Kurja tüdruku perepäevik. Siiri Pärkson

aga siiski veel mitte lootusetutele noorukitele. Algul ma muidugi protesteerisin. Ütlesin, et ei lähe noorte kriminaalide kooli. Siis aga leppisin, sest kodus läks olukord päris kriitiliseks. Klassijuhataja oli vaid rõõmus, et ei pea minu popitamistega tegelema ning teised õpetajad ohkasid kergendunult, et ei pidanud minu ülbamist oma tundides taluma. Uus kool oli parim kool mu elus. Isegi parem kui ülikool. Minu- ja Jensisugused võisid seal probleemseks tituleerituna elu vabalt võtta. Just seda nii mina kui mu uued sõbrad ka tegime. Ja päris kindlasti oli kooli kuulsus kordi hullem kui tegelikkus. Kardetud oli see eelkõige ebaõnnestunud nime tõttu, mis oli ajalooline jäänuk, ja linnast väljas asuvatesse kohtadesse suhtus meie väikelinna väikekodanlik kamp juba eos eelarvamustega.

      /---/

      “Mitte mingil juhul ei ela sa selle poisi majas. Olgu pealegi, et teda kodus pole. Mis sugulased mõtleksid, kui ma haiget tütart oma majas ei hoiaks,” protesteeris isa, kui oma kitsas ühikatoas Jensi võtmeid näitasin ja end pakitud kohvriga kohale sõidutada palusin. Naljakas, isa polnud üldse muutunud, ikka oli “minu tütar”, “minu maja”, erinevalt emast, kellel olid “meie lapsed” ja “meie kodu”. Ja põhjenduseks oli see, mida teised arvavad, mitte minu heaolu. Nii naeruväärne kui isa põhjendus ka oli, adusin isegi, et väheliikuvana on kodus otstarbekam piinelda. Nüüd tagant järele adun, et tegelikult ma eksisin. Kõikjal mujal oleks mul parem kui siin. Toona tekkis paraku hetkeks lausa pettekujutelm, nagu võiksin perega koosveedetud aega nautida.

      Illusioon purunes õige pea. Täpsemalt siis, kui isa esmakordselt mu tuppa sadas, kaustade pakk ettekandja kombel käsivarrele ritta seatud ja teatas (sugugi mitte klienditeenindaja kombekusega):

      “Kuna sul praegu midagi teha ei ole, siis mõtlesin, et sul pole vaja igavleda: sisesta need andmed arvutisse,” ja juba ta hakkaski seletama ja näpuga näitama, mida ja kuidas ta lõpptulemusena näha tahaks.

      Üks minu vanemate väärarusaamu seisneski faktis, et kui inimene ei õpi, ei tööta või ei tegele majapidamistöödega, siis ta järelikult igavleb. Aga üks hooliv perekonnaliige pidi hea seisma, et tema kaaskondlasel oleks pidevalt tegemist. Lisaks isale mõistis seda juurdunud tõde emagi, kes õige pea platsis oli ja peenetundeliselt mainis, et vajab köögis lõunasööki tehes minu abi. Tühjagi ta vajas abi, küll aga leidis ta armas olevat, kui ema-tütar meesperele üheskoos kokkab-küpsetab. Olin otsustanud oma lähisugulasi veidi uurida nagu putukauurija sitikaid, seega ei tõstnud kära ja lasin sündmustel end juhtida. Toidutegemine ununes köögis kohe. Emal olid teised plaanid ning seda tõendasid paksud kataloogid köögilaual.

      Vaatasin ema üle pika aja esimest korda päris harjumustevaba pilguga. Olin justkui aastatepikkuse ettevalmistuse saanud zen-meister. Mida ma nägin? Kõik selle naise kehas oli aastatega proportsioone muutnud. Kunagi kaunid helepruunid pikad juuksed olid peapealt hõrenenud, poole lühemaks lõigatud ja vaid harjumuse tõttu pidasin neid pruuniks, mitte halliks. Nahk oli lõtvunud, näopoorid laienenud, keha matsakas. Ripsmed olid läbipaistvaks kulunud ja tiheduse kaotanud. Siis segas minu objektiivse vaatluse vahele tema hääl, mille kõla oli mu kõrvus läbi aastate nii sageli kõlanud, et oli igasuguse meloodilisuse kaotanud:

      “Tellin meie kööki uue käterättide komplekti. Vaata: kaks sinist, kaks kollast, kaks rohelist ja punast,” loetles ta, justkui ei suudaks ma värve eristada. “Kõik samasuguse mustriga. Mõtlesin, et ... näed siin ... sellised lõbusavärvilised pildiraamid ... tellin ühe komplekti neid ka, hea kinkida ... ükskõik kellel siis vaja läheb ... kohe käepärast võtta kui ootamatult külla kutsutakse.”

