Helistajaks võivad olla ainult kaks inimest. Mu ema või Margot. Keegi teine seda numbrit ei kasuta, isegi mu isa enam mitte.
Hoian telefoni ainult kõige hädavajalikuma suhtluse jaoks – sõnumid, peamiselt ühepoolsed, neilt mulle. Kui vaja, kasutan seda, et Margot’le teada anda, kus ma olen või kas ma jään hiljaks. See oli osa tingimustest, millega mind siia lubati. Kõik saavad aru, et see on kogu info, mida ma jagama soostun. Ei mingit Kuidas su päev läks? Ei mingit Kas sa endale sõpru leidsid? Ei mingit Kas sa oled endale juba psühholoogi otsinud? Ainult põhilised logistilised faktid. Rääkimisega pole kunagi probleemi olnud. Probleemiks on suhtlemine.
Sõnum on Margot’lt. Läksin su esimese päeva puhul midagi süüa tellima. Varsti tagasi. Püüan ikka veel kella neljase söömisega ära harjuda. Margot töötab öövalves, mis tähendab, et õhtustame varakult, et ta jõuaks duši all ära käia ja tööle minna. Teisalt jälle paistab, et lõuna on siin kell kümme nelikümmend viis hommikul, nii et tegelikult kõik vist klapib.
Viskan piinariistad jalast ja tõmban selga jooksuriided, et saaksin pärast varajast õhtusööki kohe minna. Läheksin praegu, aga väljas on palav ja ma tahan olla kindel, et ei läheks kunagi välja sellisel ajal, kui päike saab mind jälitada ja mälestusi mu nahale kõrvetada. Ma ei käi siis isegi postkasti juures, kui just vaja pole. Mu telefon vibreerib taas. Heidan pilgu ekraanile. Ema. Loodan, et su esimene päev läks hästi. Armastan sind. E. Panen telefoni lauale tagasi. Ema ei oota vastust.
Margot saabub kõikvõimalike Hiina roogadega. Me ei pea nädal aega süüa tegema. See on hea, sest ma ei oskaks isegi siis süüa teha, kui sellest sõltuks mu elu, ja sahtlitäit söögikohtade menüüsid arvestades on mul tunne, et seda ei oska ka Margot. Olen elanud siin nüüd viis päeva ja minu meelest pole kööki kordagi kasutatud. Vähemalt pole söögiajad Margot’ seltsis ebamugavad. Ta suudab vabalt rääkida meie mõlema eest. Selle, mis minul vestlusse panustamata jääb, teeb tema kohusetundlikult tasa. Ma pole kindel, kas tal üldse on mind siia istuma vaja.
Vähem kui nädalaga tean ma, kellega ta on viimase kolme aasta jooksul käinud ja kellega ta praegu käib. Tean kõiki ta töökoha kuulujutte, kuigi mul pole õrna aimugi, kes on need inimesed, keda ta mainib. Andrea kindlasti ei rõõmustaks, kui kuuleks, et Margot räägib mulle tema rahaprobleemidest, ja Eric ei tahaks, et ma tean, et ta tüdruk teda pettis, ning Kelly oleks pahane, kui saaks teada, et olen kursis tema bipolaarse isiksusehäire ja kõigi rohtudega, mida ta selle vastu võtab. Aga mida rohkem Margot räägib, seda vähem tekitab ebamugavust, et mina ei räägi, ja ma eelistan vestlusi inimestest, kes mulle korda ei lähe. Need puhud, kui ta võtab jutuks mu perekonna, on kõige hullemad, sest ma ei taha neile mõelda ja ma ei saa Margot’le öelda, et ta, kurat võtku, vait jääks.
Pärast sööki kiirustab ta duši alla, et pesta endalt maha päeva jagu higi ja päevitusõli, ning mina pakin jäägid karp karbi haaval ära ja ootan, millal päike madalamale vajub, et saaksin jooksma minna.
Välja ma aga minna ei saagi, sest enne päikeseloojangut tõmbub taevas mustaks ja vihma hakkab kallama nagu oavarrest. Mul pole midagi vihmas jooksmise vastu, aga seda on isegi minu jaoks liiga palju. Niisuguses paduvihmas on raske midagi näha ja võimatu kuulda. Kui klaasist liuguksest välja maja taha vaatan, tundub, nagu sajaks horisontaalselt, ja isegi mina pole nii meeleheitel, et sellise äikesega välja minna. Viskan tossud jalast, istun, siis tõusen püsti, siis istun ja tõusen jälle. Mu aju ketrab praegu hooga ringiratast.
Siin pole mul jooksulinti, nii et ma teen koha peal harki-kokku hüppeid, kuni ära tüdinen, võtan siis ette vaheldumisi rinnaltsurumist ja mägironijaharjutusi, lähen üle raskustega kükkidele ja väljaastetele ja teen seejärel nii palju kätekõverdusi, kuni mu käed alla annavad ja ma näoli vaibale vajun. See pole küll niisugune üdini tungiv kurnatus, mida ma otsin, aga tänaseks peab sellest piisama.
