Johannes Käbin
Aastate ja kauguste tagant
Kirjastus tänab Jaak Urmetit ja Eduard Käbinit abi eest
raamatu väljaandmisel
Tõlgitud venekeelsest käsikirjast
Toimetanud Olev Liivik
Keeleliselt toimetanud Eha Kõrge
Kujundanud Mari Kaljuste
© Eduard Käbin, 2020
© Tõlge eesti keelde. Veronika Einberg, 2020
© Saateks. Tõnu Tannberg, 2020
© Fotod. Autorid, 2020
ISBN 978-9985-3-4835-2
e-ISBN 9789985349724
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2020
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda AS Printon
Saateks
Nõukogudeaegse Eesti komparteijuhi Johannes Käbini mälestusi on kaua oodatud, sest jutud nende olemasolust on avalikkuses ringelnud juba alates 1980. aastate lõpust. Mälestuste kirjutamist kinnitas nii Käbin ise kui ka mitmed inimesed, kes temaga pärast pensionile jäämist lävisid. Tollal jõudsid avalikkuse ette siiski vaid üksikud mälestuskillud ja needki eelkõige ajakirjandusele antud intervjuude vahendusel.1 Selle vähese infoga kõik üldjoontes piirduski. Ka Käbini surm 1999. aastal ja sellele järgnenud aastad ei toonud mälestuste küsimuses selgust,2 sest avalikkuse ette need ei jõudnud, mistõttu kerkis üles õigustatud küsimus: kas need ongi üldse olemas? Tänaseks on saladuseloor sellelt küsimuselt eemaldatud ning Käbini mälestused jõuavad lõpuks lugeja palge ette. Tõsi, tegemist on siiski pooliku ja katkendliku käsikirjaga, mis on autoril jäänud lõpule viimata ning viimistlemata.
Suure tõenäosusega hakkas Käbin mälestuste koostamist kaaluma 1970. aastate lõpus, mil ta parteijuhi kohalt mahavõtmise järel suunati Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks. Sel tseremoniaalsel ametikohal oli rohkem aega oma elukäigule tagasi vaadata. Küllap oli ta oma noorusaja tegemiste peale juba varemgi mõelnud, millest annab tunnistust kas või tema 1975. aastal kirjanik Vladimir Beekmanile antud intervjuu, milles leidub mitmeid huvitavaid fakte lapsepõlvest ja tema parteilise karjääri algusaastatest.3 Ka Käbini abina töötanud Leo Laks on märkinud, et tema „peremees” hakkas mälestusi kirja panema pärast parteijuhi ametikohalt lahkumist, kusjuures ettepanek nende kirjutamiseks olevat tulnud Moskvast Poliitilise Kirjanduse Kirjastuselt (isegi vastav leping olevat sõlmitud), kus oli hiljuti trükivalgust näinud Eesti NSV-d tutvustav venekeelne ülevaateraamat „Nõukogude Eesti” (ilmus 1978) liiduvabariike tutvustavas sarjas. Selliseid nõukogude tegelikkust ilustavaid propagandaraamatuid oli Käbini nime all ilmunud juba varemgi, siis kui ta veel parteijuhi ametit pidas. Kuna Eesti NSV oli omamoodi eelpostiks NSV Liidu suhtlusel välismaailmaga, siis tõlgiti neid üllitisi lisaks vene keelele ka soome, inglise ja saksa keelde. Käbin mõistagi neid raamatuid ise ei kirjutanud, kuna sellised üllitised olid enamasti kompartei keskkomitee aparaadi kollektiivseks „loominguks”. Üks sarnane raamat ilmus Käbinil vene keeles ka hiljem (1982, inglise keeles 1985), ajal, kui ta oli Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees.
Kahtlen siiski selles, et Käbin juba 1970. aastate lõpus mälestuste kirjastamiseks lepingu sõlmis, sest tema kui NSV Liidu tippnomenklatuuri kuuluva tegelase meenutused saanuksid ilmumisloa vaid NLKP Keskkomitee kooskõlastusel. Konkreetse kirjastamislepingu sõlmimine võis hiljem päevakorrale tõusta. Küll oli aga Poliitilise Kirjanduse Kirjastusel tõepoolest olemas eraldi esinduslik elulugude sari („Elust ja endast”), teiste seas olid näiteks 1974. aastal ilmunud nii Arnold Veimeri kui ka Leedu NSV ühe pikaajalise juhi Justas Paleckise mälestused.
