Mara hakkas naerma.
„Sa ei saanud aru kõige põhilisemast, Porfiri.”
„Millest?”
„Kaasaegsest kunstist „midagi jagada” selle vandenõust osa võtmata ei ole võimalik – sest vandenõulase prillid tuleb ette panna juba ainuüksi sellekski, et seda kunsti avastada. Prillideta näevad silmad kaost ning süda tajub meelehärmi ja aimab pettust. Aga kui vandenõust osa võtta, saab pettusest mäng. Näitleja laval ei valeta ju, kui ta ütleb, et on Tšitšikov. Ta mängib – ja toolist millele ta toetub, saab troika. Vähemasti kriitiku silmis, kes on kasus osaline… Saad sa aru?”
„Umbkaudu,” vastasin ma. „Ma ei ütleks, et sügavuti, kuid suudan kõneluses sõna sekka öelda.”
„Ja nüüd, Porfiri, peaks sul tekkima teine küsimus.”
„Milline?”
„Misjaoks ma kõike seda sulle seletan?”
„Jah,” kordasin ma, „tõepoolest. Misjaoks?”
„Selleks,” ütles Mara, „et sind ei paneks imestama see, mida sa näed, kui me alustame tööd. Sul tuleb tegemist üsnagi hinnaliste objektidega. Ja sulle võib tunduda kummaline, et elektrooniline koopia või videoinstallatsioon, mille võib avalikult kättesaadavast kultuurimaterjalist teha ükskõik kes, on arvatud unikaalseks kunstiesemeks ja seda müüakse meeletu raha eest. Kuid usu mind, see on täpselt sama situatsioon, mis maaliga „Orange, red, yellow”. Kui sa seda vaadates näed enda ees valgusfoori udus, siis oled sa võhik, ükskõik kui veenvalt su jutt ka teiste võhikute meelest ei kõlaks. Jäta meelde põhiline: kunstiobjektid, millega sul tuleb tegemist, ei vaja sinu sanktsiooni. Ja kunstikogukonna sanktsioon on neil juba olemas.”
„Mis kujul see sanktsioon on välja antud?”
„Porfiri,” ohkas Mara, „küll sa oled tähelepanematu. Sellisel kujul, et nad osteti ära.”
„Kas nad enne seda käisid läbi ekspertiisist?” küsisin ma umbusklikult. „Kas ekspertiisiakt on olemas?”
Mara naeratas.
„Ekspertiis on kõikide juhtumite puhul väga tõsine. Selle viib läbi kõige autoriteetsem instants, mis tänapäeva maailmas üldse olemas on. Kuid see allikas ei reklaami ennast – ja sinul pole tarvis temast midagi teada.”
„Nõndaks,” ütlesin ma. „Pilt hakkab vähehaaval ilmet võtma. Ja mis hinnalised kunstiobjektid need siis on?”
„Kips,” vastas Mara.
Just siin ta tõigi selle sõna kuuldavale esimest korda. Just nimelt siin.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.