Rian kõhistas vaikset kurgunaeru. „Merde, Lisette? Kust sa küll sellise sõna ära oled õppinud? Kindlasti mitte oma õpetajast isalt või healt emalt.“
Ta jälgis, kuidas Lisette’i käed rusikasse tõmbusid ja seejärel lõdvenesid, samal ajal kui naeratus tema täidlase suu laiemaks venitas. „Ma elan koos teiste teenijatega. Olen seda sõna kuulnud ja veel palju rohkemaid. Vähemalt ei ole ma piripill, kes poeb peitu ja kaebab, mis kohutavaid asju saatus talle on teinud. Ma elan edasi, Rian. Sina ainult oleskled.“
Riani pea oli hakanud valutama. Esiteks see hõljumine ja siis peavalu. Koju minna? Ta ei olnud selleks valmis, veel mitte. „Ah, siin on Lisette, keda ma tunnen. Alati sõitlemas, alati tagant tõukamas. Kas sa tahad mind lüüa? Peksta mulle veidi aru pähe?“
„Ei, ma tahan, et sa elaksid, Rian Becket. Ma võitlesin kõvasti, et sind elus hoida, ja nüüd ma tahan, et sa elaksid. Comte? Ma arvan, et ta tunneb huvi ainult nende vastu, keda ta usutavasti ära saab kasutada. See ongi põhjus, miks ma korraldasin teiste sõdurite ärasaatmise, kui teie inglased marssisid läbi piirkonna. Ta oleks väga vihane, kui sellest teada saaks, ma olen selles kindel. Oleksin ka sinu ära saatnud, kui sind poleks ähvardanud voodist lahkudes surm. Kuid nüüd sa pead minema, Rian. Me mõlemad peame minema. Mina sellepärast, et tean, mida Comte minult tahab. Sina sellepärast, et ma ei tea, mida ta sinult tahab. Kas sa saad nüüd aru?“
Rian märkas lindu, kes hüppas üle rohu, suur roheline põrnikas kõvasti noka vahel. Linnud söövad käteta. Ah, aga kas nad saaksid oma liha tükeldada? Linnud ei pidanud oma liha tükeldama, ei pidanud ju? Võib-olla peaks ta kaaluma toidu muutmist? Kas põrnikadieet teeks elu lihtsamaks? Kuid kindlasti mitte maitsvamaks. Kanakoivad. Jah, neid saaks ta süüa ühe käe abil. Jumal tänatud kanakoibade eest. Kuid mitte teiste lindude koibade eest. Enamiku lindude koibadel polnud liha. Siiski olid veel tuvid ja tuvipirukad ja...
„Rian! Sa ei kuulagi mind! Ma räägin sulle, et sul on aeg minna.“
Rian jätkas linnu jälgimist lummatult veel mõne hetke ja alles siis pilgutas silmi, et rebida oma tähelepanu suure jõupingutusega tagasi. „Jah, jah. Mul on aeg minna. Ma kuulasin sind, Lisette. Ma lähen.“
Seejärel keeras ta tüdrukule selja, et minna tagasi mõisamajja. Ta ronis teenijatetrepist üles ruumi, mis talle oli määratud, heitis voodisse ja lamas, vaadates ainiti baldahhiini oma pea kohal.
Millest nad Lisette’iga olid rääkinud? Rian sulges silmad, täis soovi unne triivida ja peavalust vabaneda. Olgu see mis tahes, küllap Lisette räägib talle uuesti. Ta näägutas nagu vanaeit. Rian naeratas, lastes endal unne suikuda. Ja tal oli keha nagu ime...
Lisette sammus suurde kabinetti, ruttas oma lemmiktooli juurde, viskus toolile ja heitis jala üle käetoe, jättes selle õhku rippuma. „Ma muudkui räägin ja räägin, kuid ta kuulab ainult aeg-ajalt. See mees on lausa kurnav.“
„Jah, ja ma saan aru, miks. Mind informeeriti just äsja, et sa käid selle mehe voodis. Seda väikest maiuspala sa mulle ei pakkunud, Lisette, kui ma eile öösel Pariisist tagasi jõudsin.“
Lisette’i süda jättis närviliselt löögi vahele, kuid ta üksnes pööritas silmi, tõstis jala tooli käetoelt maha ja kummardus ettepoole, küünarnukid põlvedel. „Olen kindel, et tean, kes sind äsja informeeris. Mida sina oleksid käskinud mul teha? Talle Piiblit ette lugeda? Talle laulda? Näidata talle tolli võrra oma pahkluud? Et see mees tähelepanu pööraks, läheb tarvis telliskivi vastu tema pead. Ainus kord, kui ta tegelikult kuulab, on siis, kui me voodis oleme. Ma tean, kui tähtis on sulle, meile mõlemale, temast rohkem teada saada. Tegin, mida pidin tegema, selleks et ta usaldust võita.“
„Olen nõus, et piiblilugemise võime kindlasti välistada. Kuid ma lahkusin siit kuu aega tagasi, rahul sinu edusammudega, ja palusin üksnes, et sa pingutaksid rohkem, et tema usaldust võita. Kummalisel kombel ma ei mäleta, et oleksin käskinud sul temaga magada.“
Kuidas suudaks Lisette selgitada, mis oli juhtunud? Kui kurb Rian Becket oli olnud. Nii eksinud ja üksi. Kuidas ta oli igatsenud meest lohutada ja pannud käsivarred talle ümber. Ülejäänu? Ah, see oli lihtsalt juhtunud. Ja juhtus edasi. Tal polnud mingit vabandust, välja arvatud võib-olla omaenese üksindus. Ta ei tundnud häbi. Ta oli teinud lihtsalt seda, mida oli teinud.
