Valge vannikohvik. Ignar Fjuk

Ta haaras suurel lõukoeral turjast ja lennutas ta eemale, kuhugi sinna, kuhu hetke pärast – nagu see vaid unenäos võib juhtuda – lendasin ta seljas ka mina.

      Kui ma sealt ülevalt alla oleksin vaadanud, oleksin näinud, kuidas Tema Ekstsellentsi mustade autode kolonn kihutas pilkudest hüljatud ristmiku poole, kuidas mustas mantlis võõras pikkade, poolenisti tantsu, poolenisti hüppeid meenutavate sammudega penidest sisse tallatud sõõrjat rada mõõtis. Platsikese kohale aga kerkis tihe roosakas uduvine, mis eraldas mind nii võõrast, kelle sarnaseks olin end juba jõudnud mõelda, kui korravalvuritest, kes seisid huvitult eemal ja kulmu kortsutasid.