David Grann
Kadunud linn Z
Iidse kuningriigi otsingud Amazonase südames
Originaal:
David Grann
The Lost City of Z
A Tale of Deadly Obsession in the Amazon
Doubleday
Toimetanud Marju Lina
Kujundanud Anu Ristmets
Kaane ja tiitlid kujundanud OÜ PiktoGraaf
Kaardid joonistanud David Cain
Copyright © 2005, 2009 by David Grann
Published by arrangement with The Robbins Office, Inc. and Aitken Alexander Associates Ltd.
Autoriõigus tõlkele: Jüri Kolk ja OÜ Eesti Raamat, 2019
Kõik õigused kaitstud
ISBN 978-9949-683-56-7
ISBN 978-9949-683-57-4 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti Raamat
E-raamat OÜ Flagella
Mu kartmatule Kyrale
Mõnikord piisab mulle põgusast pilgust, juhuslikust maastikupildis avanevast vaatest, udus kumavatest tuledest, rahvarüsinas kohtunud möödujate kahekõnest, ja mul on tunne, et sellest ma panengi tükk-tükilt kokku täiusliku linna [---] Kui ütlen sulle, et linn, mille poole mina pürgin, on ajas ja ruumis katkeline, kord hõredam, kord tihedam, siis ära arva, et selle otsimine kunagi lõppeda võiks.1
Italo Calvino „Nähtamatud linnad“
1 Itaalia keelest tõlkinud Tiina Laats. Perioodika, 1994.
Eessõna
Tõmbasin kaardi tagataskust välja. See oli niiske ja kortsus, pliiatsijooned, millega ma olin enda teed tähistanud, olid luitunud. Vahtisin oma märkmeid, lootes, et need juhatavad mu Amazonasest välja, mitte sinna sügavamale.
Täht Z oli kaardi keskel endiselt nähtav. Ometi tundus see olevat pigem pilge kui tähis, mu narruse järjekordne kinnitus.
Olin ennast alati pidanud erapooletuks reporteriks, kes ei lase oma lugudel end kaasa tõmmata. Kui teised tundusid pöörastele unistustele ja kinnismõtetele alistuvat, püüdsin mina olla nähtamatu tunnistaja. Ja ma olin ennast veennud, et just sellepärast olin reisinud üle kümne tuhande miili, New Yorgist Londonisse, Xingu jõele, ühele kõige pikemale Amazonase lisajõele, just sellepärast olin ma pikki kuid närinud läbi sadadest lehekülgedest Victoria ajastu päevikutest ja kirjadest ja seepärast olin ma jätnud oma naise ja aastase poja ning oma elu suuremale summale kindlustanud.
Kinnitasin endale, et olin lihtsalt sattunud tunnistajaks mitmele põlvkonnale teadlastele ja seiklejatele, kes jäid saatusliku kinnismõtte vangi, püüdes lahendada seda, mida on tihti nimetatud „kahekümnenda sajandi maadeuurimise kõige suuremaks mõistatuseks“ – kadunud linna Z asukohta. Iidne linn, tükkis selle teede ja sildade ja templite võrgustikuga, usuti olevat peidetud maailma suurimasse džunglisse, Amazonasesse. Lennukite ja satelliitide ajastul on see piirkond jäänud üheks viimaseks valgeks laiguks kaardil. Sadu aastaid on see painanud geograafe, arheolooge, impeeriumiehitajaid, aardekütte ja filosoofe. Kui eurooplased esimest korda kuueteistkümnenda sajandi hakul Lõuna-Ameerikasse jõudsid, olid nad kindlad, et selles džunglis on hiilgav El Dorado kuningriik. Seda otsides surid tuhanded. Uuemal ajal on paljud teadlased jõudnud järeldusele, et keerukam tsivilisatsioon ei oleks saanud kujuneda nii vaenulikus keskkonnas, kus pinnas on põllu harimiseks vilets, moskiitod kannavad edasi surmahaigusi ja metsa varjus varitsevad kiskjad.
Selles piirkonnas valitseb üldise arvamuse kohaselt ürgloodus, see on paik, kus, nagu Thomas Hobbes seda metsikut loodust kirjeldas, „pole kunsti, pole kirjandust, pole ühiskonda, ja mis kõige hullem, valitseb pidev hirm ja vägivaldse surma oht“. Amazonase armutud tingimused on toitnud üht kõige vastupidavamat inimarengu kohta käivat teooriat: keskkonnadeterminismi. Selle teooria kohaselt, isegi kui mõned varased inimesed suutsid planeedi kõige karmimates tingimustes kuidagi toime tulla, sai neist vaevalt areneda enamat kui paar primitiivset hõimu. Ühiskond on teisisõnu geograafia kütkeis. Ja kui Z leitaks sellises pealtnäha elamiskõlbmatus keskkonnas, siis ei oleks see lihtsalt kuldse varakambri leidmine, pelgalt intellektuaalse uudishimu rahuldamine; see, nagu üks ajaleht 1925. aastal kuulutas, „kirjutaks inimkonna ajalukku uue peatüki“.
