Minu Tartu. Lauri Räpp

kiikamas. Mõtlemas. Unista-mas.

      Ma ei käi ainult kodumaja katusel. Mõni aasta tagasi sattusin läbi mitme järjestikuse juhuse Tartu esimese kõrghoone katusele. Kui ütlen, et see oli Emajõe ärikeskus, imestavad isegi põlised tartlased, et mis koht see veel on. Kui räägin plaskust, siis teavad seda kõik. (Ja ma ei räägi ainult tartlastest.)

      Aga kas teate, et selle 1998. aastal valminud ärihoone katusel on vaateplatvorm? Sinna me tuttava Tanel Teini eestvedamisel kümmekonna hulluga ronisime, sest soovime Tartus teha asju teisiti ja kausi servadest kõrgemale vaadata.

      Ma ei osanud tol hetkel aimata, et kõrghoone katusele ronimine avab mu ees uue, seninägematu maailma. Ja ma ei pea silmas (mitte ainult) seda võrratut ja lummavat Tartu panoraami. Linna volikogusse kandideerimine ei viinud mind küll volikokku, aga ometi avanes selle sammuga minu ees maailm, mis asub raekoja sees. Mitte küll volikogu, vaid linna majanduskomisjoni liikmena. Ma saan osaleda protsessis. Näha, kuidas linna majandusasjad käivad. Õppida ja kogeda uusi asju. Aga see oleks juba üks teine jutt.

      Mäletan, et ööd olid kaheksakümnendate Annelinnas mustad. Palju mustemad kui praegu. Oli vähem tänavavalgustust ja valgusreostust. Ka elektrit oli siis vähem. Vähemalt minu arust. Aga eks mäletame neid kõige ühisemaidki hetki kõik omamoodi.

      Sageli jäime peale kooli hoovidesse mängima, kuni läks pimedaks, ja kauemgi veel. Mulle meeldis jälgida, kuidas õhtu ja öö vahele jäänud taevalaotuses süttisid tähed. Ükshaaval ja mitu tükki korraga. Üks idas ja teine kagus. Ja kolm tükki korraga edelas. Justkui tuled selle tänavavalgustuseta mikrorajooni akendes peale sügisese või talvise tööpäeva lõppu. Üks Kalda tee 14-s, kolm tükki korraga Anne 59-s ja üks Kalda tee 18 kolmanda püstaku neljandal korrusel.

      Iga süttinud tähe ja iga valgustatud akna taha jäi kellegi maailm – koos oma rõõmude ja murede, komöödiate ja tragöödiate, sündide ja surmadega –, millest minul ega sinul aimugi ei ole. Ent kui tähtedetagused universumid jäävad me haardeulatusest ja mõistmisest valgusaastate kaugusele, siis mikrorajooni akende taha jäänud eludega võivad me teed läbi pimeda juhuse siiski ristuda. Vahel ristusidki. Ja nii tekkisid ja tekivad muudkui uued ja uued põimunud mikromaailmad oma kordumatus korduses.

      Mõnikord käin ma Annelinnas niisama uitamas. Jalutan iseenda jälgedes. Longin mööda neid radu ja otseteid, mida sai kunagi päevast päeva tallatud.

      Kalda tee maja number 14 juurest naabermaja nurga peale, kus me naabriplikaga hommikuti ühist kooliteed alustasime. Diagonaalis üle muruplatsi Saare poe poole ja mööda tiigikallast Tartu 12. keskkooli. Peale viimast tundi kooli juurest Kalda videokohvikusse pontšikuid sööma ja „Ritari ässä“ kes teab mitmendat-setmendat osa vaatama. Siis Anne tänavale rohelise hoovi tüdrukute juurde, kellel on kodus nüüd juba oma tüdrukud. Siis Sõpruse selvehalli oma esimest peeti ja pakki Tallinna suitsu muretsema. Reedeõhtuti klassivenna poole pidu pidama. Laupäevahommikuti Anne turule uusi Poola kassette ostma.