Mount Kopenhaagen. Kaspar Colling Nielsen

Peter ligines neljakümnele, istus ta pärast öövalvet oma tugitoolis ja vaatas DVDlt filmi hallhanedest. Jan Peteril oli üsna ulatuslik kogu linnu-DVDsid, mis seisid tähestikulises järjekorras kahel suurel raamaturiiulil teleri taga seina ääres. Talle meeldis pärast pikka valvet linnufilme vaadata. See andis enne magamaminekut hingele rahu. Nii oli ta ju istunud palju kordi varemgi, aga seekord juhtus midagi ebatavalist. Just siis, kui üks suur isahani filmis häda ja vaevaga oma kõhnadel jalgadel nõlvast üles vaarus, tuli Jan Peterile idee. Idee, mis aitas tal ühe hoobiga mõista, mida tema isa oli mõelnud, kui ta oli kogu Jan Peteri lapsepõlve üha korranud:

       „Kõike korraga ei saa, Jan Peter, mõnikord tuleb valida.”

      Nii haaratud oli Jan Peter oma ideest, et ütles järgmisel päeval üles oma töö ortopeediakirurgina Amageri haiglas ja võttis täies mahus välja oma pensionisäästud, kokku 312 000 krooni.

      *

      Sellest päevast peale järgis Jan Peter ambitsioonikat treeningprogrammi, mis koosnes spinningust, joogast, jooksmisest, aerutamisest ja selle juurde kuuluvast radikaalsest toitumiskavast, mis pidi kindlustama vajaliku koguse valke ja süsivesikuid. Treeningud toimusid kolm korda päevas ja neid katkestasid ainult mõned kohtumised inseneridega, kelle ta oli palganud, ja ühe vana õpingukaaslasega, kelle erialaks oli nahasiirdamine. Ta järgis oma intensiivset treeningprogrammi pool aastat, kuni rasvaprotsent oli langenud vaevalt seitsmeni. Nägu oli sisse langenud ja terav. Roided tungisid trimmis kerest välja ja üle kogu keha olid väljajoonistunud musklitel paista veresooned.

      Jan Peter oli tippvormis, kui laskis end Hamleti erahaiglasse sisse kirjutada, kaasas pedantselt struktureeritud mapp, milles oli täpselt ja asjalikult kirjas, milliste protseduuride teostamist ta soovib.

      Kooskõlas Jan Peteri plaanidega amputeerisid arstid ta jalad, välja arvatud kaks väikest juppi, mis jäeti paari sentimeetri võrra torsost välja ulatuma. Nad lõikasid lisaks ära puusad ja tuharad, mis asendati õhukese süsinikkiudplaadiga. Nad eemaldasid kaks alumist roiet ning sooritasid lisaks hulga keerukaid korrigeerivaid lõikusi, mis puudutasid peaasjalikult soolte ja genitaalide paiknemist ja funktsionaalsust. Siis nülgisid nad amputeeritud jalgadelt naha. Jan Peteri täpsete juhiste järgi lõigati nahatükid katki ja õmmeldi kaheks kolmnurgaks kokku. Nahatükid kinnitati kahele poole selgroogu kuni käsivarte alaküljeni, nii et kui ta tõstis käed rõhtsasse asendisse, olid tal selja ja käsivarte vahel pingule tõmmatud tiivad. Tiivad, mis, juhitagu tähelepanu, olid elusast nahkkoest.

      Jan Peter toibus kiiresti ja juba kaks kuud pärast operatsiooni alustas ta haiglas uuesti oma treeningprogrammi. Kuue kuu pärast kirjutati ta välja. Ta kaalus kaheksateist kilo, kui taarus ootava takso juurde nagu väike hani. Kooskõlas oma plaaniga sõitis ta oma viimase raha eest otse Mount Kopenhaagenile, kus hüppas alla kõige kõrgemast punktist, mis ta leida suutis.

      Jan Peter hõljus mere kohal. Ta nägi kalu selgejooneliste varjudena veepinna all. Paar kajakat lendasid temast üle ja kriiskasid ta peale. Ta lehvitas tiibu ja tõusis hämmastava kergusega ülespoole. Väikeses kehas oli peaaegu liigagi palju tõstejõudu ja ta pidi kasutama kogu oma energiat ja keskendumisvõimet, et takistada tugeval tuulel end ringi pillutamast.

      Aja jooksul sai Jan Peterist suurepärane lendaja. Ta õppis tajuma termilisi tuuli ja vaid mõne tiivalöögiga suutis ta liuelda Mount Kopenhaagenilt Helleruppi.

      *

      Jan Peter asus elama Mount Kopenhaageni mošee kõige kõrgemasse kuplisse ja igal hommikul lendas ta tiiru linna kohal. Et tema kehaehitus oli linnu kohta tüüakas, hakkasid Kopenhaageni elanikud teda kutsuma Pelikaniks.

       Mäel ei elanud üksnes metsloomad. Igal aastal lasksid omanikud lahti hulga lemmikloomi või jooksid need ise ära ja leidsid endale mäel uue kodu. Eelkõige kassid ja koerad. Enamasti oli nende loomade saatus õnnetu ja harva õnnestus neil elus püsida kauem kui paar kuud. Mõned koerad suutsid endal siiski pikemat aega hinge sees hoida, hankides toitu majapidamiste prügikastidest. Koerad koondusid kuni kahekümne indiviidi suurusteks karjadeks ja piirkonna elanikele olid nad parajaks nuhtluseks. Nad olid agressiivsed, ettearvamatud, levitasid marutaudi ja muid haigusi. Seepärast küttisid ja surmasid pargivahid koeri pidevalt.

       Teisiti läks kassidega, kes ei häirinud kedagi ja kes enamjaolt hoidsid omaette ning elatusid lindudest, hiirtest ja rottidest. Sugugi mitte kõik kassid ei jäänud ellu, aga mõned üksikud kassitõud suutsid hankida piisavalt toitu ja niimoodi karmi talve üle elada. Selline oli näiteks norra metskass, aga ka paar kodusemat tõugu. Ehkki igal aastal jäi ellu vaid käputäis kasse, tekkis mäele aja jooksul väike metskasside asurkond, mis hiljem tunnistati iseseisvaks tõuks, taani mägikassiks. Taani mägikass on märksa suurem kui tavaline kodukass. Kõuts võib kaaluda üle kümne kilogrammi. Karv on tihe, eriti talvel, saba tugev ja kohev, värvus on tavaliselt punane või must, mõnikord valgete laikudega. Taani mägikassi käpad on jämedamad kui tavalisel kodukassil, nii et need toimivad omamoodi lumeräätsadena. Taani mägikass on intelligentne ja oportunistlik ning suudab toitu hankida ka ülimalt keerulistes oludes. Sageli on neid märgatud jõgedest ja ojadest kalu püüdmas ning peaaegu püstloodsetel mäenõlvadel linde jahtimas.