Lehvitan miskipärast piirivalvurile ja mõistan, et see nüüd küll midagi head ei too, aga piirivalvur viipab tagasi ja hõikab: „Me ei keela, siin võib küll pilte teha!“
Tagasiteel kiriku juurde paistab olustik kuidagi tuttavana. Kuurid majade küljes on suurte paarisustega ja uhke kaarja joonega. Hooned ise värvilised, kui nad juhtumisi pole ehitatud punastest tellistest. Peenrad on kummaliselt kõrged ja aedades õitsevad jorjenid – vanad sordid, nagu mu vanaemagi majahoidjana töötades Valga internaatkooli aias kunagi kasvatas. Ka need kollased kõrged lilled, mille nime ma ei tea, aga mida ma samuti vanaema aiast mäletan. Ja järsku mul sähvatab: „Kaili!“
„Mis sa ehmatad, mis juhtus?“ võpatab Kaili.
„See on ju seesama küla, noh, tead küll, kui TomTomiga valesti sõitsime.“ Olen jõudnud äratundmiseni. „Me tulimegi tagasi, nagu lubasime,“ ütlen Kailile ja tuletan talle seda GPSi-seika täpsemalt meelde. Kui pahaaimamatult esimest korda sibulaküladesse sattusime. Lubasime, et tuleme siia kindlasti tagasi. „Mäletad?“
Kaili ei jaga küll minu õhinat, aga tean, et ta mäletab seda varakevadist põiget. Rääkisime kummalisest külast kogu tagasi-tee, nii teistmoodi oli see võrreldes teiste Eesti paikadega.
Jõuame taas kiriku juurde ning sel korral võtame suuna Kolkja peale. Majanumbrid tunduvad nüüd kahanevat, ning mõnesaja meetri pärast näemegi kaua otsitud maja, numbriga 22. „See on hea number,“ ütlen miskipärast Kailile, aga Kaili vastab hoopis „Pane tähele, niipea kui me maja ees peatume, hakkavad kardinad liikuma. Kindla peale tahavad naabrid teada, kes tuli“. Kardinahirmust hoolimata peatumegi ja väljume autost. Kaili piilub aknast sisse ja püüab pitskardinate varjus näha, milline maja seestpoolt välja näeb. Korraga avab keegi suure hooga vastasmaja ukse ja energiline hääl hõikab: „Tulite maja ostma või?“
„Kas just ostma,“ puiklen, „aga vaatame jah, et see siin müügis. Kas on ka hea maja?“ Püüan jutujärge üleval hoida, aga tegelikult mul polegi vaja seda teha. Kirjus sitsikitlis, laia naeratusega ja lausa uskumatult positiivse energiaga vanaema on juba ära rääkinud peaaegu kogu oma eluloo ja natuke majast number 22 ka. Samal ajal on kõrvalmajadest väljunud veel kahe maja perenaised ning jutt käib juba nii eesti kui vene keeles. Palun vabandust iga lause eest, mida vene keeles ütlen – et pole juba sada aastat vene keelt rääkinud: „Jazõk terjajetsja“1 –, ning seda oskan miskipärast öelda lausa ilma igasuguse aktsendita. Kaili räägib veendunult ainult eesti keeles ja tundub, et nii Niina, kes elab ühe maja võrra Kolkja pool, ning Tanja, kelle maja jääb teisele poole, saavad Kailist suurepäraselt aru. Kaili, kes on alati väitnud, et ta vene keelt ei oska, tundub neist ka aru saavat, nii et vestlus käib läbisegi eesti ja vene ja vahel kehakeeles ka.
„Aga see pole ainuke maja, mis meie külas müügis on,“ teatab Aino, kui oleme sitsikitlis vanaemaga tuttavaks saanud. „Matrjoona!“ hõikab Aino kõrgendatud häälega üleaedsele. Kogub siis veel kord kopsud õhku täis ja hõikab teist korda, nüüd vene keeles: „Matrjoon!“
„Tšjoo?“2 kuuleme vastuseks.
„Davai gonjai mašinu, pokaži gorodskim doma,“3 hõikab Aino.
Enne kui millestki õieti arugi saame, istume juba Matrjona mehe autosse ja saame ühe täiuslikema maaklerituuri üldse. Majad seest ja väljast, heade ja vigadega, koos ajalooga, koos küla ajalooga.
„Meie maakler ilmselt kahetseb, et ta kaasa ei tulnud,“ ütlen Kailile, kui oleme tagasi külakoosolekule jõudnud. Aino, Niina, Tanja ja Matrjona lõpetavad meid nähes jutu ja Aino küsib: „Noh, leidsite maja?“ Niina vaatab Kailile otsa ja ütleb kergelt muiates: „Perenaisele vist meeldib see maja.“
„Mis siin meeldida, see laguneb ju,“ püüab Aino veel teisi maju konkurentsis hoida, aga raugeb temagi, kui me vedu ei võta.
