Toimetanud Milvi Teesalu
Kaane kujundanud Piret Tuur
Autoriõigus: Marje Ernits ja OÜ Eesti Raamat, 2020
ISBN 978-9949-091-90-4
ISBN 978-9949-091-91-1 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti Raamat
Ira ei imestanud, kui sai bossilt sõnumi hommikul viis minutit enne äratuskellahelinat, küll aga üllatas teda sõnumi sisu, õigemini selle väljendusviis. Unise peaga jäi talle mõistmatuks, miks pidi eitama ja jaatama, kui piisanuks lihtsalt infost, et tal tuli sel hommikul minna tööle välivarustuses. Ja ei tule täna tööle punases pitspesus ning seelikuga, vaid meriinovillases ja kombinesooniga oli see sõnum, mida Ira unest räämas silmadega oli ekraanilt lugenud. Vannitoas hambaid pestes mõtles ta öeldu üle järele ning oletas, et teda jälgiti!
Uurija Ira Tever oli juba aru saanud, et uus boss Magnus Müür hoidis jaoskonna ainsa naisuurija töödel ja tegemistel silma peal, kuid et ka tema garderoobil, seda polnud naine seni täheldanud. Samas polnud selles ka midagi imelikku, sest uus ülemus käitus kogu personaliga palju familiaarsemalt, kui maakonna politseijaoskonnas seni tavaks oli olnud. Magnus võis vahel kellele tahes sõbrakäe ümber panna ning sõimates ta sõnu ei valinud, kuid keegi ei solvunud, sest enamasti saadi asja eest ning vastutasuks kiruti bossi avalikult – samuti asja eest.
Sel hommikul polnud uurija Tever ainus, kes välivarustuses koosolekuruumi sisenes ja tegelikult kandiski kontorikingi vaid jaoskonna sekretär Madlene. Kõik ülejäänud ruumis viibijad, keda võis ühe käe sõrmedel üles lugeda, olid välimundris. Boss ise oli mütsi kuklase lükanud ja kombinesooni luku kuni nabani lahti tõmmanud ning tegi kiirkokkuvõtte põhjustest, miks ja millisele missioonile nad kohe-kohe teele asuvad.
Kogukonna kuritegudega seotud uurijaid ei kaasatud just igale väljakutsele, kuid perifeerset jaoskonda raputanud koondamiste ja kärbete laine kõigutas ka nende tooli, kes päevast päeva pidid menetlema koduvägivallast, kaklustest ja naabritevahelistest tülidest tekkinud intsidente. Iral oli päratult kahju, et Saamimees oli nende jaoskonnast lahkunud, aga samas võis ta ka oma endise kolleegi üle uhkust tunda, sest peale töövahetuste lõppu Saksamaal oli see mees väikeste asemele ühe suurema tärni õlaku peale saanud ning Lääne ja Saare maakonda ametisse edutatud. Nii pidigi Ira mõnda aega vaid Üllar Laksi partnerlusega leppima, või siis uue bossi kapriise ja ekstreemseid töövõtteid taluma.
Laksil oli ümberringi toimuvatest muutustest oma versioon ning kui ta just masenduses polnud ega soovinud jaoskonna tööst loobuda ning vabakutselise loodusfotograafi väljakutset vastu võtta, siis said nad Iraga kahekesi oma tööülesannetega hästi hakkama. Ira polnud kunagi kahelnud Üllari valikus teha politseijaoskonnas uurijatööd, aga kui mees teatas, et astus ülikoolis magistriõppesse, kuna tahtis oma parameedikuoskusi lihvida, sai see vaid kinnitust. Uurinud lähemalt magistriõppe teema tagamaid, Ira isegi ei üllatunud, kui Laks teatas naljaga pooleks, et tahtis lähemalt uurida, mis vahe oli füüsilisest vägivallast tekkinud ja tavavigastuste vahel, või kas seal üldse oli mingit vahet.
Juhtiva kaadri vahetus tundus igas riigiasutuses loomulik, eriti veel, kui juhipositsioonile istus endisest noorem ülemus, kuid Magnus Müüri puhul venis see protsess kuidagi aeglaselt. Ilmselt polnud põhjus siiski juhis, vaid olukorras üleüldse, sest kaadrit nappis kõikjal ja Saamimehe kohal püsis endiselt tühimik. Üks uus mees oli siiski silmapiirile ilmunud ja sel hommikul oli see isik ka füüsiliselt kohale tulnud, kuigi pisut nagu prooviesinemise kontekstis, sest kandis ainsana seljas ühe teise üksuse, nimelt kaitseväe laigulist välivormi.
„Vanemveebel Ingmar Lüüs,“ tutvustas ülem nendega liitunud uut tegelast ning avaldas lootust, et temast saab peagi nende tiimi uus liige.
Magnuse kehakeelt lugedes oletas Ira, et tegu oli ammuste sõpradega ja ta ei eksinud.
„Õppisime Inniga sisekaitseakadeemias samal kursusel, aga tema valis toona teise tee,“ lisas Magnus justkui aimates Ira mõtteid ja asi oligi paigas, sest see hüüdnimi oli kõnes olnud isikule kohe ka nagu tempel otsa ette löödud.