      Mühatasin sõbralikuks jääda püüdes, kuigi tegelikult küll rohkem tüdimuse ja põlguse varjamiseks. Mühatus oli suurim kõneüksus, mida suutsin ilma negativismi väljendamata kuuldavale tuua. Endamisi aga mõtlesin: mida kuradit ta mulle seda näitab? Arvas ta tõesti, nagu tekitaks see minus imetlust või kadedust? Kas peaksin tõepoolest tema rõõmu jagama?

      Aga ega emagi rumal polnud. Ta arvas täpselt teadvat, kuidas minu huvi ärgitada.

      “Näe, kirjutasin paberile üles, mis võiks sind huvitada, leheküljenumbrid siin ja hinnad siinpool. Uuri ... ja kui midagi meeldib, siis ostame sulle.”

      Pole ju mingi üllatus, et vanemate ja vanavanemate maitse ei kannata kriitikat. Kuigi vanemad teoreetiliselt seda justkui teavad, vaatavad nad ikka sulle särasilmselt otsa, lootes su näos õnne märgata. Koukisin taskust prillid ja asusin läikepaberile trükitud lehti sirvima, ema käsitsikirjutatud spikker teejuhiks. Iga lehekülge pöörates keerlesid minu silme ette uued võltsõnnelikuks värvitud inimesed. Sisimas lootsin, et midagigi talutavat leiaksin ja seeläbi hea-tütre-eksami läbiksin. Oleksin tahtnud mu ette sätitud teekruusi sortsu kuldset Metaxat valada, kuid teadsin, et see lõppeks ema hüsteeriaga. Esimesena, leheküljel 11, oli minu heaks välja valitud aluspüksid liblikatega. See oli valgete püksikute komplekt, millest igal ühel oli umbes puusakondi alla jääv erinevat värvi tikitud liblikas. Seitse paari seitsme erineva värviga liblikaga, igaks nädalapäevaks oma – olin ma tõesti ikka veel seitsmene!? Ma ei saanud aru, kuidas ühe pere inimestel saab nii erinev maitse olla. Jah, see oli tõesti uskumatu. Mul oli looduse poolt kaasa antud kaunikesti hea stiilitunnetus ja temal ei olnud seda üldse.

      Mu sõbranna Karen oli tihti öelnud, et olen hellitatud ja ei oska hinnata ei oma perekonda ega nende poolt pakutavat. Jah, olen hellitatud. Kindlasti olen. Aga ikkagi jäi mingi AGA.

      Leheküljel 54 leidsin võrdlemisi talutava tegumoega särgikese. Ilmselt väljendus siin ema arusaam trendikusest. Oma rahanatukest poleks ma iial niimoodi kulutanud, ent fotot silmitsedes olin peaaegu kindel, et seda riideeset tihkaksin aeg-ajalt selga panna. Ja kui ma ütlen “tihkama”, siis mõtlengi just söandamist, mitte vaimustust ega meeldimist.

      Rõõmsavärviliselt triibulised varvassokid ei andnud emale rahu. Ta ikka mõtles, tegelikult ka korduvalt ütles välja, et peaksin laskma need endale tellida. Kuidagi ei suutnud ta mõista, miks need ei meeldi. Valetasin, et mul on sokke nii-nii palju ja ma tõesti ei vaja ühtki uut paari või muidu mu sokisahtel lõhkeb.

      “On ju suvi ja sellise palavusega sokke ei kanta,” õigustasin keeldumist.

      “Olgu siis pealegi,” leppis ema, ehkki oli näha, et tal oli sellest kahju.