Ignar Fjuk
Valge vannikohvik
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Marika Mikli
Kujundanud Anne Pikkov
Tekst © Ignar Fjuk, 2020
ISBN 978-9985-3-4814-7
e-ISBN 9789985349748
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2020
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Faurile ja Maaritsale Mirdile ja Joannale
ALUSTUSEKS
Enne kui süüvida järgnevaisse tekstikatkeisse, oleks mõistlik omada mõningast eelvaadet või legendi, mis aitaks kirjapandut – sedavõrd erinevate aegade ja karakterite mosaiiki, mis meile siit vastu hakkab vaatama – üldse mõista. Ometi ei pea ma taolise kirjelduse lisamist võimalikuks. Puudub ju mul endalgi kindlus, et kõike ettetulevat mõista, seletada ja seejärel ka uskuda. Pigem jätaksin lugeja omapäi ja kutsuksin ta kohe pikemale retkele, lootes samas, et ta mulle minu sedasorti salatsemise andestab. Küll lisaksin ääremärkuse korras mõne fakti või selgituse, mis mu tulevast süüd ja sellega kaasnevat süütunnet leevendaks.
Eelkõige kinnitan, et mis puutub Fauri ja Maaritsa identiteedi salastatusse ja vaikimisvandesse, mille ma neile kirjutamisele asumisel andsin, siis kehtib see ka edaspidi. Seetõttu ei saa ma nendega seonduvat, lisaks raamatusse kirja pandule, rohkem avada. Samas ei saa ma ka varjata, et mida aeg edasi, seda enam on nende seotus, et mitte öelda äärmuslikkuseni küündiv samasus, omandanud minu jaoks märgilise tähenduse.
Küll võiksin mõne sõnaga meenutada nende värvikat eelkäijat, vaarisa Põrratit, kelle kutsumus töötada voorimehena sai ta iseka iseloomu ja põhimõtete tõttu õige ruttu tagasilöögi, kui ta visati välja voorimeeste kutseühingust ja jäeti ilma õigusest vedada ka kõige tühisemaid ja haletsusväärsemaid elu hammasrataste vahele jäänud hingi. Elu viimased aastad sõitis ta seetõttu uhkes üksinduses oma päevi näinud kahe-suksu troskaga mööda äärelinna räpaseid aguleid, kuhu ühinguliste kontrollivad kombitsad ei ulatanud, ning vedas oma truu kaasa poolt öötundidel valmistatud elusuurust nukkudepaari, kelle uhked rõivad ja sirged seljad kõnelesid nende kõrgest seisusest ja vaarisa kahetistest ambitsioonidest.
Veel huvipakkuvam on aga Maaritsaga seonduv, üsna uskumatuna näiv lugu, mis mulle alles mõne päeva eest meenus. Kaheksakümnendate alul, kui temas oli juba küpsenud toonasele võimule lojaalne kodanikuhing, lisas ta oma pentsikule harrastusele (nimelt osales ta avalikel põie kortsu laskmise reividel, mis toimusid teatavasti linna peaväljakul) täiendava, lojaalsust ja riigitruudust väljendava elemendi, milles ta saavutas peagi laialdase tuntuse. Nimelt hakkas ta regulaarselt tarbima punapeeti, mille tulemusel ta kusi omandas võikalt punaka, ent seda isikupärasema värvingu. Probleemid tekkisid tal alles kümnendi lõpuaastatel, kui punapõhjalisus muutus igandiks ja ta pidi ajaga sammu pidamiseks seni talle sotsiaalseid boonuseid toonud punakusest loobuma. Vaatamata kulutatud tohututele ressurssidele ja vaevale jäi tal eesmärk, et ta kusi omandaks trikoloorile omase värvigamma, paraku saavutamata. Teadjamad on seletanud seda tema ebapiisava isamaalisusega, teised kehitavad õlgu, hoiavad nimetissõrme kahtlustavalt meelekohal ja loobuvad asja edasisest arutamisest.
Loos siin-seal esile astuvad personaliülemad, järelevaatajad ja muu sedasorti tegelaskond ei vaja aga spetsiaalset käsitlemist ega tähelepanu kui iga aja ja ajastu suveräänid, kelle suhtes oleks üldse mõistlik mistahes, sh eelarvamuslike hinnangute andmisest hoiduda. Mis aga puutub Mirti või Joannasse, Gulliveri, Sarasse ja Pikka või ka president Urho-Urhosse ja tema kaasteelistesse, siis nende osas on järgnev lugu ammendav ja täiendavad selgitused ajaksid lugeja vaid segadusse.
Ometi oleks asjakohane tuua lugeja ette ka üks noist keerulistest aegadest pärit tõestisündinud lugu, sedavõrd tähelepanuväärne ja kõnekas, et hakkas aastaid hiljem, siis kui olin selle jõudnud juba unustadagi, oma iseseisvat elu elama nagu isekas geen või viljakasse mulda poetatud seeme. Nii polnud midagi imelikku selles, et otsustasin järele uurida, mis minu kodulinnakeses ühel 1964. aasta märtsikuu päeval ikkagi juhtus. Kuni selleni välja, et võtsin sellest raamatu kirjutada.