Võtan välja homsed riided, korjan allkirjadega paberid kokku ja pistan seljakotti. Peaaegu soovin, et mul oleks kodutööd, kuid mul pole, ja nii kõnnin ma elutoas ringi. Margot’l on välisukse kõrval virn ajalehti ja ma taipan, et pole juba peaaegu kaks nädalat sünniteadaandeid lugenud.
Haaran ajalehed ja lehitsen neid, kuni leian õiged rubriigid. Esimene on pettumus. Ei midagi uut. Kõik liigsagedased klassikalised nimed ja ikka seesama trendikas saast, millega mina ei ahistaks isegi kassi, lapsest rääkimata. Minu nime pole lehes loomulikult kunagi, aga ega ma enda nime otsigi. Lasen pilgul üle nelja ajalehe käia; neis on kolm Alexandrit, neli Emmat, kaks Sarah’t, sitaks palju -den-lõpuga nimesid ( Jaden, Cayden, Braden, öäk), hunnik selliseid, mis mulle meelde ei jää, ja üks, mis on väärt mu seinale minekut. Lõikan selle välja ja haaran läpaka. Avan interneti ja ootan, et mu avaleht ette tuleks. Mõne sekundiga vahin ma armast roosa- ja siniselaigulist titenimede veebilehte, mis tervitab mind iga kord, kui netti lähen.
Toksin oma äsjase leiu, Paavo, sisse, aga tuleb välja, et see on üksnes Soome versioon Paulist. Tegelikult paras pettumus.
Mulle meeldivad nimed. Ma kogun neid: nimesid, päritolusid, tähendusi. Neid on lihtne koguda. Need ei maksa midagi ega võta õieti ruumi. Mulle meeldib neid vaadata ja kujutleda, et need tähendavad midagi; võib-olla ei tähendagi, aga see kujutlemine on tore. Hoian enamikku neist kodus oma toaseinal – seal kodus, kus ma varem elasin. Hoian alles need, mis kajavad vastu. Head tähendusrikkad nimed. Mitte seda saasta, mida kõik praegusel ajal paistavad kasutavat. Mulle meeldivad ka võõrapärased nimed; need ebatavalised, mida näeb harva. Kui ma kunagi lapse saaksin, valiksin ühe sellistest, aga lapsed pole asi, mida ma oma tulevikus, isegi väga kauges, näeksin.
Voldin ajalehed kokku, et need ära panna, heidan viimast korda pilgu peale. Silmanurgast taban veel ühe Sarah’ ja naeratan. Sellega seoses meenub mulle üks lõbus osa mu tänasest päevast.
Jooksin kahe tunni vahel oma kapi juurde ning pidin end nurga taga varjama ja ootama, kui nägin Drew’d koos Barbiega minu kapist kaks kappi eemal ägedalt vaidlemas. Otsustasin, et kui ma pean valima, kas jääda tundi hiljaks või astuda selle verbaalse materdamise vahele, oli hilinemine kahest halvast parem valik. Drew’ üldse mitte nii varjatud külgelöömise eest kõrvalepõiklemine polnud tegelikult eriti raske, kui temaga kahekesi kokku juhtusin, aga ma ei tahtnud mingil juhul riskida võimalusega, et ta hakkab mulle oma tüdruku kuuldes ettepanekuid tegema. See oleks kindlalt mu üha kasvavas nimekirjas asjadest, mida mul tarvis pole. Nii ma siis nõjatusin vastu seina ja ootasin, et nad minema läheksid.
„Anna mulle kakskümmend taala,” kuulsin ma Drew’d tüdrukule ütlevat.
„Miks?” Paistab, et pahane ongi tolle ainus hääletoon.
„Sest mul on kahtkümmet taala vaja.” Poisi häälest oli aru saada, et sellest põhjusest pidanuks piisama.
„Ei.” Siis heli, mis oli ilmselt kapiukse kinnivirutamine. Kõvasti.
„Ma maksan sulle tagasi.” Maksad sa jah.
„Maksad sa jah.” Tark tüdruk.
„Sul on õigus. Ei maksa jah.” Piilusin ümber nurga ja nägin teda tüdrukule oma enesekindlat naeratust välgutamas. „Mis on? Vähemalt olen ma aus.”
„Miks sa mõne oma hoora käest ei küsi?” Pagan.
„Sest keegi neist ei armasta mind nii palju kui sina.”
„See tobe irve võib kõigile teistele siinse kooli tüdrukutele mõjuda, aga sa tead, et mulle see ei mõika, nii et unusta ära.”
„Sarah, sa ju tead, et sa annad mulle nagunii, ära jama.”
Sarah. Naeratasin. Paratamatult tunnistasin selle nime absoluutset täiuslikkust; mage, tavaline ja täiesti ebaoriginaalne.