Melissa Craigi müsteeriumid
Betty Rowlands
Mõrv Viirpuuvillas
Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti
Originaali tiitel:
Murder at Hawthrone Cottage
Betty Rowlands
Bookouture
Toimetanud Mari Tuuling
Kujundanud Piia Stranberg
Copyright © Betty Rowlands 1990, 2018
Originally published as A Little Gentle Sleuthing by Hodder & Stoughton Ltd. in 1990
First published by Bookouture, Storyfire Ltd., in 2018
Autoriõigus tõlkele: Piret Lemetti ja OÜ Eesti Raamat, 2019
ISBN 978-9949-683-54-3
ISBN 978-9949-683-55-0 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti Raamat
E-raamat OÜ Flagella
Autori märkus
Ülem- ja Alam-Benbury külasid te üheltki Cotswoldi kaardilt ei leia. Nii külad, nende asukad kui ka kõik teised selles raamatus mainitud tegelaskujud ja paigad on kujutlusvõime vili.
Esimene peatükk
Melissa Craig pakkis märtsi alguses oma viimase kriminaalromaani käsikirja kokku ja edastas koos järgneva kaaskirjaga oma agendile.
Armas Joe!
Mõned järgmised nädalad ei kuule sa minust midagi, kuna ma valmistun kolima. Olukord on hetkel veidi ärev, kuid ühte võin ma sulle öelda: ootan rahulikku elu maal enam kui midagi muud. Majake on tõeline unelm. See asub Ülem-Benbury nimelise küla lähedal, tegemist on ühe poolega paarismajast, mis on kükitab oru serval; oru põhjas voolab jõenire. Idülliline! Mul on vaid üks lähinaaber – teise majapoole asukas –, kuid temaga pole ma veel kohtunud. Mulle räägiti, et tegemist on välismaal talvituva kunstnikuga. Tundub huvitav.
Tervitades Melissa
Olles hetke mõelnud, lisas naine:
P. S. Umbes veerand miili kaugusel orus asub karjasehütt. See on lagunenud, lehkab pisut ja kui tuul teatud suunast puhudes läbi katuses olevate aukude vuhiseb, tundub see üsna kõhedust tekitav. Laiba leidmiseks ideaalne asupaik, mis?
Maja leidmine oli olnud õnnelik juhus. Melissa oli Bristolis, kus ta uurimistööd tegi, kinnisvarabüroo akna all maha kukkunud kinnast üles tõstnud ja end sirgu ajades oli naise pilk langenud ülesvõttele, mis oli tehtud säraval talvehommikul, mil lumi katkiseid katusekive varjas ja varjud said taevasinalt tooni. Murul seisis linnuvann ja õunapuu külge oli naelutatud pesakast. Naine mäletas mõtet, et lisa veel vaid punarind ja sentimentaalse sisuga tekst, ja ongi jõulukaart olemas.
Tol hallil detsembrihommikul polnud ei eredat päikesevalgust ega lund, kuid Melissa oli oma uurimistööga ühele poole saanud, tal oli paar tundi vaba aega ning ta avaldas impulsi ajel soovi kinnistut näha. Maja asus aukliku ja konarliku, kruusaga paigatud tee otsas ning naaldus vastu oma heas korras partnerit otsekui sõbra õla najalt tuge otsiv lakkekrants. Pesakast oli viltu ning aias kasvavad lopsakad umbrohud ja üksikud õnnetu välimusega ligunenud taimed olid läbi vettinud maapinnale lössi vajunud. Seestpoolt oli hoone veelgi enam hooletusse jäetud: kooruv krohv, rõskuselõhn ja vaid kõige elementaarsemad tingimused. Aga Melissa ei vajanud selle pakutavate võimaluste märkamiseks noore, entusiastliku ja „maitseka renoveerimise“ kavadest pakatava kinnisvaramaakleri kinnitusi. Londonisse naasmise ajaks olid naisel esimesed ettevaatlikud sammud maja omanikuks saamiseks juba astutud.
Temast sai majaomanik sinikuldsel aprillihommikul. Olles öö lähedal asuvas võõrastemajas veetnud, jõudis naine majakese juurde tubli tund enne mööblikaubiku saabumist. See ongi hea, mõtles naine, märgates köögis seisvate värvipurkide rida, pühkimata põrandatele laiali pillatud naelu ja koldesse topitud pakkematerjali tolmust pundart. Ehitaja oli lubanud koristaja kohale saata päev varem. Ühtlasi oli mees lubanud korraldada keskküttekatla jaoks vajaliku õli kohale toimetamise. Melissa läks välja ja koputas sõrmenukkidega õlipaagi põhja pihta. Selle õõnes kõmin andis märku järjekordsest täitmata jäetud lubadusest.
