Skellig. David Almond

juustesse ja nahale. Põrand oli lagunenud ja murenenud. Avasin tolli võrra kapiust ja nägin taskulambi valguses, kuidas miljon kakandit minema sibas. Piilusin suurde kivianumasse ja nägin mingi väikese looma luid, kes oli sinna ära surnud. Kõikjal paistis surnud kärbseid. Siin-seal vedeles igivanu ajalehti ja ajakirju. Valgustasin ühte neist ja nägin, et see oli peaaegu viiskümmend aastat vana. Liikusin väga ettevaatlikult. Kartsin, et iga hetk võib kogu see kupatus mulle kaela sadada. Tolm tungis ninna ja kurku. Teadsin, et varsti nad hakkavad mind hüüdma ja et mul oleks parem siit juba välja ronida. Kummardusin üle teekastide hunniku, suunasin valgusvihu nende taha ja siis nägingi teda.

      Ma arvasin, et ta on surnud. Ta istus, jalad välja sirutatud ja pea toetatud vastu seina. Ta oli kaetud tolmu ja ämblikuvõrkudega nagu kõik muugi ning tema nägu oli kõhn ja kahvatu. Kärbsed olid takerdunud tema juustesse ja õlgadele. Ma valgustasin tema valget nägu ja musta ülikonda.

      „Mida sa tahad?“ küsis ta.

      Ta avas oma silmad ja vaatas mulle otsa.

      Ta hääl kähises nagu poleks ta seda aastaid kasutanud.

      „Mida sa tahad?“

      Mu süda tagus ja puperdas.

      „Ma küsisin, mida sa tahad?“

      Siis ma kuulsin, kuidas nad mind majast hüüavad.

      „Michael! Michael! Michael!“

      Ma pugesin kiiruga kolude vahelt tagasi ja väljusin uksest. See oli isa. Ta tuli teerada mööda minu poole.

      „Kas me ei ütelnud sulle …„ alustas ta.

      „Jah,“ ütlesin ma. „Jah. Jah.“

      Ma hakkasin endalt tolmu maha kloppima. Ämblik laskus mu lõua otsast mööda pikka niiti alla.

      Isa pani mulle käe ümber.

      „See on sinu enda heaolu pärast,“ ütles ta. Ta noppis mu juustest välja surnud kärbse.

      Isa virutas vastu garaaži seina ja kogu ehitis värises.

      „Näed?“ ütles ta. „Kas sa kujutad ette, mis võiks juhtuda.“

      Haarasin tal käest, et takistada tal uuesti virutamast.

      „Ära tee,“ ütlesin ma. „Kõik on korras. Ma saan aru.“

      Isa pigistas mu õlga ja ütles, et asjad pöörduvad varsti paremuse suunas.

      Ta naeris.

      „Klopi end puhtaks, enne kui ema sind näeb. Jah?“