Lugu ise oli järgmine. Mäletan, et peatänava äärde, mida mööda ma tavaliselt kooli läksin ja mis tol päeval oli millegipärast jämedate takuste köitega piiratud, oli kogunenud sadu ja sadu punaste lipukestega linnakodanikke. Esiotsa ei näinud ma selles midagi imelikku. Olin seal isegi passinud ja mööduvasse sagimisse end mõelnud. Eelnenud suvel näiteks vaadanud lärmaka tsirkusetrupi marssi läbi linna – esmalt jalutati kilina ja kolinaga linna piirini (lõvid, akrobaadid, klounid ja isegi üks kettidesse aheldatud elevant kõige taga järele lohisemas), seejärel aga tagasi jõekääru püstitatud hiigeltelgini, kus õhtuti etendusi anti.
Sedapuhku oli tänava sõiduteeosa tühi ja kõigi tähelepanu suunatud sellega külgnevale skväärikesele, kus kaks erinevas suuruses ja erineva väljanägemisega krantsi linnarahvale veidrat meelelahutust pakkusid. Tegelikult oli asi muidugi naljast kaugel. Nimelt oli keegi kurivaim nad sabapidi teineteise külge sidunud (vähemalt nii see mulle tundus), kusjuures veel nii tugevasti, et vaatamata koerte pingutusele ei õnnestunud neil teineteisest vabaks rebida. Alles hiljem sain teada, et tänava äärde oli kogunetud selleks, et külla saabunud ülelahe presidenti tervitada. Penide kohta teati aga rääkida, et ilmselt olid loomakesed oma ihuvajaduste rahuldamisega liiale läinud ja sugutegemise käigus teineteisesse kinni jäänud. Nii ei aidanud neid ei ohtrad hüüded ega kaastunne, mis alanud päeva oma isetu osadusega kaunistas. Paraku oli krantside ebaõnnele kaasaelamine sedavõrd jäägitu ja kõikehõlmav, et kui ristmikule jõudis lõpuks Tema Ekstsellentsi hiiglaslik musta rüütatud autokolonn, polnud enam kedagi (kui, siis ehk vaid mina), kes seda oleks märganud ja presidenti tervitanud.
Olen seda kummituslikku lugu endas kandnud kui tunnistust omamoodi äravalitusest, mille saatus oli võtnud nõuks mulle kätte mängida. Ent sellel on olnud teinegi, märksa olulisem ja mind märksa enam mõjutanud tähendus. See väljendub seletamatus igatsuses teistsuguse mina, tulevikku projitseeritud mina järele. Püüdes olla midagi enamat kui lihtsalt aja voolu unustatud miski. Olla ja samas ikkagi mitte olla. Jääda ja samas ära igatseda. Äraigatseda.
Kõige selle tulemusena – ja see on veel kõige veidram – ajab minus vahel juuri illusioon tüüne meelerahu ja meela naudingu võimalikkusest, mida võiks pakkuda vaid hingeline armatsemine, selle rikkalike, teinekord lausa jumalike viljade maitsmine.
PROLOOG
Kui Mirt mulle esimest korda oma lugu otsustas rääkida, sättis ta end vanale tühja-tähjaga koormatud leentoolile, mis oli tassitud eestuppa, kuhu jõudmiseks pidi läbima pika ja hämara koridori, seejärel kergitama iidamast-aadamast kummipuud, misjärel võis alles upitada päevinäinud tooli roheka seina ette, kus millalgi asus peegel. Nüüd tähistasid seda paika kaks seinast välja turritavat konksu ja tumedam värvilaik, mis nõutukstegeva etteheitena esitas küsimusi, millele vastuseid võis teada vaid Mirt. Enne kui Mirt istet võttis, tegi ta käsi otsitud liigutuse, nagu pühiks istmekattelt tolmu, seejärel vaatas ta üle õla seinal olevaid konksukesi ja jäi mind altkulmu vaatama. „Mäletan hästi,” ütles ta tasa, „et koosoleku juhataja oli upitanud end kõrge puki otsa ja kõlgutas rahulolevalt jalgu.”
Mirdi hääl oli tuhm ja värvitu, nagu peaks see enne sõnadeks saamist läbima pika ja käänulise tee. Paari päeva eest linna kohale kogunenud pilved olid taandunud, neist jäänud rõskus imbus kardinate vahelt tuppa, muutes midagi ka Mirdi ilmes. Tundus, nagu ei istukski ta minust mõne sammu kaugusel, vaid kusagil eemal, teisel pool isekasse ajavoolu graveeritud laia ja sügavat vagu. Ajavagu. Sellegipoolest pani ta end kuulama.
„Sedapuhku,” jätkas ta, „plaksutas koosoleku juhataja pliks-plaks käsi ja ütles: „Palun märkida protokolli, et kõik on kohal.” Mäletan, et kirjutaja,