Neid sündmusi on senises ajalookirjanduses juba piisavalt kirjeldatud. Siinkohal on oluline tõdeda, et Käbini roll nendes sündmustes ei olnud sugugi teisejärguline. Kui 1949. aasta suvel saabus Eesti NSV-sse ÜK(b)P KK kontrollbrigaad, siis eriti „väärtuslikku” informatsiooni said nad Käbinilt, kes teatas Kremli emissaridele, et oli korduvalt juhtinud juhtkonna ja konkreetselt Karotamme tähelepanu sellele, et liiduvabariigi juhtkonda kuulub palju sobimatut kaadrit. Nii olevat ta teinud korduvalt ettepaneku näiteks Nigol Andreseni vallandamiseks, kuid teiste vastuseisu tõttu see ei õnnestunud. Alles 1949. aasta augustis suutis ta oma eesmärgi saavutada, kasutades mõjutusvahendina Eesti NSV julgeolekuministeeriumist saadud kompromiteerivat materjali. Karotamme vigadest kirjutas Käbin pikalt 1950. aasta jaanuaris ÜK(b)P KK sekretärile Georgi Malenkovile saadetud kirjas.
20. veebruaril 1950. aastal võttis ÜK(b)P KK organisatsiooniline büroo vastu otsuse „Vigadest ja puudustest EK(b)P KK töös”, mis 7. märtsil sai ka poliitbüroos heakskiidu. Moskva otsus süüdistas Eesti NSV juhtkonda väheses võitluses kodanliku natsionalismiga, vales kaadripoliitikas, puudustes kolhoosikorra ülesehitamisel ning teisteski möödalaskmistes. Aga peamiseks süüdistusvormeliks oli natsionalism. Poliitbüroo otsuse läbiarutamiseks kutsuti 21. märtsil 1950. aastal kokku EK(b)P KK pleenum, millel esitatud süüdistused senise liiduvabariigi juhtkonna aadressil üksmeelselt heaks kiideti, Karotamm vabastati ametist ning tema asemel sai EK(b)P KK esimeseks sekretäriks Käbin, kes lõplikult kinnitati oma kohale poliitbüroo otsusega 5. aprillil 1950. aastal. Sama aasta juulis tuli EK(b)P KK teiseks sekretäriks Vassili Kossov, kes oli Moskva poolt aidanud ette valmistada „Eesti süüasja”.
Käbin on püüdnud hiljem näidata, et tema roll 1950. aasta sündmustes oli peaaegu olematu. Ene Hioni sõnul (vesteldi 1996. aastal) oli ta enda kandidatuurist teada saanud pleenumi ajal ÜK(b)P KK sekretäri Panteleimon Ponomarenko käest, kes Moskva esindajana oli saadetud Tallinna võimupööret dirigeerima, järgmises olukorras: „Jõime tookord teed ja Ponomarenko esitas mulle ootamatu küsimuse – mis sa sellest arvad, Käbin, kui me teeme sinust EKP KK esimese sekretäri. Mina vaidlesin vastu. Ütlesin, et kriitika, mida pleenumil tehakse, paneb Karotammele aru pähe ja ta hakkab õigesti tegutsema. Pole vaja teda vahetada. Ponomarenko polnud minuga nõus – Karotamm on tarvis maha võtta ja samuti Veimer. Neid süüdistatakse natsionalismi toetamises.”6
Nii see kindlasti ei olnud. Käbin oli kahtlusteta huvitatud Karotamme mahavõtmisest. Seda kinnitab tõsiasi, et tõustes parteijuhiks, ei jäänud ta kuidagi rahule sellega, et Karotamm kutsuti Moskvasse, kindlustati elamispinnaga ja suunati Ühiskonnateaduste Akadeemia aspirantuuri. Käbini silmis oli see Karotamme jaoks liiga „pehme maandumine” ja ta ei jätnud Karotamme ega tema endisi lähikondlasi rahule. 1950. aasta märtsipleenumi järel kutsus Käbin kokku erigrupi, kes pidid koguma kompromiteerivat materjali Karotamme, Veimeri jt kohta, kuid arhiivimaterjali läbitöötamise järel midagi erilist ei leitud. Veimerit, kes esialgu jäi edasi valitsusjuhiks, süüdistati vigades täitevvõimu teostamisel ja tema vanglaminevikust toodi „päevavalgele” väidetavad sidemed trotskistidega. 1951. aasta aprillis vabastatigi Veimer Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe kohalt. Kuid Käbin jätkas uute süüdistuste esitamist Kremli juhtkonnale Karotamme ja Veimeri kohta, keda 1952. aastal karistatigi parteilise noomitusega. Selline karistus oli aga Jossif Stalini viimaste aastate sisepoliitilist olukorda arvestades pigem sümboolne ning omamoodi vastutulek Käbinile, et ta rahule jääks. Kui ta aga üritas jätkuvalt Karotamme vaenata, siis anti Moskvast ühemõtteliselt märku, et küsimus on lahendatud. Käbini vimm Karotamme vastu ei lahtunud ka hiljem. Kui viimane soovis oma elu lõpuperioodil Eestisse tagasi tulla, siis oli just Käbin see, kes ei lasknud sel sündida.
