Ivan Krastev
Pärast Euroopat
Originaali tiitel:
Ivan Krastev
Afet r Europe
University of Pennsylvania Press
2017
Raamatu väljaandmist on toetanud Riigikantselei ja Euroopa Komisjoni esindus Eestis
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Jürgen Tamme
Kujundanud Britt Urbla Keller
Copyright © 2017 University of Pennsylvania Press
All rights reserved. Published by arrangement with the University of Pennsylvania Press, Philadelphia, Pennsylvania. None of this book may be reproduced or transmitted in any form or by any means without permission in writing from the University of Pennsylvania Press.
© Tõlge eesti keelde. Märt Väljataga, 2019
ISBN 978-9985-3-4770-6
e-ISBN 9789985348055
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2019
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda AS Printon
Sissejuhatuseks Déjà-vu vaim
1914. aasta juuni viimastel päevadel saabus Habsburgi impeeriumi kaugesse piirikasarmusse telegramm. See koosnes ühest ainsast suurtähtedes lausest: „Kuulduste järgi troonipärija Sarajevos tapetud.” Sõnumit veel uskumata läks üks keisri ohvitseridest, krahv Battyanyi vestluses oma kaasmaalastega üle ungari emakeelele, millest enamik ohvitsere aru ei saanud, et rääkida ertshertsog Franz Ferdinandist – mehest, keda peeti slaavlaste poolehoidjaks. Rittmeister Jelacich, sloveen, kes oli ungarlaste vastu umbusklik, kuna neid kahtlustati ebalojaalsuses troonile, palus, et härrased jätkaksid vestlust saksa keeles, nagu tavaline. „Ma ütlengi saksa keeles,” nõustus Battyanyi, „et me jõudsime ühisele arvamusele. Selle sea surm valmistab meile rõõmu.”
See oli paljurahvuselise Habsburgide impeeriumi lõpp – vähemalt nii, nagu selle jäädvustas Joseph Roth oma võimsas romaanis „Radetzky marss.”1 Impeeriumi lõplik hingusele-minek oli osalt saatus, osalt mõrv, osalt enesetapp ja osalt lihtsalt halb õnn. Ajal, kui ajaloolased vaidlevad omavahel, kas impeeriumi kokkukukkumine oli loomulik surm, mille põhjustas institutsioonide väsimine, või vägivaldne mõrv Esimese maailmasõja käe läbi, kummitab eurooplaste meeli ikka veel Habsburgide nurjunud eksperimendi vaim. Oszkár Jászi – üks monarhia lõpu tunnistajaid (ja ajaloolasi) – tabas 1929. aastal täpselt märki, kirjutades: „Kui Austria-Ungari riigi eksperiment oleks olnud tõeliselt edukas, oleks Habsburgi monarhia lahendanud oma territooriumil nüüdisaja Euroopa kõige fundamentaalsema probleemi. [–] Kuidas ühendada lahknevate ideaalide ja traditsioonidega rahvusüksused säärasel moel, et igaüks suudaks jätkata eriomast elu, samal ajal oma rahvussuveräänsust piisavalt piirates, et võimaldada rahumeelset ja tõhusat rahvusvahelist koostööd.”2
Nagu me teame, ei andnud see eksperiment kunagi otsustavat järeldust, sest Euroopal ei õnnestunud oma kõige okkalisemat probleemi lahendada. Rothi lugu on võimas tunnistus selle kohta, et kui inimese loodud poliitilised ja kultuurilised võlumaailmad kaovad, teevad nad seda kiiresti. Lõpp on niihästi struktuursete puuduste loomulik saadus kui ka midagi liiklusõnnetuse sarnast – kavatsematu tagajärg või uneskõndimise tulemus, eriline hetk, millel on täiesti eriomane dünaamika. See on ühtaegu möödapääsmatu ja ettekavatsematu.
Kas me näeme praegu Euroopas samasugust „lagunemismomenti”? Kas niihästi Suurbritannia demokraatlik otsus liidust lahkuda (majanduslikult võrdub see kahekümne väiksema Euroopa Liidu liikmesmaa väljumisega) kui ka euroskeptiliste parteide tõus Mandri-Euroopas annab märku, et meie kõige viimasem eksperiment Euroopa sügavaima probleemi lahendamiseks on nüüd lahti hargnemas? Kas Euroopa Liit on neetud koost lagunema samamoodi nagu Habsburgide impeerium? Kas 2017. aasta – mida märgivad kriitilise tähtsusega valimised Hollandis, Prantsusmaal ja Saksamaal – on määratud kujunema sama murdeliseks nagu 1917.
