Taksojuht laseb signaali, sest mingi värskelt duši alt tulnud sitapea, kes roomas otse välja sellest Bret Easton Ellise teose esialgsest mustandist, mis kunagi päevavalgust ei näinudki, läheb enda ümbrust märkamata üle tee. Ta ütleb vabandust, aga ei mõtle seda tõsiselt, ja ta libistab käega läbi oma blondide juuste.
Tal on liiga palju juukseid.
Ja ta kõnnib neist trepiastmetest üles, nagu oleks need tema omad, nagu oleks need tema jaoks ehitatud, ja uks avaneb juba enne, kui ta kohale jõuab, ja sina avasid talle ukse ja nüüd oled sa seal, juhatad ta sisse ja suudled teda enne, kui uks sulgub, ja su käed
nii pisikesed käed
on nüüd tema juustes ja ma ei näe teist kumbagi, kuni te elutuppa jõuate ja ta istub diivanile ja sina tirid oma särgi seljast ja ronid talle peale ja sa hööritad oma puusi nagu strippar ja see kõik on nii vale, Beck. Ta rebib su puuvillased alukad jalast ja annab sulle laksu ja sina niutsatad ja ma tulen teisele poole tänavat ja nõjatun vastu sinu maja ust, sest ma pean seda kuulma.
Anna andeks, issi! Anna andeks!
Ütle seda veel kord, väike tüdruk.
Anna andeks, issi.
Sa oled paha tüdruk.
Ma olen paha tüdruk.
Sa tahad laksu saada, eks ole ju?
Jah, issi, ma tahan laksu saada.
Ta on sinu suus. Ta käratab su peale. Ta annab sulle laksu. Aeg-ajalt kõnnib mõni Truman Capote mööda ja vaatab, reageerib ja pöörab siis pilgu ära. Mitte keegi ei anna sellest politseile teada, sest keegi ei taha tunnistada, et ta vaatas. See on faking Bank Street. Ja nüüd sa kepid teda ja mina lähen tagasi oma tänavapoolele, kus ma näen, et ta ei armatse sinuga. Sa krabad tal juustest – liiga palju juukseid –, nagu see võiks sind ja su jutustusi päästa. Sa väärid paremat ja see ei saa ju ometigi hea tunne olla, kuidas ta sind krahmab oma suurte nõrkade kätega, mis pole päevagi tööd teinud, kuidas ta vastu su perset lajatab, kui on lõpetanud. Sa hüppad maha ja nõjatud tema vastu ja ta lükkab sind eemale ja sa lubad tal oma korteris suitsetada ja ta puistab tuha su Browni kruusi – sellesse, mis on suurem, kui su korter – ja sa vaatad „Lauluässasid”, kuni tema suitsetab ja lükkab sind eemale, kui sa tema vastu nõjatud. Sa näed kurb välja ja
mitte kellelgi maailmas ei ole nii pisikesed käed
välja arvatud sinul ja minul. Miks ma selles nii kindel olen? Kolm kuud tagasi, kui sa mind veel ei tundnud, kirjutasid sa sellise tviidi:
Äkki me võiks kõik lihtsalt ausad olla ja tunnistada, et me teame, kes #eecummings on #Hannahjataõed filmi pärast? Okei, huhh. #aitabjamast #lõppteesklusele
Näed, kuidas sa rääkisid minuga juba siis, kui sa isegi ei tundnud mind veel? Kui ta lahkub, ei ole tal käes Paula Foxi raamatut „Meeleheitel inimesed”. Ta on blond naistevihkaja, kes kergitab oma kraed ja puhub juuksed silmist. Ta kasutas sind just ära ja ta ei ole su sõber ja ma pean lahkuma. Sina pead duši alla minema.
3
ENNE sind oli Candace. Tema oli ka kangekaelne, nii et ma olen sinuga kannatlik, samamoodi nagu ma olin kannatlik temaga. Ma ei heida seda sulle ette, et sa kirjutad oma vanasse kobakasse arvutisse igast faking asjast siin maailmas peale minu. Ma ei ole loll, Beck. Ma tean, kuidas kõvakettalt asju otsida, ja ma tean, et mind ei ole seal, ja ma tean, et sul pole ka midagi, mis võiks meenutada märkmikku või päevikut.
Üks võimalik teooria on: sa kirjutad minust oma telefoni märkmetesse. Lootma peab.
Aga mina ei tõmbu sinust eemale. Tõsi, sa oled ebaharilikult seksuaalne. Hea näide: sa lausa neelad Craigslisti juhusuhete rubriiki, kopeerid ja kleebid oma lemmikpostitused arvutisse ühte suurde faili. Miks, Beck, miks? Õnneks sa päriselt ei tegele juhusuhetega. Ju siis tüdrukutele meeldib koguda muudki kui lehtkapsasupi retsepte või viletsalt sõnastatud grammatikat solvavaid issifantaasiaid, mida meeleheitel erakud valmis kirjutavad. Hei, ma olen ikka veel siin, ma võtan sind sellisena, nagu sa oled. Ja hea küll. Sa lased sellel blondil väärakal endaga teha asju, mida sa nendest Craigslisti kuulutustest lugesid. Aga vähemalt on sul piirid. See pervo ei ole su poiss-sõber, sa saatsid ta tänavale, kuhu ta kuulubki, nagu tekitaks ta sinus vastikust, peakski tekitama. Ma lugesin läbi kõik su värskemad meilid ja asi on ametlik: sa ei öelnud kellelegi, et ta oli sinu korteris, sinu sees. Ta ei ole su poiss-sõber. See on kõik, mis loeb, ja ma olen valmis sind leidma ja ma suudan sind leida ja ma olen selle Candace’ile võlgu. Kallis Candace.