Ta ei hakka vabandust paluma.
„Ei, täpselt nii sa ei öelnud. Nagu sa praegu jälle mainisid, pidin talle lähedale jõudma, tema usalduse võitma. Kuidas sinu arvates mehele lähedale jõutakse? Ta ei ole naine, kellele pakkuda meelitusi ja ilusaid poeeme. Meestel on omad vajadused. Naine ei ela siin maailmas kaua seda selgeks õppimata.“
Lisette naaldus tooli seljatoele, teeseldes ikka veel enesekindlust, mida ta tegelikult ei tundnud. „Seetõttu tegin seda, mida pidin tegema. Kuid ta uitab ringi, tema mõtted rändavad liiga palju ringi. Ta on maailmast ikka veel liiga kaugele eemaldunud, aeg-ajalt liiga õnnelik ja teistel kordadel tüütult härdameelne. Ma ei suuda imetegusid teha. Ma ei suuda teda keelitada isegi oma perekonnale kirjutama. Kõik need keedused. Me peame annuseid vähendama.“
„Kas sa kahtled mu otsustusvõimes?“
„Ah, vaata vaid, kes siin veel on.“ Lisette tulistas raevuka pilgu toa pimeda nurga poole, viha kiiresti ja tuliselt tõusmas. „Sa sulad pimedusega nii hästi kokku, eks ole? Nüüdsest alates pean nõudma, et sa oma kohalolekust teataksid. Ma tahan teada, kellega ma räägin.“
„Ülbe väike tattnina. Võib-olla oleksin pidanud su nunnade juurde jätma,“ pomises esimene kõneleja naeru kõhistades. „Veelgi parem, nüüd ma näen, et sa oleksid pidanud sündima mehena.“
„Ma suudan teha mida tahes, mida mees suudab,“ väitis Lisette turri tõmbudes ja pöördus tagasi nurgas seisva naise poole. „Ja ma olen võimeline tegema mida tahes, mida naine saab teha. Ma ei vaja mingeid keeduseid ega loitse, ei mingit musta maagiat. Nüüd ta lõpuks mõistab. Ta lahkub koos minuga. Ta lubas. Ta võib selle homseks unustada, aga ma tuletan talle jälle meelde, kuni jõuan läbi tema paksu pealuu ja nende jälkide keeduste, millega sa lased mul teda toita.“
„Ära naera mu keeduste üle.“
„Ma ei naera nende üle. Ma olen nende peale vihane. Kuid ma tunnistan, et ta saab üha tugevamaks ja palavik on lõpuks alanenud. Oleme nädala jooksul teel tema koju, ma luban seda.“
„Ja teel, mis viib ohtu. Parem hoida teda siin, teha ta piisavalt tugevaks, et teda põhjalikult küsitleda teda tapmata, kuni meil on vastused käes. Mulle see plaan ei meeldi. Too naine võitleb praegu minuga,“ ütles naine nurgas, hääl sünge, lähedal hirmule. „Ta peab mind silmas, ma tunnetan seda. Ta võitleb ka sinu vastu. Kui ta oma tibu kaitseb, võid sa viga saada, Lisette.“
„Mina, viga saada?“Lisette naeris tujutult, hoolikas mitte reageerima märkusele Rian Becketi tapmise kohta. „Ja kas see ei teeks sind õnnelikuks, ah? Siis oleksite jälle kahekesi, ilma minuta, kes tõmbaks tema kiindumuse sinusse endale. Kust ma tean, et sa ei püüa oma kurjust ka minu peal rakendada, vanaeit? Praegu ei söö ma igatahes midagi, mis ei tule ühisest potist. Ma usaldan sind sama palju, kui usaldaksin madu oma rinnal.“
„Kuidas sa mind vahepeal rõõmustad, ma petit,“ ütles mees, kõhistades veel kord naerda. „Nüüd ärge kakelge enam nagu kassid kotis, eriti veel minu pärast, kuigi ma kinnitan, et olen sellest meelitatud. Kui see naine teda tunnetab, Lisette, kui ma suudan lõpuks panna end uskuma, et tal on õigus, siis oleme tõepoolest oma eesmärgile lähedal. See plaan jääb heaks plaaniks. Milleks riskida poisi surmaga tema küsitlemise ajal, kui ta saab meid lihtsalt oma koju juhtida? Kui sa oled juba seal sees ja sind usaldatakse, on lihtne teada saada, kas ta on üks neist, kas mees, keda ma otsin, saab lõpuks mulle. Lisette? Oled sa kokkulepitud tee Kanalini meelde jätnud?“
Lisette sulges silmad, nähes vaimusilmas kaarti, mida ta rohkem kui kolm nädalat öösiti oli uurinud. „Me lähme siit jalgsi Valenciennesi. Kasutan kulda, mida olen sinult varastanud, et üürida lihtne tõld tallidest Avenue