„Te olete alati öelnud, et inimene peab ülekohtule vastu seisma,” vastasin. „Koolis räägitakse sedasama.” Ma teadsin, et olin üle piiri läinud, ent ei kavatsenud vabandust paluda.
„Milline on meie järgmine samm?” küsis Melanie, mitte minult, vaid Neililt. „Daisy, kas sa saaksid mulle vett tuua? Külmkapis on jääd.”
„Võib-olla asi polegi nii hull,” ütles Neil.
„Me ei saa riskida,” kuulsin Melanied ütlevat. „Me peame otsemaid liikuma hakkama. Ma helistan Adale, ta hangib kaubiku.”
„Varuplaani ei ole,” vastas Neil. „Me ei saa …”
Ma tulin klaasitäie veega tuppa tagasi. „Mis toimub?” küsisin.
„Kas sul koolitöid ei ole teha?” küsis Neil.
11
Kolm päeva hiljem murti Rõivakütti sisse. Poel oli häiresüsteem, aga murdvargad käisid sees ära, enne kui kohale jõuti, mis ongi häiresüsteemide viga, ütles Melanie. Vargad ei leidnud raha, sest Melanie ei hoidnud poes kunagi sularaha, kuid mõni Kantava Kunsti osakonna ese oli ära viidud ja Neili kabinet segi pööratud: kaustad olid põrandal laiali. Ära oli viidud ka mõni tema kollektsiooni ese: mõni kell ja vana fotoaparaat, vana üleskeeratav kloun. Pood oli põlema pandud, aga asjatundmatult, ütles Neil, nii et tulekahju kustutati ruttu.
Saabusid politseinikud ja küsisid, kas Neilil ja Melaniel on vaenlasi. Nad vastasid, et ei ole ja kõik on hästi – ilmselt otsisid mõned tänavaasukad uimastiraha –, aga ma sain aru, et nad on häiritud, sest nad rääkisid nii nagu siis, kui nad ei tahtnud, et mina pealt kuuleksin.
„Nad viisid fotoaparaadi ära,” ütles Neil Melaniele, kui ma kööki läksin.
„Millise fotoaparaadi?” küsisin.
„Oh, lihtsalt ühe vana aparaadi,” vastas Neil. Ta katkus jälle juukseid. „See oli siiski haruldane.”
Sestpeale muutusid Neil ja Melanie üha närvilisemaks. Neil tellis poele uue häiresüsteemi. Melanie ütles, et me võiksime teise majja kolida, aga kui ma hakkasin küsimusi esitama, teatas ta, et see oli kõigest uitmõte. Neil ütles sissemurdmise kohta Kahju ei sündinud. Ta kordas seda mitu korda ja see pani mind juurdlema, millist kahju õigupoolest tekitati peale tema lemmikkaamera kadumise.
Sissemurdmisjärgsel õhtul leidsin Melanie ja Neili televiisorit vaatamas. Tavaliselt nad seda õieti ei vaadanudki – see lihtsalt mängis kogu aeg –, aga seekord oli neil tõsi taga. Üks pärlitüdruk, keda teati vaid kui „tädi Adriannat”, oli leitud surnuna korterist, mida ta koos oma pärlitüdrukust kaaslasega üüris. Tal oli tema enda hõbedane vöö kaela ümber tõmmatud ja ukselingi külge seotud. Ta on mitu päeva surnud olnud, ütles kohtuekspert. Teise korteri omanik oli lehka tundnud ja politseisse teatanud. Politsei sõnutsi oli tegemist enesetapuga, sest selline enesekägistamismeetod oli tavapärane.
Näidati surnud pärlitüdruku pilti. Ma uurisin seda hoolikalt: rõivaste tõttu oli mõnikord raske pärlitüdrukute vahel vahet teha, aga mulle meenus, et ta oli hiljuti Rõivakütis brošüüre jagamas käinud. Seal käis ka tema kaaslane, keda tunti „tädi Sally” nime all ja kes – nii ütles uudisteankur – oli jäljetult kadunud. Ka temast oli pilt: politsei palus teada anda, kui teda on nähtud. Gileadi konsulaat polnud juhtunut seni kommenteerinud.
„See on kohutav,” ütles Neil Melaniele. „Vaene tüdruk. Milline õnnetus.”
„Miks?” küsisin mina. „Pärlitüdrukud on Gileadi teenistuses. Nad vihkavad meid. Seda teavad kõik.”
Siis vaatasid nad mõlemad minu poole. Millise sõnaga seda pilku kirjeldada? Küllap oli see trööstitu. Ma olin jahmunud: miks see neile korda läks?