Samas tuleb siinkohal rõhutada, et kindlasti ei olnud Käbin 1950. aastal ainuke pretendent vabaks jäänud parteijuhi ametikohale. Näiteks Anna Brandt ja tema mõttekaaslased ei olnud antud lahendusega – Käbini tõusmisega parteijuhiks – rahul ning uued kaebekirjad läksid pärast EK(b)P KK VIII pleenumit Moskva poole teele. Käbin tegutses resoluutselt ning juba 1950. aasta septembris Brandt arreteeriti, misjärel Kremli „informeerimine” Eesti NSV juhtkonna puudustest lõppes. Käbin oli aga võimuletuleku järel tõestanud, et suudab enda eest seista. Tõsi, kaebusi saadeti Moskvasse hiljemgi, kuid need ei kujutanud enam sisulist ohtu Käbini võimupositsioonidele. Nii saatis 1952. aastal pika ja läbimõeldud kaebekirja Stalini nimele kirjanik Mart Raud, kes kritiseeris ka parteijuhi tegevust eelkõige kultuurielu juhtimisel, kuid Moskva Käbini suhtes midagi ette võtma ei hakanud.
Käbini ja tema meeskonna võimuletulekul 1950. aastal olid Eesti jaoks olulised ja mitmepalgelised tagajärjed. Nn kodanliku natsionalismi vastase võitluse kattevarjus tõsteti senisest jõulisemalt kilbile tees „klassivõitluse teravnemisest”. Sellega kaasnesid ulatuslikud vallandamised võimuaparaadist üldhariduskoolideni välja. Kohe pärast märtsipleenumit alanud „puhastus” tabas eriti rängalt kultuurivaldkonda, mistõttu on kohatud Käbini seletused selle kohta, kuidas ta juba 1950. aastal näiteks Johannes Semperi kaitseks välja astus. EKP KK büroo dokumendid kõnelevad vastupidist. Semper heideti komparteist välja vahetult pärast pleenumit – 17. aprillil 1950. aastal – ja Käbin oli see, kes kogu protseduuri innukalt juhtis. Alles NSV Liidu Kirjanike Liidu esimehe Aleksandr Fadejevi pöördumine Käbini poole 1951. aastal tõi kaasa selle, et Semperil lubati hädapärase elatise teenimiseks tõlketöid teha. Nigol Andresenit ei lasknud ta parteisse tagasi võtta kuni 1960. aastate keskpaigani jne.
1950. aastatel Käbini võimupositsioonid kindlustusid, eriti pärast seda kui 1953. aasta suvel oli Kremlis toimunud võimuvõitluse tagajärjel tasalülitatud Lavrenti Beria „uus rahvuspoliitika” liiduvabariikide suhtes. Käbin säilitas tänu Lubjanka marssali langusele oma koha. Lisaks etendas selles olulist osa 1953. aasta septembris NLKP KK esimeseks sekretäriks saanud Nikita Hruštšov, kes aktsepteeris Käbinit nii nagu ka teisi tollaseid Balti liiduvabariikide juhte. Hea läbisaamine Hruštšoviga kindlustas Käbinile pikaks ajaks Moskva toetuse. Võib öelda, et just nendel aastatel ladus ta suhetes Moskvaga vundamendi, mis kindlustas talle liiduvabariigi liidri rolli pikkadeks aastateks. Käbin tegutses Moskva suunal väga ettevaatlikult ja läbimõeldult ning oskas luua suhete võrgustiku, mida ta vajaduse korral kasutada sai. Üleliidulistel parteifoorumitel ta agaralt sõna ei võtnud. Kui ta seda tegi, siis eelkõige majandusküsimuste arutelul, kuid poliitiliselt tundlike päevakorrapunktide (nt kellegi mahavõtmise) aruteludel eelistas ta vaikida. Ta ei olnud ka agar Stalini hukkamõistja. Näiteks 1961. aastal toimunud NLKP XXII kongressil, kus Hruštšovi initsiatiivil isikukultuse küsimus taas päevakorrale tõsteti, oli liiduvabariikide juhtidest Käbin üks vähestest, kes seda teemat sisuliselt oma kõnes ei puudutanud. Loomulikult ei hakanud ta avalikult sõna võtma ka Hruštšovi pensionile saatmise teemal 1964. aastal.
Käbini heast poliitilisest vaistust annab tunnistust seegi tõsiasi, et võimupositsioonide kindlustumise järel loobus ta üsna ruttu kõige käremeelsematest lähikondlastest, kes olid ta võimule aidanud ja puhastusi läbi viinud. 1950. aastate keskpaigaks vabanes ta kõige aktiivsematest „kodanliku natsionalismi” vastu võitlejatest – Aleksander Kelbergist, Valentin Moskalenkost, Vassili Kossovist ja Aleksander Jaanusest. 1954. aasta alguses toimunud EKP VIII pleenumil olid Käbini käed juba suhteliselt vabad oma „meeskonna” kujundamisel. Liidueestlaste kõrval nimetati liiduvabariigi juhtkonna võtmepositsioonidele ka Eestis sündinud tegelasi, kellest olulisemat rolli hakkasid etendama Otto Merimaa, Arnold Green ja Edgar Tõnurist. 1960. aastatel sai Käbini „meeskonna” üheks võtmefiguuriks Vaino Väljas, kelles ta nägi oma mantlipärijat. Neid tegelasi võime nõukogude aja olusid silmas pidades nimetada nn rahvuskommunistideks – „eestimeelseteks” võimuriteks, kes võimaluste piires püüdsid edendada kultuuri ja haridust ning põllumajandust. Nad suutsid keskus–liiduvabariik teljel oskuslike suhtlejatena vastu seista mitmetele üleliidulistele kampaaniatele ning mahendada Moskva survet. Sellegipoolest ei tasu neid pidada tolle aja kangelasteks, kuna nad olid ikkagi valitseva režiimi ustavad pooldajad. Käbin toetas nende tegevust ja kindlustas sel viisil ka endale teatud vabameelse valitseja oreooli, sealjuures olid tema enda vaated üsna alalhoidlikud ja muutusid suhteliselt aeglaselt.