Telefon oli siiski ära ühendatud. Naine helistas ehitajale, et talle kõigist neist puudustest rääkida.
„Mina mõtlesin, et te kolite kaheteistkümnendal,“ kuulutas mees reipalt.
„Täna ongi kaheteistkümnes,“ juhtis Melissa ehitaja tähelepanu tõsiasjale.
„Mida? Oeh, ongi nii. Vabandust. Kas tahate, et ma hiljem kellegi teie juurde saadaksin?“
„Hiljem on juba liiga hilja – mu mööbel saabub tunni aja pärast,“ teatas Melissa jäiselt. „Õnneks on mul mõned koristustarbed kaasas. Nii, ja mis seis õliga on?“
„Mis õliga?“ Mees näis pahviks löödud olevat, justkui oodanuks ta teadet selle kohta, et aeda on üleöö kerkinud naftapuurtorn.
„Kütteõli, mille kohale toomise te pidite korraldama eile.“
„Ah see õli. Kas seda pole siis toodud või?“
„Ei ole. Millal te selle tellisite?“
„Ee … ma pean oma tüdruku käest küsima. Ta on praegu väljas. Ma helistan teile tagasi.“
„Pole tarvis!“ Melissa virutas tulivihasena toru hargile. Õnneks mäletas ta õlimüüja nime. Naine sirutas käe telefoniraamatu järele, pühkis sellelt tolmukihi maha, kontrollis numbrit ja oli just toru tõstmas, kui telefon helisema hakkas. Selle helin kajas tühjas toas vastu ja pani Melissa ehmatusest õhku kargama.
„Halloo!“ ütles naine, oodates end ehitaja häält kuulvat.
Hetkeks ei vastanud keegi. Naine kuulis tasaseid liikumisele viitavaid helisid, otsekui oleks liini teises otsas telefonitoru hoidev käsi asendit muutnud.
„Halloo!“ nõudis naine teravalt. „Kellega ma räägin?“
„Babs?“ Torust kostis tasane ja ärev mehehääl. „Babs, ma pean sinuga kohtuma!“
„Mul on tunne, et te …“ alustas Melissa, kuid helistaja rääkis ta sekkumist ignoreerides kiirustades edasi.
„Täna õhtul … Ma ootan sind tavalises kohas. Palun tule sinna!“ Helistaja hääl hakkas poole lause pealt värisema. Viimase sõnani jõudes see murdus.
„Üks hetk!“ Melissa kõrgendas häält, et telefonitorust voogavale kurbusele kuidagi piiri panna. „Ma ei ole Babs … te helistasite valele numbrile … halloo!“ Kuid mees oli juba kõne lõpetanud.
Telefonitoru, millest oli alles hetk tagasi paiskunud rääkinud mehe ahastus, nurrus Melissa pihus tasakesi. See oli päevale häiriv algus. Esiteks mitu möödalaskmist ehitaja poolt, nüüd siis võõras, kes anus kedagi endaga kohtuma. Melissat häiris mõte sellest, kuidas sel õhtul ootab ahastav armastaja kuskil oma Babsi, kes jääb tulemata. Kui mees oleks teda kuulama vaevunud, oleks naine teda vähemalt sellest säästa saanud.
Ta heitis pilgu kellale. Kell oli peaaegu veerand kümme ja kolimisfirma meeste saabumist võis oodata kella kümneks. Majas valitses korralagedus, mööbliga polnud siin midagi peale hakata. Õli pidi ootama.
Kell oli umbes pool üksteist, kui furgoon üles-alla vappudes maja juurde viival teel nähtavale ilmus. Selleks ajaks oli Melissal ehitajate jäetud praht suures osas kilekottidesse topitud ja tagaukse kõrvale tõstetud, põrandad pühitud ning suurem osa tolmust riiulitelt ja aknalaudadelt koristatud. Keeduspiraal oli rohkesti sooja vett andnud ning naine oli oma autoga kaasa toonud pesuvahendi- ja puhastuslappide varu. Vähemasti oli ta nüüd valmis ajalehtedega täidetud kastidest uskumatutes kogustes välja ilmuvaid lauanõusid, klaase ja köögitarvikuid pesema ja kappidesse panema. Melissa meenutas härdusega oma alati