Üllar Laks muidugi muigas ja kaks kohale kutsutud päästeteenistuse meest vaatasid pilke vahetades teineteisele otsa, aga boss isegi ei märganud, et oli just oma vanale sõbrale teene teinud, vaid kamandas: „Kõik, läksime!“ ja see tähendas, et vastloodud üksusel tuli suusamütsid silmini pähe tõmmata ja sündmuskohale liikuda.
Politseimaja hoovi astudes selgus aga veel teinegi põhjus, miks Magnus just seda meest oma jaoskonda tahtis – maja ees seisis kaitseväe embleemi kandev varjumisvärvides maastur. Taolise sõiduki muretsemise vajadusest jaoskonnale oli Magnus Müür ammu kõnelenud ja mitmeid avaldusigi kirjutanud, kuid seni oli talle ikka ära öeldud. Seekord aga terendas horisondil teistsugune võimalus ja ilmselt tahtis noor ülemus kellelegi tõestada, kui väga üks riigi piiriäärne korrakaitseüksus just sellist sõiduriista vajas.
Irale isiklikult see laiguline militaarstiil ei meeldinud, aga tal polnud ka midagi selle vastu, kui pääses jalgsi lumes sumpamisest ja võis otse autost maha astudes laiba juurde kummarduda. Nii lihtne see asi muidugi polnud, sest neil tuli sõita oma pool tundi, enne kui kaitseväe maasturi GPS-seade õige metsasihi üles leidis ja hoopis hullu teekonna ette võttis. Õnneks polnud nad esimesed, kes sellise orienteerumisraja läbida võtsid, sest enne neid oli seal liikunud harvester ja oma hiigelsuurte roomikutega sõidujälje ette tallanud.
Mets kahel pool, numbritega kvartalipostid ja riigimetsa märgised ning isegi mõned riigipiiri postid eemal tüvede vahelt terendamas – autoaknast oli seda tõesti kena ja turvaline vaadata. Kui maastur lõpuks peatus ning Ira selle seest lumme pidi sukelduma, ei märganud ta valgusest pimestatuna muud kui vaid hangesid ja neist välja turritavaid vaarikavarsi.
„Harvesteri juht leidis. Tema helistaski päästeteenistusse,“ lausus Magnus Müür sissejuhatuseks ja siis nägi ka Ira sügavale lumme surutud jälgi, mis viisid trassikraavi äärsete põõsaste juurde.
„Enne teda polnud ühtegi … ühtegi jälge,“ jätkas boss naisuurija ees lumes sumbates. „Talle tundus asi kahtlane. Harvesteri kabiin on ju kõrgel ja ta oli juba eemalt märganud lumest välja ulatuvat autokatust. Valge ka veel – eks sa tee siis vahet, aga kogenud mees. Meie õnneks ei rikkunud ta midagi ära. Mõni teine oleks võinud ju sisse sõita, aga tema nägi, pidas kinni ja läks vaatama. Kraapis vaid juhipoolse ukse aknaklaasilt jää ära ja nägi autos meest. Arvas kohe, et surnud, aga kontrollida ei saanud, sest uksed oli kas lukus või kinni külmunud. Helistas kohe. See oli varahommikul, siis kui ma sullegi helistasin …“
„Kas siis, kui su Elviira punasest pitsist pesus veel voodisse jäi?“ küsis Ira ja imestas ka ise oma banaalsuse üle, kuid midagi muud tarka tal sel hetkel öelda polnud.
Magnus Müür vakatas, jäi seisma ja vaatas tagasi.
„Mida sa küsisid? Ei, ma ei maganud … ajasin just habet, kui see info laekus,“ selgitas ta Irale. „Aga mida sa küsisid?“
„Ma ei kuule ju seda, mida sa minu ees kõndides pobised!“ vastas Ira, kuigi oli juba ka seda kunsti õppinud, kuidas eeskõndija sõnu nii lokaliseerida, et need temani jõuaks.
„Kas räägin uuesti, ähh?“ ohkis boss vihinal hingates.
„Pole vaja. Näen juba isegi, mis pilt meid ees ootab,“ sõnas Ira ja astus temast mööda.
Läks veel oma tund, kuni päästeteenistuse mehed metsasihile jäetud ja lumme mattunud valge Audi juhiukse lahti kangutasid, masina lumest läbi kasvanud vaarikavarte seest välja kaevasid ning alles siis said uurijad oma tööga algust teha. Laks oli muidugi kogu selle ettevõtmise oma kaamerasse jäädvustanud ning uurimiseks vajalikud fotod tegi ta alati enne, kui kellelgi teisel jälgi segada lubas.
Iral vedas, vähemalt ta ise arvas nõnda, sest just sel ajal, kui tema sai lõpuks võimaluse nina masina sisemusse pista, oli Magnus koos oma sõbraga läinud harvesterijuhi jutule, kes töötas ilmselt kusagil piirkonnas, sest muidu poleks nad sinnasõiduks ju maasturit vajanud. Lisaks Laksi tehtud ametlikele