Esimest korda nägin ma Candace’it Brooklynis Glasslandsi klubis. Ta mängis flööti bändis, mis tal koos õe ja vennaga oli. Sulle oleks nende muusika meeldinud. Nende bändi nimi oli Martyr ja ma tahtsin temaga kohe tuttavaks saada. Ma olin kannatlik. Ma järgnesin neile kõikjale Brooklynisse ja Lower Manhattanile. Nad olid head. Top neljakümnesse ei oleks nad kunagi jõudnud, aga mõnikord lasti mõnda nende laulu mingis viletsas teismelistele mõeldud CW telekanali saates ja nende kodulehel oli siis hullumaja. Neil polnud esindajat, sest nad ei suutnud milleski kokku leppida. Igatahes, Candace oli neist kõige ilusam, bändi esimuusik. Ta vend oli tüüpiline trummarist persekukkunud jobu ja ta õde oli lihtsake ja andekas.
Sa ei saa tüdrukule lihtsalt peale kontserti peale lennata, eriti kui nende bändi muusika on mingi ambient techno electro pask ja kui ta kontrolliv psühhost vend (kes muide ei oleks mitte kunagi sellesse bändi saanud, kui ta õed seal olnud poleks) alati läheduses hängib. Ma pidin saama Candace’iga omavahele jääda. Ja tema „kaitsva” venna tõttu ei saanud ma olla mingi tüüp, kes talle külge lööb. Ma oleks ära surnud, kui poleks saanud teda oma käte vahel hoida või vähemalt astuda sammu sinna suunas, et teda oma käte vahel hoida saaksin. Seega ma improviseerisin.
Ühel õhtul, Glasslandsi ees, kus see kõik alguse sai, tutvustasin ma end Martyrile kui Stop It Recordsi uut assistenti. Ütlesin neile, et olen talendiotsingul. Noh, bändidele meeldib, kui neid otsitakse, ja seal ma siis mõned minutid hiljem olingi, istusin koos Candace’i ja tema tüütu õe ja vennaga laua taga ja jõin viskit. Ta õde lahkus, tubli tüdruk. Aga vend tekitas probleeme. Ma ei saanud Candace’it suudelda ega tema telefoninumbrit küsida. „Saada mulle meil,” ütles Candace. „Ma saan sellest siis pildi teha ja selle Instagrami riputada. Meile meeldib, kui plaadifirmad ise ühendust võtavad.”
Niisiis ma tegin, mida Elliot filmis „Hannah ja ta õed” teinud oleks. Ma pidasin Stop It Recordsi juures valvet, see oli hale väike urgas, ja märkasin, et seal käib iga päev üks poiss, keda kutsutakse Petersiks. Enne ja pärast tööd põikab ta kõrvaltänavasse ja suitsetab natuke kanepit. Ega teda ei saakski süüdistada, arvestades seda, mida ta tööl taluma peab. Peters pidi assisteerima kõiki neid plaadifirma kitsastes teksades idikaid, kes kutsusid oma prille silmaklaasideks ja nõudsid suhkruasendajat ja ekstra Parmigiano-Reggianot. Nii ma siis pidasin ühel päeval sel kõrvaltänaval oma joint’iga valvet ja küsisin Petersilt tuld. Temaga oli lihtne sõbraks saada – tootemisamba alumised inimesed janunevad teiste inimeste järele. Ma rääkisin talle oma Candace’i-dilemmast, kuidas ma rääkisin tüdrukule, et ma töötan Stop Itis, ja see oli tüübi enda idee, et ta võiks tüdrukule oma meiliaadressiga kirjutada ([email protected]) ja mind teeselda. Candace kirjutas vastu, kergemeelne ja kuum. Ja loomulikult andis ta mulle (asst1-le) oma numbri.
Ma ei tundnud end Petersi ärakasutamise pärast halvasti, vähemalt tundis ta lõpuks ometi, et tal on midagi, mis võiks võimule sarnaneda. Ja mõnikord pead sa faktidega loominguline olema, et tüdrukut endale saada. Ma olen näinud piisavalt romantilisi komöödiaid teadmaks, et minusugused romantilised kutid satuvad alati sellise supi sisse. Kate Hudsoni kogu karjäär eksisteerib ainult sellepärast, et armunud inimesed valetavad mõnikord selle kohta, kus nad töötavad. Ja Candace uskus, et ma olin talendiotsija. Ma