„Paljuga see üldse müügis on?“ küsib Niina ja kui kuuleb hinda, vastab: „Gospodi pomilui4, andku viiega ära.“
„Viiega,“ turtsatan, aga see plaan hakkab mulle miskipärast meeldima. „Viiega võiks selle tõesti ära osta,“ kinnitan seepeale ja hakkame end minekule sättima.
„Head aega,“ lehvitame autost ja kõik neli perenaist ja Matrjona mees lehvitavad vastu.
„Kui järgmine kord siia kanti satume, siis küsime Matrjona mehelt kindlasti üle, mis ta nimi on,“ ütlen ja vaatan küsivalt Kaili poole. „Me ju satume siia tagasi!?“
„Jälgi teed!“ ühmab Kaili. „Ise ütlesid, et kui viiega saame, ostame ära.“
„Dreaming, dreaming is free,“5 mängib autoraadios Blondie kunagine hittlugu, kui koos loojuva päiksega Tartu poole sõidame.
SEEST SUUREM KUI VÄLJAST
Peatume maja number 22 ees. Sel korral ei tule naabrid meid tervitama, küllap nad mõistavad, et tahame omaette pisut maja peal ringi käia.
Autouksi avades võtab meid vastu leitsak, sekka on tunda värskelt niidetud heina lõhna. Miski ei reeda, et 100 meetri kaugusel asub Peipsi. Olles vähemalt viis minutit võtmega pusinud, saan lõpuks ukse eripäradega sõbraks ja pääseme majja.
„Kui keegi teaks, et ostsime maja, ilma et oleksime seda teist korda vaatamagi tulnud või üldse seestpoolt näinud…“ võtab Kaili jutujärje üles.
„Aga keegi ei tea seda ja ei saagi teada,“ katkestan Kailit.
Majas võtab meid omakorda vastu rõske jahedus. „Hea, jahe,“ kutsun Kailit sisse, aga uudishimu on temast juba võitu saanud ning näen, kuidas ta kangutab koridori pealt esimest ust lahti. Uks on ilus, klaasruutudega, millest üks on küll katki, aga see on hetkel väikseim mure, suurem on, et uks ei avane.
„See on vist lukus,“ piilub Kaili võtmeauku.
„Proovime seda,“ valin järgmise ukse ning kui see avaneb, astun hoogsalt tuppa, mispeale kaotan jalgealuse ja vajun põrandatest läbi.
„Appi!“ hõikan Kailit. Vaip, millega koos põrandast läbi vajun, hoiab mind õhus. Olen vööst saati põranda all ja jalad maha ei ulatu. Kes teab, mis katakombid seal all veel on.
„Too mõni toigas või midagi ja tõmbame mu välja, ja ära ise põrandale astu,“ meenutan õrna jää peal kõndimise õpetusi, mida pidin jõe ääres üles kasvades söögi alla ja peale igal talvel kuulma.
Kaili jookseb kuuri alla ja saabub rehaga. Peale mõningast ebaõnnestunud katset, mille tagajärjel ma aina sügavamale vajun, naerame mõlemad, nagu näeksime maailma parimat püstijalakomöödiat. Korraga tunnen jalgade all kõvemat pinda, kompan ja ütlen: „Põhjas, võta reha ära, ma upitan end välja.“
Hiljem auku uurides näeme, et toetusin pehkinud talale, tegelikult oli põranda all ligi pooleteise meetri kõrgune kelder.
„No näed, majal on isegi kelder, see on ju suurepärane,“ hoian optimistlikku joont.
Märgistame augu Kaili toodud rehaga ja katsetame samm-sammult, kas ülejäänud põrand ikka kannab. Kohati see õõtsub kahtlaselt, nii et otsustame toa konservida ja tegeleda põrandaga kunagi hiljem. Ruumi on ju majas küllaga ja seda paistab aina juurde tulevat. Esimese ringkäigu järel tundub maja olevat seest kuidagi väiksem kui väljast. Uurime fassaadil aknaid ning kui kõrvutame saadud infot siseruumides nähtuga, mõistame, et tubasid peab olema veelgi, aga paraku ei leia me ühtegi ust, mis sinna viiks. Õue poolt leiame aga akna, millel ripub suur taba ees. Kaili võtab välja võtmekarbi, kus on vähemalt 20 eri võtit. Oleme juba lootust kaotamas, et mõni neist ka taba lahti keerab, kuid lõpuks see õnnestub.