Jan Zielonka on tabavalt märkinud, et „meil on palju teooriaid Euroopa integratsioonist, kuid praktiliselt mitte ühtki Euroopa desintegratsioonist.”3 See pole juhuslik. Euroopa projekti arhitektid suutsid end veenda, et selle D-sõna vältimine on kaljukindel viis asja ennast ära hoida. Nende jaoks oli Euroopa integratsioon nagu kiirrong, mis kunagi ei peatu ega vaata tagasi. Euroopa Liidu desintegratsiooni mõeldamatuks muutmine oli nende eelistatud strateegia, et muuta integratsioon pöördumatuks. Aga desintegratsiooni teooriate põual on muidki põhjusi. Kuidas eristada desintegratsiooni liidu reformimisest või ümberkorraldamisest? Kas mõne riikide rühma lahkumine eurotsoonist või liidust enesest tähendaks juba desintegratsiooni? Või kas EL-i globaalse mõju langus ja mõne Euroopa integratsiooni tähtsama saavutuse tagasipööramine (näiteks inimeste vaba liikumise või asutuste nagu Euroopa Liidu Kohus ärakaotamine) oleks juba tõend lagunemisest? Kas kahetasandilise Euroopa Liidu teke tähendaks juba lagunemist või oleks see kõigest samm tihedama ja täielikuma liidu poole? Kas liidul, kuhu kuuluksid illiberaalsed demokraatiad, oleks võimalik sama poliitilist projekti jätkata?
Lisandub veel iroonia, et just sel hetkel, kui poliitilisi liidreid ja laiemat avalikkust on halvanud lagunemishirm, on Euroopa ise integreerunum kui kunagi varem. Finantskriis muutis pangaliidu idee reaalsuseks. Vajadus terrorismiohule tõhusalt vastata on sundinud eurooplased rohkem kui kunagi varem julgeolekukoostööle. Ja mis kõige paradoksaalsem, liitu tabanud mitmesugused kriisid on pannud tavalised sakslased tundma ebatavalist huvi Kreeka ja Itaalia majandusprobleemide vastu ning sundinud poolakaid ja ungarlasi jälgima Saksamaa asüülipoliitikat. Eurooplased elavad lagunemishirmus, samal ajal kui liit ise näeb rohkem kui kunagi varem välja saatuseliiduna.
Euroopa lagunemise kujutlemine pole olnud kuigi populaarne ka kirjanike seas. Paljudes romaanides küsitakse, mis oleks juhtunud siis, kui Natsi-Saksamaa oleks võitnud Teise maailmasõja. Meil on fantaasiaid sellest, mis oleks välja tulnud siis, kui sovetid oleksid võitnud külma sõja – või isegi kui kommunistlik revolutsioon oleks aset leidnud Petrogradi asemel hoopis New Yorgis. Aga peaaegu kedagi pole veel eriliselt inspireerinud mõte jutustada lugu Euroopa Liidu lagunemisest. Ainus erand on vist José Saramago. Romaanis „Kiviparv” kaob üks Prantsusmaalt Hispaaniasse voolav jõgi maa alla ja kogu Pürenee poolsaar murdub Euroopa küljest lahti ning triivib üle Atlandi läände.4
George Orwellil oli kindlasti õigus, et „selle nägemine, mis on su nina all, nõuab pidevat pingutust”. 1. jaanuaril 1992 ärkas maailm üles ja sai teada, et Nõukogude Liitu enam maakaardil ei ole. Üks maailma kahest ülivõimust oli kokku kukkunud ilma sõja, välisinvasiooni või mõne muu katastroofita peale ühe farsilikult nurjunud riigipöördekatse. Kollaps toimus vastu kõiki ootusi ja usku, et Nõukogude impeerium on liiga suur, et nurjuda, liiga stabiilne, et kokku kukkuda, tuumapommidega liialt relvastatud, et alistuda, ning üle elanud liiga palju vapustusi, et lihtsalt laiali laguneda. Veel 1990. aastal rõhutas grupp juhtivaid Ameerika eksperte, et „sensatsioonilised stsenaariumid pakuvad küll põnevat lugemist, aga reaalses maailmas eksisteerib mitmeid stabiliseerivaid ja tagasihoidvaid tegureid; ühiskonnad teevad sageli läbi kriise, isegi ränki ja ohtlikke, aga nad sooritavad harva enesetappe.”5 Tegelikult siiski sooritavad ka ühiskonnad mõnikord enesetappe ja teevad seda koguni teatava elaaniga.
Nii nagu sajandi eest, elavad ka tänapäeva eurooplased hetkel, mil halvav ebakindlus on haaranud ühiskonna kujutluse. See on hetk, mil nii poliitilised liidrid kui ka tavakodanikud kõiguvad palavikulise aktiivsuse ja fatalistliku passiivsuse vahel, hetk, mil see, mis oli kuni viimase ajani mõeldamatu – liidu lagunemine –, hakkab paistma möödapääsmatuna. Ja see on hetk, kui narratiivid ja eeldused, mis alles eile juhtisid meie tegusid, hakkavad paistma mitte üksnes aegununa, vaid lausa arusaamatuna. Nagu me ajaloost teame, tõsiasi, et miski paistab absurdne ja irratsionaalne, ei tähenda