Tõeliselt hullud asjad juhtusid mu sünnipäeval. Hommik algas nii, nagu oleks kõik normaalne. Ma tõusin, panin selga Wyle’i kooli ruudulise vormiriietuse – kas ma olen juba öelnud, et meil oli vormiriietus? Panin rohelistes sokkides jalgade otsa mustad paeltega kingad, sidusin juuksed hobusesabaks, mis oli üks ette kirjutatud koolisoengutest – ei mingeid rippuvaid lokke – ja läksin trepist alla.
Melanie oli köögis, mille keskel oli graniidist lett. Mulle oleks selle asemel meeldinud vaigust ja korduvkasutatavast klaasist pind nagu meie kooli kohvikus – läbi vaigu olid näha selles olevad esemed, ja ühel letil oli nende seas pesukaruskelett, nii et alati oli, millele keskenduda.
Enamasti sõime just köögileti ääres. Meil oli olemas lauaga elu-söögituba. See oli mõeldud pidulike õhtusöökide puhuks, aga Melanie ja Neil ei korraldanud pidulikke õhtusööke; selle asemel korraldasid nad koosolekuid, mis olid seotud üritustega, mida nad toetasid. Eelmisel õhtul olid mõned inimesed meil käinud: laual oli ikka veel mitu kohvitassi ja taldrik kreekeriraasukeste ning mõne kipras viinamarjaga. Ma polnud näinud, kes need inimesed olid, sest olin ülemisel korrusel oma toas, vältides selle tagajärgi, millega ma olin vahest hakkama saanud. See oli kindlasti hullem asi kui tavaline sõnakuulmatus.
Ma läksin kööki ja võtsin leti taga istet. Melaniel oli selg minu poole; ta vaatas aknast välja. Aknast, kust paistis meie aed: ümmargused tsemendist taimerestid rosmariinipõõsastega, siseõu välilaua ja -toolidega ning kaugemal tänavanurk.
„Hommikust,” ütlesin mina. Melanie keeras kannal ringi.
„Oi! Daisy!” ütles ta. „Ma ei kuulnud su tulekut! Palju õnne sünnipäevaks! Kena kuutteist!”
Neil ilmus hommikust sööma alles siis, kui mul oli aeg kooli minna. Ta oli ülemisel korrusel ja rääkis telefoniga. Ma olin veidi puudutatud, aga mitte ülearu: Neil oli väga hajameelne.
Melanie viis mind autoga kooli nagu tavaliselt: talle ei meeldinud, kui ma üksinda bussiga kooli sõitsin, ehkki peatus oli otse meie maja juures. Ta ütles – nagu alati –, et on teel Rõivakütti ja võib vägagi hästi mind ära viia.
„Täna õhtul sööme su sünnipäevakooki jäätisega,” ütles ta ja tema hääl kerkis lause lõpus, nagu oleks tegu küsimusega. „Ma tulen sulle kooli järele. Neil ja mina tahame sulle üht-teist rääkida, kuna sa oled nüüd küllalt vana.”
„Olgu,” ütlesin. Ma arvasin, et juttu tuleb poistest ja sellest, mida tähendab nõusolek, ja sellest olin koolis piisavalt kuulnud. Jutuajamine ähvardas tulla piinlik, aga ma pidin sellega hakkama saama.
Ma tahtsin vabandust paluda selle eest, et olin protestimarsil käinud, aga siis olime juba kooli juures ja ma polnud andeks palunud. Ma väljusin autost vaikides; Melanie ootas, kuni olin koolimaja ukseni jõudnud. Ma lehvitasin talle ja tema lehvitas vastu. Ma ei tea, miks ma seda tegin – tavaliselt ei teinud. Küllap see oli omalaadne andekspalumine.
Ma ei mäleta sellest koolipäevast suurt midagi, ja miks peaksingi mäletama? See oli tavapärane. Tavapärane nagu autoaknast väljavaatamine. Esemed mööduvad, see ja teine, see ja teine, erilise tähenduseta. Selliseid tunde ei jäeta meelde; need on harjumuspärased nagu hammaste pesemine.
Mõni kodutöösõber laulis mulle kohvikus lõuna ajal „Õnne soovime sul”. Mõni teine plaksutas.
Siis oli õhtupoolik. Õhk oli läppunud, aeg venis. Ma istusin prantsuse keele tunnis, kus me pidanuksime lugema lehekülje Colette’i novellist „Mitsou”, mis rääkis varieteetähest, kes peitis oma garderoobi mitu meest. Lisaks tõsiasjale, et raamat oli prantsuskeelne, pidi see jutustama ka sellest, kui hirmus oli naiste elu, aga Mitsou elu ei tundunud mulle hirmus. Kena meest oma riidekappi peita – ma soovisin, et oleksin saanud seda teha. Aga isegi kui ma oleksin sellist meest tundnud, kuhu ma oleksin pidanud ta peitma? Mitte omaenda magamistoa kappi: Melanie oleks otsekohe taibanud, ja kui mitte, oleksin pidanud meest toitma. Ma mõtlesin selle üle järele: