“Maalikunsti!”
“Liis, ära vihasta mind! Võid mulle kõik ütelda, aga minu kunstist pead aukartusega kõnelema. Poleks see neetud juut Pariisis mind minu ateljeest Quartier latin’is just enne kunstinäitust välja ajanud, siis oleksin oma pildi eest ‘Surev roos’ tingimata esimese auhinna saanud. Aga enne kui uue korteriga harjusin, et tööd rahulikult lõpetada, oli näitus käes ja mina jäin oma pildiga hiljaks. Pea meeles, et ainult see juut, see neetud juut on süüdi selles, et ma esimest auhinda ei saanud ja praegu veel Euroopa kuulsus ei ole. Ja sellepärast peab sul olema aukartus minu ees.”
“Olgu. Püüan olla aupaklik. Tule sisse.”
“Hea küll, tulen. Aga ainult selle tingimusega, et mind seisusekohaselt kohtled.”
“Sind oma seisusega,” uriseb täditütar ja viib teenija abil minu pakid sisse.
Vaatan õues ümber, jaa, sel kohal pole viga. Järv, mets, majad seal kaugemal … Siin võib suve jooksul midagi teha. Peaasi, olen siin heade inimeste hoole all, ja see maksab ka midagi.
Astun sisse ja asun ilma pikema jututa söögilauda.
“Madam Liis! Pardon — kõrgesti austatud madam Liis!”
“Noh?”
“Kus viibib teie aus teinepool?”
“Aus teinepool on praegu Sõrrul. See on küla teisel pool järve. Ta ehitab seal veskit.”
“Nii. Ja kuidas tunnete enese siin võõras nurgas olevat? Nagu mulle kõneldi, olete alles hiljuti siia kolinud.”
“See võõras nurk hakkab juba kodusemaks muutuma. Esiti oli siin muidugi igav. Nüüd olen ümberkaudsete inimestega tuttavaks saanud.”
“Igatahes on sul juba keegi, kellega sa tühja juttu võid ajada.”
“Pagan sind! Millal olen ma tühja juttu ajanud. Mis pean ma siis tegema? Ega ma hunt ei ole, et metsas elan ja inimestega tegemist ei tee.”
“Pardon. Hunt ei ole sa igatahes mitte, ja see ei meeldiks minule ka sugugi, kui minu hea täditütar oleks hunt, aga — aga mis ikkagi tõsi on ja tõeks jääb, on see, et sa õrnem sugu oled; ja õrnem sugu ja tühi jutt ei ole teineteisele mitte väga võõrad.”
“Välismaal-olekust pole aga mingit kasu olnud.”
“Kuidas nii?”
“Oled seesama hambairv, mis ennegi.”
“Imelik asi. Ei käinud ma välismaal ometi mungaks õppimas.”
Lühikene vaikus. Mina ja mu hea täditütar sööme suppi. Meie oleme — peale teenijatüdruku, kes köögis talitab — ainsad inimesed kogu majas. Lapsi ei ole Jumal täditütrele ja tema mehele seni andnud, ehk nad küll juba seitse aastat on abielus.
“Austatud madam, miks ei tule kurg teile võõrsile?”
“Sellega temal ka juba asja.”
“Mingit muud asja, kui et ma ristiisaks tahan saada. Ja teil, madam, oleks endal siis ka parem. Mõtelge ainult, kuidas te siin praegu olete: üksi nagu hunt metsas. Ei, teie olete tõesti hunt, auline täditütar. Mispärast ei tule kurg?”
“Kellele teda vaja on?”
“Oo, teda on väga vaja, madam. Juba Pariisis mõtlesin sellele, et kui ühekorra tulen, siis jooksevad mudilased mulle vastu ja ütlevad onku. Ja siis kujutasin endale ette, missuguse uhke näoga sa vaatad: need on kõik minu omad.”
“Palju sa neid siis arvasid juba olevat?”