Arhiividokumendid kinnitavad, et tõsisemalt hakkas Käbin mälestuste väljaandmist kaaluma kindlasti alles pärast 1983. aastat, mil temast sai Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikoha mahapaneku järel üleliidulise tähtsusega personaalpensionär. Kui Venemaal elamise aja kohta pidi ta tuginema eelkõige oma mälule ja isiklikele dokumentidele, mis tal võisid oma koduses arhiivis alles olla, siis Eestis elatud-töötatud aja osas oli tal võimalus kasutada arhiiviallikaid. On üsna täpselt dateeritav, millal Käbini „arhiivitöö” algas.4 Nimelt 14. märtsil 1984. aastal esitas ta tollasele EK(b)P KK Partei Ajaloo Instituudi direktorile Aleksander Panksejevile avalduse, milles palus mälestuste kirjutamise eesmärgil („minu tööperioodi kohta Eesti NSV-s alates 1941. aastast”) võimaldada kasutada kompartei dokumente instituudi koosseisu kuuluvast Parteiarhiivist. Avalduse viseeris samal päeval Erich Kaup, kes tegi Partei Ajaloo Instituudi töötajale Rein Orasele ülesandeks vastav luba vormistada. Tollaste reeglite järgi pidi parteidokumentide kasutaja täitma ka uurija ankeedi, milles uurimisteemaks ongi fikseeritud mälestused 1941. aastast kuni 1983. aastani.
Seejärel teavitas Käbin Moskvas asuvat NLKP KK Marksismi-Leninismi Instituuti oma mälestuste kirjutamise kavast. Moskvasse pöördumine teenis mitut eesmärki. Esmalt oli Käbinil vaja sealt saada ametlik luba mälestustega tegelemiseks. Käbin mõistis suurepäraselt, et tema kui endise liiduvabariigi parteijuhi mälestuste raamat ei oleks mingil moel saanud ilmuda Moskva heakskiiduta. Aga selle pöördumise sihiks oli kindlasti ka soov saada Marksismi-Leninismi Instituudist metoodilist abi mälestuste kokkupanekul. Ja küllap pole vähetähtis seegi, et autori sooviks oli oma mälestuste raamat välja anda Moskvas.
Käbini mälestuste kirjutamise ettepanek võeti NLKP KK Marksismi-Leninismi Instituudis positiivselt vastu. Juba 1984. aasta juunis andis instituudi direktori asetäitja Kirill Gussev talle teada, et instituudi NLKP ajaloo osakonna teaduslikmetoodiline kabinet on valmis läbi vaatama tema mälestuste raamatu plaani ja osutama hädavajalikku teaduslik-metoodilist abi käsikirja trükiks ettevalmistamisel.
Kaks kuud hiljem saatiski Käbin Moskvasse oma raamatu esialgse kavandi. See on oluline dokument ning annab meile senisest selgema ettekujutuse, millist raamatut Käbin kavandas. 14. augustil 1984. aastal Gussevile saadetud kirjas avaldab ta valmisolekut sõita Moskvasse konsultatsioonile ja vajalike nõuannete saamiseks. Ühtlasi tõdes Käbin selles kirjas, et mälestuste I osa mustandkäsikiri (aastad 1905– 1941) on tal juba põhiosas olemas ja pärast konsultatsiooni oleks võimalik see juba läbivaatamiseks esitada. II osa puhul on materjali osaliselt kogutud, kuid „teksti kirjutamist ei ole ma veel alustanud ja tahaksin saada soovitusi, kuidas seda paremini organiseerida”. NLKP KK Marksismi-Leninismi Instituudi direktori esimene asetäitja P. Rodionov kinnitas Käbinile 1984. aasta septembris, et raamatu plaan on igati vastuvõetav ning avaldas heameelt selle üle, et kaks kolmandikku raamatu mahust on kavandatud sõjajärgse Nõukogude Eesti sündmuste kirjeldamisele. Rodionov oli kindel, et mälestuste kokkupanekul kasutab autor laialdaselt „parteiajaloolist kirjandust, ajakirjandust ja arhiividokumente”. Ühtlasi kinnitas Rodionov Käbinile: „Teie kavandatav mälestusteraamat võetakse kahtlemata lugejate poolt suure huviga vastu.”
Käbini Moskvasse saadetud „Mälestuste kirjutamise plaanist” selgub, et raamatu I osas oli kavandatud neli peatükki, II osas aga kaheksa. Raamatu I osa esimene peatükk andnuks selle plaani järgi ülevaate autori lapsepõlvest ja noorukieast kuni 1922. aastani. Järgmine peatükk oli pühendatud komsomoli aastatele ja tööle külanõukogu esimehena aastatel 1922–1930. Kolmas peatükk pidi keskenduma aastatele 1931–1940, mil Käbinist sai elukutseline parteitöötaja („Parteitööst sai minu elukutse”). Raamatu I osa viimane peatükk oli kavandatud 1940. aasta „sotsialistlikule revolutsioonile” ja Eestisse tagasituleku eelloo kirjeldamisele.
Raamatu II osa plaan oli põhiosas samuti üles ehitatud kronoloogiliselt. Eraldi peatükid olid kavandatud esimesele nõukogude aastale (1940–1941) ja Suure Isamaasõja perioodile (1941–1945). Sõjajärgse ajajärgu puhul aga soovis autor esmalt käsitleda poliitilist olukorda ja partei propagandatööd „rahvamajanduse taastamise perioodil” ehk aastatel 1945–1950. Omaette peatükk oli kavandatud klassivõitlusele