Peaaegu terve sajandi jooksul ohverdasid uurijad kadunud linna Z leidmiseks kõik, isegi oma elu. Tsivilisatsiooni ja lugematu hulga inimeste, kes seda leida püüdes kadusid, otsingud on mõjutanud Arthur Conan Doyle’i ja Rider Haggardi Victoria ajastu otsinguromaane – mõlemat meest meelitas juhtumisi soov päriselt Z-d otsima minna. Aeg-ajalt pidin ma endale meenutama, et selles loos vastab kõik tõele: indiaanlased röövisid tõepoolest filmistaari; oli tegemist inimsööjatega, varemete, salajaste kaartide ja nuhkidega; maadeavastajad surid nälga, haigustesse, metsloomade rünnakutes ja mürginoolte tõttu; ja seiklused ning surmaga riskimine olid tõeline arusaam Ameerikatest, enne kui Cristoph Kolumbus Uue Maailma rannikule jõudis.
Nüüd, kui uurisin määrdunud kaarti, ei olnud sellel kõigel mingit tähtsust. Vaatasin läbipõimunud puude võrasid ja ronitaimi enda ümber ning hammustavaid kärbseid ja moskiitosid, kes jätsid mu nahale veriseid täppe. Ma olin oma teejuhi kaotanud. Mul olid toit ja vesi otsas. Toppisin kaardi tagasi taskusse ja surusin edasi, püüdsin näkku peksvate okste vahelt pääseteed leida. Siis nägin ma midagi puude vahel liikumas. „Kes siin on?“ hüüdsin. Vastust ei tulnud. Keegi vilksatas võrades, siis veel keegi. Nad tulid üha lähemale ja ma küsisin endalt esimest korda: mida kuradit ma siin teen?
1
Me tuleme tagasi
1925. aasta külmal jaanuaripäeval tõttas pikk silmatorkav härrasmees läbi Hobokeni sadama New Jerseys aurulaev Vaubanile, saja viiekümne kuue meetrisele liinilaevale, mis oli suundumas Rio de Janeirosse. Ta oli viiekümne seitsme aastane ja üle 180 sentimeetri pikk, sooniliste lihastega pikkadel kätel. Ehkki tema juuksed hakkasid hõredamaks jääma ja tema vuntsides oli halli, oli ta nii heas vormis, et võis kõndida päevi peaaegu või täiesti toidu ja puhkuseta. Tema nina oli lömmis nagu poksijal ja tema olekus oli midagi metsikut, eriti silmades. Need olid lähestikku ja piilusid paksude kulmupuhmaste alt. Mitte keegi, isegi mitte tema perekond, ei paistnud nende värvi asjus kokkuleppele jõudvat – mõne arvates olid need sinised, teiste meelest hallid. Ometi rabas kõiki tema pilgu jõulisus: mõned nimetasid ta silmi „visionääri silmadeks“. Teda oli tihti pildistatud ratsasaabastes, Stetsoni kaabu peas ja vintpüss õlale visatud, aga isegi ülikonna ja lipsuga ning ilma tavapärase metsiku habemepuhmata tundsid rahvahulgad ta kail ära. Ta oli kolonel Percy Harrison Fawcett ja tema nimi oli tuntud kogu maailmas.
Ta oli viimane suurtest vanamoelistest maadeuurijatest, kes tungisid kaardistamata paikadesse, kaasas vaid matšeete, kompass ja peaaegu jumalik sihikindlus. Ligi kakskümmend aastat olid lood tema seiklustest köitnud avalikkuse kujutlusvõimet: kuidas ta oli jäänud Lõuna-Ameerika ürglooduses ellu ilma kontaktita välismaailmaga; kuidas teda olid rünnanud vaenulikud suguharud, kellest paljud ei olnud kunagi varem valget inimest näinud; kuidas ta oli võidelnud piraajadega, elektriangerjatega, jaaguaridega, krokodillidega, vampiirnahkhiirtega ja anakondadega, nende hulgas ühega, kes oli ta peaaegu puruks pigistanud; ja kuidas ta oli ilmunud lagedale kaartidega piirkondade kohta, kust ei olnud naasnud ükski varasem ekspeditsioon. Teda nimetati Amazonase David Livingstone’iks, ja usuti, et tema vastupidavus ületab teisi sel määral, et paar kolleegi