„Miks sa mind ei peatanud, kurat võtaks?”
„Ma proovisin, aga sa ei kuulanud.”
„Selle asemel mõtlesid sa mind filmida, kui end narriks teen?”
„Ma ei teinud seda ebaviisakusest. Tahtsin lihtsalt, et sa näeksid, mida tähendab mõnikord sinuga elamine. Mitte alati, aga kui sa oled selline, on see väga raske.”
Vaatan uuesti telefoni. Naine ekraanil – mina ekraanil – on kindlasti valmistunud pikaks õhtuks. Ta vaarub diivanile ja vajub raskelt istuma, et laulda Prince’i. Ja siis finaal – the Smithsi laul, milles ma olin kindel, et olen äss. See ei ole kaunis. Mu käed mobiili ümber on külmad ja värisevad. Punetus paneb mu näo turritama, häbi väänlemas mu kõhus. Sulgen silmad, aga kuulen endiselt oma häält karjumas ja lalisemas sõnu, mida ma enda arvates eelmisel õhtul nii hästi esitasin. Proovides oma värisevaid käsi kontrollida, vajutan pausile ning olen peaaegu vajutamas kustuta, kui Carl mobiili tagasi võtab.
„Proovisin lihtsalt lõbutseda,” ütlen ma.
„See pole lõbus, kui see kõiki teisi ärritab,” vastab Carl, pilk maas.
„Ma ei saanud aru, et nad olid ärritunud.”
„Selles asi ongi, Alison. Sa ei saa kunagi aru.”
Carl läheb ära ja ma kraabin ülejäänud hautise karpidesse. Kui olen sellega lõpule jõudnud, pühin ääred puhtaks ja panen nõudepesumasina tööle. Kustutan tule, seisan pikalt pimeduses ja kuulan kõigi seadmete mühinat, lootes, et see rahustab mind ja summutab mu enda hääle. Kuulen seda endiselt purunemas nagu katkiläinud klaas.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.