioniks tõusnud šveitslasest kaasmaalasega, kellega nad võitsid 2008. aastal Pekingis paarimängu olümpiakulla. Lääne-šveitslane on edetabeli neljanda reketina tõusnud vahepealsel ajal Federerile igati vääriliseks vastaseks, lisaks võitis ta erinevalt Federerist 2014., 2015. ja 2016. aastal ühe suure slämmi tiitli, kõigepealt Melbourne’is, siis Pariisis ja lõpuks New Yorgis. Wawrinkast on vahepeal saanud Šveitsi esimene tennisist.
Teist korda tenniseajaloos kohtuvad need kaks šveitslast, et võistelda suure turniiri finaalikoha eest. 2015. aastal USA Openil võitis kohtumise kindlalt Federer. Ka Melbourne’is kindlustab Federer endale mõlema esimese seti võidu, kuid siis juhtub midagi kummalist. Wawrinka lahkub väljakult, silmis pisarad. Ta on pettunud ja tema vasak põlv teeb jälle valu. Ta naaseb siiski uue energiaga, võidab kolmanda seti kõigest kahekümne minutiga ja on võidukas ka neljandas setis. Nüüd on Federeri kord väljakult lahkuda. Juba mitu päeva on tema vasaku jala lähendajalihased valu teinud. „Müür, mida ma juba ammu kartnud olin, seisiski mu ees,“ mõtles ta sel hetkel, nagu ta hiljem tunnistas. Kuid tal õnnestub end sellest läbi murda. Tänu suurtele kogemustele ja võitjahingele võidab ta taas serviga. Ta kaitseb viiendas setis kaks murdepalli, võidab lõpuks 7:5, 6:3, 1:6, 4:6, 6:3 ja ongi finaalis. Esimest korda seitsme aasta jooksul Melbourne’is, 35-aastasena, pooleaastase tennisepausi järel.
„See on kinnituseks kõigele, mida ma viimase kaheteistkümne aasta jooksul teinud olen,“ ütleb ta eufooriliselt. „Minu töö koos Pierre Paganiniga oli algusest peale suunatud pika karjääri ülesehitamisele.“ Oma finaalivastast ta sel neljapäeval veel ei tea. See selgub alles päev hiljem Rafael Nadali ja Grigor Dimitrovi mängust. Federer jälgib nende viiesetilist poolfinaali koos oma treenerite Ivan Ljubičići ja Severin Lüthiga algusest lõpuni, kogudes nii väärtuslikke vihjeid. Dimitrovi mängustiil on sarnane tema enda omale, bulgaarlane peab kuni lõpuni hästi vastu, kuid kaotab siiski. Kui Nadal sel õhtul lõpuks finaali jõuab, on Federer juba mitu tundi koos oma treenerite, kahe kavala tenniseanalüütikuga, vaikselt võistlusplaani koostanud.