“Palju. Ei, imestan väga, et — Nüüd saan aru, mispärast sul siin igav on ja mispärast sa tühje jutte pead rääkima. Sa teeksid palju vähem pattu, kui sul mõni pisike põngerjas majas oleks, kes ema! ema! karjub ja põlle küljes ripub.”
“Põrguline!”
“Mitte üks põrm. Tee selgeks, et ma valetan.”
Jälle vaikus. Laua all laulab kass oma tasast laulu, kuna koer minuga juba täiesti sõbraks on saanud ja teraselt igale suutäiele järele vaatab, mis mina laualt võtan. Õues kaagutavad kanad, läbi lahtise akna voolab lillelõhna ja sääski sisse. Kaugemal kohiseb järv.
“Koer, kuidas su nimi on?”
“Auh, auh!”
“Valetad. Nii see küll ei ole. Aga kas näed seda lihatükki? Noh, amps! Oo, sa oled koolitatud koer: sa mõistad suutäit õhust kinni võtta.”
“See on meie Tuks,” ütleb täditütar.
“Aa. Ja kass?”
“Pupi.”
“Tuks ja Pupi — tubli. Püüame heaga läbi ajada.”
Täditütar on mõttes. Mispärast on täditütar mõttes? Ennemalt ei jõudnud ta kahte minutitki oma suukest kinni pidada.
“Liis, ae!”
“Ae”
“Ole hea laps, ütle, on siin lähedal ilusaid tütarlapsi?”
“Kas sul neist välismaal veel puudu oli?”
“Seda mitte. Aga ma olen harjunud, et mul igal pool … Ära unusta, et ma kunstnik olen. Minu vaim nõuab alatist — kuidas ma pean ütlema, see eesti keel on ka nii vaene — nõuab alatist — alatist imetlemist. Ütleme imetlemist. Saad aru: mina olen kunstnik ja minu vaim nõuab alatist imetlemist.”
“Mispärast mitte lihtsalt: imestamist?”
“Seal on vahe, kulla Liis. Kõik, mis ilus seda imetletakse.”
“Rahusta end, sinu vaim leiab siit küllalt, keda imetleda.”
“Ah tõesti? Ei, madam, sa ei pea mitte arvama, et — Vaatan täiesti kunstniku seisukohalt, ilma mingi —”
“Naljakas inimene! Mis on minul arvata.”
“Sa vaatad nii, nagu —”
“Ohoo, siis ei ole su süda puhas, kui sa minu süütut vaadetki ei kannata.”
“Sa vaene süütus! Kas mäletad, neiu … Olevat iiri rahvaviis … Kas mäletad, kui sa veel linnas koolis käisid, kuidas ühekorra … Aga see ei puutu asjasse. Mis ma ütelda tahtsin, jah, et sa ei pea mitte arvama, et — Ollakse ülepea väga visa kunstniku hingest aru saama.”
“Toomas!”
“Aa?”
“Arvan, sa oled hoopis käest ära ja lubasid endale Pariisis kunsti katte all nii mõndagi, mis —”
“Mõndagi, mis — Noh?”
“Mõndagi, millel pole kunstiga midagi ühist.”
“Asjata arvamine, madam. Täiesti põhjendamata arvamine, ja see on kohe üks näide, kuidas võhikud kunstnikust aru saavad. Võhik redutseerib kõik läbi oma ihade prilli; kunstnik näeb ainult täielikkust, ilu; isegi kehavormides, jaa. Sa ei tarvitse sugugi naeratada.”
“Kas kunstnikud on üliinimesed?”
“Võhikuga võrreldes on kunstnik üliinimene.”
“Ja ei lange kunagi inimlikkude nõrkuste ohvriks?”
“Kui kunstnik — mitte kunagi. Kui inimene — jaa.”
“Aga üldse langeb ta ometi, niipalju annad sa järele?”
“Selle vastu pole kunagi vaieldud.”
“See peab olema ilmlõpmata peen mõõt, mis ära määrab, kus kunstnik lõpeb ja inimene algab.”
“Mitte nii peen, kui sa arvad, madam. Mõtle ainult, et